DRANG NACH OSTEN

Olen väga nõus sotsioloog Ivi Massoga, kes kirjutas, et oleks äärmiselt rumal lasta end nõukogudeaja nostlagia võrku mässida. Küll aga tahaks juhtida tähelepanu ühele ilusale nostalgiale, mis endiste sovetiaegadega seotud – reisinostalgiale. Kuigi olime pool sajandit ümbritsetud raudse eesriidega, oli huvilistel siiski võimalus oma uudishimu maailma vastu rahuldada, rännates ringi ühel kuuendikul planeedil – Saaremaast Sahhalini saareni, Murmanskist Pamiiri mägedeni. Kes käis perega Musta mere ääres päevitamas, kes kõrbematkal Karakumis, kes Sajaanides ronimas, kes Siberi jõgedel paadiga sõitmas, kes purjetas Tallinnast Kaliningradi või Leningradi.

Need olid pere- või sõpruskondade ideoloogiavabad puhkusereisid, mille abil asuti hetkeks välja nõukogude igapäevategelikkusest. Neil reisidel nauditi haruldast loodust või õpiti tundma teistsuguseid kultuure – loodusrahvaid Siberis, moslemeid Kesk-Aasias, budiste Baikali ümber, mägilasi Kaukaasias, tatarlasi Tatarimaal, venelasi Venemaal ja sovette üle kogu laia "kodumaa".

Palju sellest puutumatust loodusest ja kirevast seltskonnast on siiani alles. Nüüd, kui maailm on lahti ja paljuski läbi uuritud, võib taas pöörata pilgud ida suunas. Reisivõimalusi pakutakse seal praegu igasuguste huvide ja võimalustega inimestele. On olemas peened restoranid ja head hotellid, aga ka romantilised telkimispaigad ja odavad ühiselamud või lahked talutared, kus pererahvas on nõus külalisega jagama oma viimast pekiviilakat. Võimalik on kogeda nii luksus- kui šokiturismi. Venemaa ja endised idapoolsed liiduvabariigid on endiselt tuhande võimaluse maa.

Natuke nendest võimalustest saab lugeda ka käesoleva ajakirja numbrist.

Tiit Pruuli ja Go Reisiajakirja meeskond