Ratsamatk paneb võimed proovile

Rutt Veide käis ratsamatkal müstilises, tsivilisatsiooni haardest puutumata jäänud karmi iluga paigas – Ukoki platool Altai vabariigis.

Mind on alati paelunud karmi iluga, esmalt koledana tunduvad paigad. Neis on midagi, mis puudutab hinge sügavamaid soppe ja aitab teadvustada elu tõelist väärtust. Nii saigi seekordseks matkasihtkohaks valitud kaunis ning müstiline Ukoki platoo Altai vabariigis Venemaal.

Ukoki platoo asub 2200–2500 meetri kõrgusel Altai mäestikus Hiina, Kasahstani, Mongoolia ja Venemaa piiri puutepunktis Lõuna-Siberis. Tegemist on UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud piirkonnaga, kus leidub mitmeid ohustatud liike ja kooslusi. Lisaks puutumata loodusele on Ukoki platoo olnud läbi sajandite pühaks paigaks Hiina ja Mongoolia budistidele ning maausku altaidele. Seal, otse Hiina-Mongoolia-Venemaa piiril, asuvad juba Tšingis-khaani poolt Tavan-Bogd- Ula’ks (’viis püha mäetippu’) nimetatud mäed, mille hulgas on ka Altai kõrguselt teine mägi Khuiten 4374 meetriga.

Ukoki platood on kasutatud tuhandeid aastaid kohalike hõimude matmispaigana. Täpsemal vaatlusel võib loodusega ühte sulanud kurgaane (kividega kaetud hauakünkaid) märgata pea igal sammul.

1993. aastal tegid Vene arheoloogid siin sensatsioonilise leiu – välja kaevati 5 sajandil eKr maetud, igikeltsas suurepäraselt säilinud, arvatavasti kõrgest soost naisterahva mumifitseerunud surnukeha, keda tuntakse nüüd kui Ukoki printsess Kadyn. Surnukeha oli maetud ülisuurde lehisest tahutud sarkofaagi, hauapanustena kaasas kuus täies varustuses ratsahobust. Ukoki printsessi väljakaevamine tekitas ja tekitab ka praegu kogukonnas suuri vastuolusid. DNA-analüüs kinnitas, et tegemist on skuudi päritolu naisterahvaga, kuid kohalikud altaid peavad teda enda šamaanide soost esiemaks. Samuti peavad nad printsessi hauarahu rikkumist viimastel kümnenditel piirkonda tabanud loodusõnnetuste ja kliimamuutuse põhjustajaks. Natuke rahu tõi 2012. aasta, kui printsess Kadyn toodi hoiule koduvabariiki Gorno-Altaiskisse.

Dzazatoris ootavad hobused

Tallinnast on Venemaale mugav lennata. Aeroflot viib ilma pikemate ümberistumisteta pea igasse Venemaa nurka. Samuti on Aerofloti lennukipark viimastel aastatel kõvasti noorenenud ning lennud on rahvusvahelise statistika andmetel igati graafikus.

Lendasime Altai rajoonikeskusesse Barnauli, kus meid võttis vastu kohaliku matkafirma esindaja. Edasi tuli meil sõita umbes 800 kilomeetrit lõuna poole Dzazatori külla, kus pidid meid ootama hobused ja kohalikud rajaleidjad. Altai vabariiki läbiv maantee ehk Tšuiski trakt on läbi ajaloo olnud oluline Siberit Mongooliaga siduv ühendustee. Tänapäeval on tegemist väga heas korras, olgugi et kurvilise ja järskude tõusude-langustega maanteega. Hea tee kestis kuni Koš-Agatši külani, kus  istusime ümber kohalike lemmiktranspordivahendisse UAZ-bussi ja pöörasime kruusateele. Umbes 200 kilomeetrit auke, kurve ning teel lesivaid lehma- ja lambakarju ning olimegi Dzazatori külas, mille elanikkonnast kolmveerandi moodustavad karjakasvatajatest kasahhid. Dzazator asub mägedega ümbritsetud maalilises orus Dzazatori ja Ak-Alaha jõgede ühenduskohas. Umbes 2000 elanikuga külas on piirivalvekordon, kool, haigla ja mõned väikesed poekesed. Lähima asustatud punktini on 200 kilomeetrit. Elu on lihtne ja rahulik – mehed karjatavad lambaid-hobuseid ja peavad jahti ning naised hoiavad lapsi ja kodu. Viimasel ajal on siiski suurenenud külastavate turistide hulk ja nii mõneski kohas oli näha kerkimas kämpingumajakesi.

Algab kümnepäevane ratsamatk

Ööbisime kohaliku matka- ja hobusejuhi Sajati kodus ning pärast hommikust instruktaaži ning varustuse hobustele pakkimist asusime kümnepäevasele ratsamatkale müstilise Ukoki platoo suunas. Paljud  arvavad, et kusagil seal asuvat sissepääs Šambalasse… Augusti esimene pool on selliseks matkaks just sobiv aeg. Ilm on veel parajalt soe, putukaid on vähe ja loodus muutub päev-päevalt värvilisemaks.

Ratsamatk on kõige parem viis jõuda kohtadesse, kuhu maastiku iseloomu tõttu jalgsi või autoga ei pääse. Samuti liigub edasi mitu korda kiiremini kui jalgsi. Eelnev ratsutamiskogemus pole kohustuslik. Pigem tuleb euroopalik ratsakool oma reeglitega isegi kahjuks. Kogenud matkajuhtide valvsa pilgu all ei tundunudki hobustele kõhuni ulatuv soo ja varisevad mäekuljed nii ohtlikud kui esmapilgul paistab. Kõik said kuue-seitsmetunniste sadulapäevadega hakkama. Kõigil tekkis oma hobustega kiiresti eriline side. Sõnu ja käsklusi polnud vajagi.

Altai hobused on keskmise turjakõrgusega ja väga vastupidavad. Hobune kannab kuni 150-kilost koormat ning läbib ööpäevas maksimaalselt sada kilomeetrit. Hobustel rautatakse ainult esimesed kabjad.

Soo läbimise ehmatav kogemus

Esimene päev sadulas algas mõnusalt – kulgesime mööda maalilise Dzazatori jõe kallast ning püüdsime oma neljajalgsete matkakaaslaste iseloomu tundma õppida. Pärast lõunapausi ootas meid aga ees tõeline ehmatus. Algas laiaulatuslik soo. Hobused tõrkusid edasi minemast ning vajusid igal sammul kuni kõhuni mülkasse. Mõtlesin hirmuga nende peale, kes olid esimest korda ratsamatkal ja vist üldse sadulas. Soo läbimise kogemus oli ka minule esmakordne ja ei saa öelda, et oleksin end väga kindlalt tundnud. Eriti hirmus oli hetk, kui kohe minu ees liikuva matkajuhi noor ja äkiline hobune komistas ning peaaegu kukkus. Sajat ei lasknud end aga sellest põrmugi häirida ja ajas hobust kindlalt edasi. Õnneks olid meile määratud hobused vanemad, rahulikumad ja kogenumad. Olin alguses natuke pettunud, et mulle sattunud hobune oli liiga rahulik (loe: elukogenud ja algajaid turiste ennegi kohanud), kuid matka kestel õppisin teda hindama ja usaldama. Proovisin matka jooksul ka mõne noorema hobusega paar kiiremat radiaali teha, kuid veendusin, et sohu ma nendega ei läheks. Olime liialt kogenematud – nii mina kui ka nemad.

Sellega meie esimese päeva tuleristsed ei lõppenud. Peale soiseid alasid jõudsime lehisemetsa, kus mäkke suunduv järsk, porine ja libe rada oli segu suurtest kividest ning puujuurtest. Hobustel oli väga ebamugav käia ning kabjad libisesid märgadel kividel. Oli tükk tegemist enda sadulas hoidmisega. Reielihased tuikasid ning põlved olid kanged. Kõige tipuks hakkas õhtul veel vihma sadama. Kohalike sõnul oli kogu viimane kuu aega väga vihmane olnud ja kuivemat ilma polnud ka ilmaennustuse kohaselt loota. Etteruttavalt ütlen, et ilmaennustus ei pidanud paika ning meid saatis kogu matka vältel kuiv ja enamasti päikeseline ilm. Ju siis printsessi vaim hoidis meid!

Telke püstitasime lausvihmas. Õnneks olime laagrisse jäänud vana ja lagunenud karjuseonni kõrval, mis pakkus õhtusöögi valmistamise ajaks vihma eest natukenegi varju. Kartsin, et tänase päeva katsumused on esmakordseid ratsanikke morjendanud, kuid ei. Kõik olid väsinud, kuid heas tujus.

„Vetteviskamine” aitab ratsutamist õppida

Teise matkapäeva hommik üllatas meid taevas särava päikesega. Eilset vihma meenutas ainult märg telgikatus. Sõime kõhud hommikuputru täis, pakkisime varustuse hobustele ja asusime teele. Selle päeva (ja kõigi järgnevate päevade) maastik oli juba lihtsamini läbitav. Tundus, nagu oleks esimene päev olnud meile omamoodi katseks – kes takistusraja läbib, saab võimaluse jõuda pühale Ukoki platoole. Nagu matkajuht Sajat hiljem rääkis, on eelnevatest gruppidest nii mõnigi esimese päeva õhtul külla tagasi pöördunud.

Tegelikult ongi selline „vetteviskamine” kõige parem viis ratsutama õppimiseks. Matka lõpuks sõitsid kõik, kes polnud varem hobuse seljas istunud, võidu galoppi.

Kolmandal matkapäeval jäime laagrisse kauni Alahhinskoje mägijärve äärde, mida ääristasid kahest küljest kõrged mägimassiivid. Teisel pool mägesid oli juba Kasahstan. Järvevesi oli üllatavad 13 kraadi soe ja seetõttu ei jäänud ka värskendav suplus tegemata. Öösel üllatas aga järv oma kaldail kuuvalguses laternatena helendavate virvatulukestega, mis osutusid hommikuvalguses siiski suurteks valgeteks kvartskivideks. Või mine sa tea – oli ju täiskuuöö!

Järgmisel päeval tegime peatuse Tšindagadui jõe orus asuva vana molubdeeni ja volframi kaevanduse juures, kus aastail 1938–1954 asus sunnitöölaager. Endiste aegade valust ja meeleheitest andsid märku barakkide seintesse kraabitud nimed ning kriminaalkoodeksi paragrahvide numbrid. Õhus oli veel nüüdki tunda midagi rusuvat ning kauaks me sinna peatuma jääda ei soovinud.

Ukoki platoo paistab

Matka seitsmenda päeva lõuna paiku hakkas eemalt paistma lumiste mäetippudega palistatud püha Ukoki platoo. Järsust mäenõlvast alla laskudes ootas meid ees mahedas tuules lainena õõtsuv stepirohi ja ääretu avarus. Karm ja maagiline ilu, mis tõmbas nagu magnetiga enda poole.

Printsess Kadyni kurgaani juurest leiab nii mitmes keeles teadetetahvleid kui ka kohalike ohvrialtari, kuhu jäetakse ohvriande, alustades loomaluude ja lõpetades hõbeehetega. Pööripäevadel pidid siin toimuma šamaaniriitused. Peale printsessi on platoole maetud veel hulganisti inimesi.

Käesoleval ajal on väljakaevamised peatatud ja välja on kuulutatud hauarahu. Saime meie matkajuht Sajati käest teada, et ka tema kasahhidest esivanemad on siia platoole maetud. Isegi tänapäeval matavad mõned perekonnad oma lähedasi iidsel kombel kurgaanidesse. Kasahhid on küll moslemid, kuid vanad maausu tavad on visad kaduma. Siin ei ole midagi imestada – platoo mõjutas ka meid oma maagilise väega ja kõigil oli kuidagi äraseletatud tunne. Õeldakse, et platool magades näeb ettekuulutavaid unenägusid. Eks ole näha, kellel mis ka täide läheb!

Ukoki platool avanes meil võimalus esimest korda matka jooksul kiiresti ehk siis galoppi sõita. Siiani maastik seda ei võimaldanud. Üldiselt ongi Altai maastik kõige paremini läbitav just hobustel. Jalgsi saab, kuid vaevaliselt ning mitte igale poole. Maastikuautoga saab, sõltuvalt aastaajast, isegi Ukoki platoole, kuid seda ainult paari kindlat rada mööda. Teel tuleb ületada palju kiirevoolulisi mägijõgesid ja selleks on sobivaim viis hobuse seljas.

Hobuseid on siinmail igas peres palju.

Suvel karjatatakse neid Dzazatori lähistel ning talveks aetakse Ukoki platoole, kus tugevad tuuled rohumaa lumest puhtaks pühivad. Mujal katab maapinda kuni meetrisügavune lumevaip. Termomeetrinäit langeb talvel isegi –50 kraadini.

Mitmekesised matka- ja looduselamused

Matka jooksul läbisime kõikvõimalikke looduskooslusi. Alustasime umbes 1500 meetri kõrguselt lehise- ja seedrimetsadest, seejärel läbisime alpiaasad, kõrgmäestiku stepid. Igikeltsa tõttu oli ka palju soiseid alasid, kus kasvasid võrratud madalad ja tihedad sookasepadrikud, mis olid sügiseks värvunud kuldkollaseks ja säravoranžiks. Igal sammul võis kohata meile iluaedadest tuttavaid taimi nagu bergeeniad, enelased, põõsasmaranad ning erinevad laugud – kõik miniatuursetes vormides. Loomadest võib Altais kohata ümisejat, jäneseid, punahirve ehk marali ning metskassi. Harvemini satuvad teele hundid-karud. Altai mägijõed on väga kalarohked ning kalastusretked on siin väga populaarsed.

Õnneks on veel maailmas paiku, kuhu pole jõudnud tsivilisatsioon meie tänapäevases võtmes. Kohti, kus väärtustatakse esivanemate kombeid ja elu koos loodusega. Altai on üks nendest!

Tekst ja fotod: Rutt Veide

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga