Ray Wiss. FOB DOC.

Töö kriisikolletes on tänapäeval muutunud omalaadseks reisimise vormiks inimestele, kes lihtsalt niisama ringi konnata ei viitsi, aga aeajalt kodust ära tahaks käia. Kanada kiirabiarst, kapten Ray Wiss on kirjutanud ühest sellisest reisist raamatu.

Töö kriisikolletes on tänapäeval muutunud omalaadseks reisimise vormiks inimestele, kes lihtsalt niisama ringi konnata ei viitsi, aga aeajalt kodust ära tahaks käia. Kanada kiirabiarst, kapten Ray Wiss on kirjutanud ühest sellisest reisist raamatu.

Ray osales meedikuna Afganistani missioonil Kanada koalitsioonivägede koosseisus 2007. aasta 6. novembrist kuni 2008. aasta 9. veebruarini, kokku veidi üle 3 kuu, sealhulgas 2 kuud välibaasides, väljaspool Kandahari 14 000 elanikuga baasi kaitstud territooriumit. Tema raamat „FOB Doc – Sõjapäevik”, on väga ladusalt ja põnevalt kirjutatud jutustus kaasaegsest teenistusest Afganistanis.

Ray siirdus Afganistani oma isiklikul soovil. Ta kirjeldab siiralt, kui raske on selline otsus ühele pereisale, kelle isiklik elu on olnud ideaalilähedane ja keda koju jääb ootama armastav abikaasa ja kolmeaastane tütar. Ta on oma kirjeldustes justkui pidevalt kahtlev, kas see oli pereisana õige otsus, aga ta lõpetab kahtlused oma teose lõpus väga resoluutselt – kirjeldab olukorda, kus Talibani võitlejad viskavad kooli suunduvatele noortele afgaani neidudele söövitavat hapet näkku, et näidata, mida nad arvavad haridusest.

See on Rayle piisav põhjus, et õigustada sõjategevust Talibani vastu ja piisav põhjus Kanada sõduritele, et riskida Afganistanis võideldes oma eluga. Olukorda, kus inimesi koolimineku eest piinatakse, ei saa lubada mitte kuskil maailmas.

Ray isiklikult kellegi pihta ei pidanud tulistama, kuid tema operatsioonilauale sattusid piirkonna kõik haavata saanud võitlejad. Kurioosne on seegi, et professionaalse arstina polnud tema jaoks vahet, kas tegu oli vaenlase või omaga, ravida tuli kõiki, kasutades oma parimaid teadmisi.

Kuigi lahingutegevuste kirjeldusest jääb mulje, et Talibanil polnud mingeid võidušansse, siis oma peamist relva – nn improviseeritud lõhkeseadeldist – oskavad Talibani võitlejad siiski väga efektiivselt kasutada ja selle abil on teise ilma saadetud enamik raamatus kirjeldatud Kanada hukkunud sõduritest. Ray jutustus toob ilmekalt välja, kui erinev on sõltuvalt teenistuskohast Afganistanis teenimise ohtlikkus. Ray jutt ohutasemest välibaasides võrreldes Kandahariga tundub kohati lausa koolipoisiliku uhkeldamisena.

Soovitan seda raamatut julgelt kõigile inimestele, keda huvitab töö kriisikolletes ja kaasaegne sõjapidamine, aga samuti ka neile, kes ei oska siiani seisukohta võtta, kas lääneriikide sõjategevust Afganistanis toetada või mitte.

Alar Nigul

Alar Nigul on raamatu „Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis“ autor

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga