Rein Sikk. Minu Ugrimugri. Uskumatud seiklused Soome-Ugri ilmas

Rein Sikk on teinud ajakirjanikuna Eesti Päevalehes aastaid soome- ugri temaatikat tutvustades väga tänuväärset tööd. Orden talle selle eest!

Rein Sikk on teinud ajakirjanikuna Eesti Päevalehes aastaid soome- ugri temaatikat tutvustades väga tänuväärset tööd. Orden talle selle eest!

Siku populariseeriv tegevus paistab silma eriti sel taustal, et meie ugriteadlased on laiast avalikust käibest justkui kadunud. Viimasel ajal järjest harvemini näeb ajalehtedes Jaak Prozese, Tõnu Seilenthali, Andres Heinapuu või mõne teise õpetatud mehe kirjatöid. Midagi pole teha, pärast vana Ariste surma on ugritemaatika taandunud vaid kitsa teadlaste- ja fännideringi siseasjaks.

Põhjuseid on mitmeid. Eks nõukaajal oli rahvusliku identiteedi küsimustel ka hoopis sügavam taust kui praegu (meenutame näiteks Lennart Meri raamatute ja filmide vastuvõttu, Veljo Tormise muusika või Kaljo Põllu kunstiekspeditsioonide vastukajasid). Teiseks pole hõimuliikumine ärilise meedia jaoks huvitav teema. See müüb end vaid siis, kui Marimaal pekstakse rahvuslikke aktiviste, vadjalaste muuseum maha põleb või juhtub Venemaa ugrilastega muid analoogilisi poolpoliitilisi ekstesse. Mitmed päris head autorid on kurtnud, kui raske on ajakirjanduses miskit ugriteemalist avaldada. Kurtnud ja käega löönud.

Vanad Eesti ugritegijad on justkui väsinud, end ära joonud või hoopistükkis maha surnud.

Nii nagu mitmed vanad soome-ugri rahvadki. Vaid Arvo Valton jätkab kangelaslikult soome-ugri kirjanduse eestindamist ja väljaandmist. Orden talle selle eest!

Ugrilastel on muidugi komme maailma liiga depressiivselt näha. Kindlasti peaks siinkohal kiitma ka Fenno-Ugria asutust (www.fennougria.ee) ja mitmeid etnograafe, folkloriste ja muid, kelle igapäevatöö on vana pärandi säilitamine ja propageerimine ning sellest kaasaegse alge sünteesimine.

Ja isegi kui on hetkeline madalseis, ei peakski ehk selle pärast väga masenduma? Sest nagu näitab Rein Siku tegevus (näiteks internetis või soome-urgi maailma imede ja soome-ugri lipu valimisel), on pikatoimelisi ugrilasi võimalik täitsa korralikult käima tõmmata. Ja nagu Sikk oma raamatuski tõdeb, pole tähtis üks konkreetne saavutus, vaid protsess. Protsesside pikkust ei mõõda me, vanad rahvad, mitte aastate, vaid aastasadadega.

„Minu ugrimugri“ koosneb mitmest päris heast artiklist, tervikteose tunnet siiski ei teki, ehkki mõndagi teemat komponeeritakse läbi mitme peatüki. Autori sü- gavaimaks ambitsiooniks, mis raamatut läbib, tundub olevat soome-ugri psüühe tabamine. Samas on Siku tugevaimaks küljeks olustikukirjeldused. Siku hõimupsühholoogilised mõtisklused jõuavad minu jaoks liiga tihti sinna tädi Maali kodukootud taskufilosoofiani, XIX sajandi rahvusromantismi kanti, oige ja vasemba, kaerakile ja verikäki manu. Jaan Tõnisson võis soome wendadest nii kirjutada nagu Sikk saamidest. Tema poeg Ilmar koostas aga juba väga modernse ja palju peenema doktoritöö rahvuspsühholoogiast. Ja vahepeal on veel hulga vett Lauga jõest merre voolanud.

Sellest pisukesest teistmoodi nägemisest hoolimata usun, et „Minu ugrimugril“ saab olema palju tänulikke lugejaid, kes avastavad endile uue maailma. Meie oma vana maailma.

Tiit Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga