RAPA NUI – eemal kõigist ja kõigest

Madis Hurt ja Sigrid Laas otsustasid 2018. aasta mööda saata Lõuna-Ameerikas reisides. Olles omaks võtnud põhimõtte liikuda võimalikult palju ringi vaid ühistransporti kasutades, jõudsid nad sõlmida tutvuse nii Brasiilia, Argentina, Uruguay, Paraguay, Tšiili, Boliivia, Peruu, Ecuadori kui ka Colombiaga. Reisi üks rikastavamaid kogemusi oli kümnepäevane käik Lihavõttesaarele ehk Rapa Nuile.

Ühtaegu kauge ja müstiline, tundus Rapa Nui suure osa ajast meile liigagi kauge. Lähimast mandrist, s.o emamaast Tšiilist eraldab Rapa Nuid ca 3500 kilomeetrit. Lähim tükike maismaad, ca 2500 kilomeetri kaugusel asuv Pitcairni saar pole samuti teab mis lähedal. Meiesuguste reisisellide õnneks on mandriga olemas tugev nabanöör nimega LATAM. Tipphooajal teevad Tšiili rahvusliku lennufirma lennukid Santiago de Chile ja Rapa Nui vahel lausa kaks lendu päevas. Samuti opereerib LATAM liini Papeetele (hea idee neile, kes planeerivad ümbermaailmareisi). 2018. aasta 27. mail lendasime uue Boeing 787 Dreamlineriga Santiagost Rapa Nuisse.

Kui te pole just esmaklassiline merekaru, siis on teie sissepääsuks Rapa Nuile Mataveri lennujaam. Maailma eraldatuim lennujaam – nagu uhkelt kuulutatakse –, kui võtta arvesse, et lähema mõne tuhande kilomeetri kaugusel pole ühtegi teist lennuvälja. Kui olete lennundushuviline, oskate hinnata Mataveri lennujaama maandumisraja erakordset pikkust. Olid ajad, kus seda taheti muuta hädamaandumispaigaks USA kosmosesüstikutele, mistõttu Ühendriikide toetusel tõmmati asfaldiriba saare ühest otsast teiseni välja. Olukorras, kus reisieelne ilmateade lubas maandumise ajaks äikesetormi, olime ameeriklaste kunagisele entusiasmile väga tänulikud. Torm poleks iseenesest olnud midagi iseäralikku. Rapa Nui asub troopikavööndis ehk ühelt poolt valitsevad saarel aasta läbi soojad temperatuurid, ent teisalt tuleb arvestada ka nn märja hooajaga. Meie reisi esimene pool langes maikuu lõppu, mis ongi juhtumisi Rapa Nui kõige vihmasem kuu. Meie nägime enamiku ajast siiski selget taevast ja ega tõele au andes päris troopilised tsüklonid Rapa Nuid kimbutagi.

Esmamuljed

Pärast viit ja poolt tundi Vaikse ookeani kohal maandusime suuremate viperusteta vihmasel ja hallil Rapa Nuil. Tundsime kergendust, sest kardetud äikesetorm oli jäänud tulemata. Lennukist maha astudes märkasime väikesi palmiroogudest katusega majakesi, mis lähemale jõudmisel osutusid sissekäikudeks tagasihoidlikku lennujaama. Meile mängis väike tervitusbänd, mille pilli mängivad mehed ja puusi hööritavad naised olid riietatud, ehitud ja värvitud nagu pildiraamatutest vastu vaatavad põlised rapanuilased. Milline vastuvõtt! Kriitilise meelega eestlastena tõdesime siiski kohe, et etteaste oli rohkem mõeldud meie rahakotiraudade „õlitamiseks”. Palju autentsema elamusena mõjus meie kämpinguni viinud auklik ja vihmamärg teelõik. Inimmõistus on huvitav. Eestis mõjuks selline põllulik tee ärritavana, siin oli see aga puhas eksootika. Tabasime end soovimast, et asjad võiksidki nii jääda. Ei lääne siledatele teedele ja teravatele nurkadele!

Olgu Rapa Nui niivõrd isoleeritud kui tahes, läänemaailma eest põgeneda ei suudeta – seda märkasime kohe. Saare ainsa asula Hanga Roa keskust valitsevad söögikohad ja turistidele nipsasjakesi müüvad poed. Isegi madalhooajal annavad siin tooni noored Euroopa seljakotirändurid ja eakad hawaii-särkides ühendriiklased.

Ühegi teise eestlase kohtamist – oh õuduste õudust! – meile osaks küll ei saanud. Aegade jooksul on eestlasi muidugi Rapa Nuile jõudnud. Laev „Lennuk” tegi seal peatuse oma ümbermaailmareisi ajal ja Uku Masing rändas Rapa Nuile oma mõtetes, kui kirjutas romaani „Rapanui vabastamine ehk kajakad jumalate kalmistul”.

Kuigi üks „Polüneesia kolmnurga” tippe, ei ole Rapa Nui tüüpiline vaimusilmas esile kerkiv paradiisisaar, ammugi mitte klassikaline puhkusesaar. Kui üks silmapaistev erand välja arvata, puuduvad siin helesinise veega liivarannad ja kenad palmisalud. Oma reisi jooksul õppisime, et suurem osa sellest 160 km2 suurusest saarest on kaetud rohumaaga, millel liikudes tuleb leppida lehmade ja lammaste pideva tähelepanuga. Kui suurematest teedest kaugemale eksida, tuleb alatasa kas üle ronida või mööda kõndida aedadest, mis kord on okastraadist, kord kividest. Paljudel juhtudel on need aiad jäänukid ajast, kui Williamson Balfour & Co 50 aasta jooksul (1903–1953) üle terve saare lambaid kasvatas, surudes kohalikud elanikud Hanga Roa asulasse.

Mööda Rapa Nui rohetavat maastikku kõndides torkas selgelt silma erakordne künklikkus, mille on saarele andnud vulkaanipursked. Aastatuhanded on teravad nurgad küll koonustelt maha lihvinud ja kasvatanud nende peale murumütsid, aga saare vulkaaniline päritolu on jätkuvalt ilmeksimatult äratuntav. Rapa Nui on tekkinud kohta, kus Nazca laam liigub üle „kuuma punkti”. Saare arenguloos võib eristada kolme faasi, mis vastavad kolme suure ja koguni 70 väiksema vulkaani purskele. Esimene kolmest suurest oli Poike vulkaan, mis purskas umbes 3 miljonit aastat tagasi. Ranu Kau on sellest „vaid” pool miljonit aastat noorem ja noorima, Ma’unga Terevaka vanuseks hinnatakse 300 000 aastat. Viimase tipp on saare kõrgeim punkt, ulatudes 507 meetrit üle merepinna. Võisime veenduda, et ilusal päeval avaneb sealt majesteetlik vaade tervele saarele. Kui kõrgelt ka ei vaataks, märkamatuks ei jää ka Rapa Nui kaljune rannajoon. Oma matkadel läbisime kas jalgsi või ratastega rannajoone sisuliselt terves selles pikkuses ja pigem harva võisime näha kohta, kus karmimoeline rand ja võimsad ookeanilained taandusid, nii et oleks saanud suuremate muredeta otse vette minna.

Silmapaistva erandi moodustab Anakena rand, mis meie hinnangul on terve saare üks ilusamaid kohti üldse. Pealekauba on tegemist rapanui kultuuri hälliga, sest just siia olevat saabunud saare esimene kuningas Ariki Hotu Matu’a ning rajanud Rapa Nui esimese asula. Me ei tea, kuidas olid lood kuninga puhul, aga tänapäeval Anakenale saabuvale reisisellile avaneb igatahes pilt poolkuukujulisest liivarannast, seda ääristavatest sihvakatest palmidest (tuli välja, et need on küll Tahitilt sisse toodud) ning veepiiri ligidal asuvatest Ahu Nau Naust ja Ahu Ature Hukist. Viimased toovadki meid kahe põhisõnani, millest ei saa Rapa Nuil ei üle ega ümber.

Ahu ja moai – kaks põhisõna

Kui rääkida Rapa Nuist, lipsab paratamatult sisse palju spetsiifilisi termineid ja nii kulub edasise mõistmise huvides ära lühike selgitus. Muidugi tuleb alustada tuntud kujudest: nende kohalik nimetus on moai. Moai’d püstitati kivist alustele, mille üldnimeks on ahu. Kui uurida saare kaarti, siis võib märgata, et konkreetne nimi on antud just ahu’dele, mitte moai’dele. Näiteks võib saarelt leida eelmainitud ahu’d nimega Ahu Nau Nau ja Ahu Ature Huki. Ühele ahu’le võis olla püstitatud nii üks kui mitu moai’d. Näiteks Ahu Nau Naul seisab seitse nimetut moai’d ja Ahu Ature Hukil vaid üks. Praegusel hetkel on kõige rohkem moai’sid Ahu Tongarikil – viisteist.

Ahu’sid ja seeläbi ka moai’sid on palju, viimaseid on leitud peaaegu 900. Siiski vaid kolmandik moai’dest jõudis lõpuks ahu peale püsti. Kõik ahu’d rajati saare mõnekümne kilomeetri pikkuse rannajoone vahetusse lähedusse, tavaliselt kuni mõnekümne meetri kaugusele veest (muidugi on ka erandeid). Olenemata kaugusest rannajoonest, on ahu’de peal seisvate moai’de näod suunatud üldise seaduspära kohaselt sisemaa poole, et nad saaksid kaitsta oma küla ja sealseid perekondi.

Tänapäevaks on enamik ahu’sid paraku varemetes. Nendel püsti olnud moai’d vedelevad kas tükkideks kukkununa ahu ümber või on üldse kadunud. Suuresti on selles süüdi 18.–19. sajandil saare eri kogukondade vahel arenenud konflikt, mille käigus asuti võidu vastaste ahu’sid hävitama. Niivõrd karm oli sõda, et lõpuks polnud püsti ühtki moai’d.

Umbes kuuskümmend aastat tagasi hakati Thor Heyerdahli eestvõttel ahu’sid taastama, muuhulgas moai’sidki püsti lööma, mis tõi lõpuks siia ka turistide hordid. On suur vahe, kas vaadata varemeid – kui mitte öelda kivihunnikuid – või igati terviklikku muljet jätvaid ahu’sid. Tänapäeval on nii kolm kuni viis peamist ahu, mida iga Rapa Nuile jõudev teadlik turist miinimumeesmärgina külastab. Kui aga aega käes rohkem, siis võib isegi ahu’de varemetega tutvumine olla väga põnev tegevus.

Hetk, mil nägime esimest korda autentset moai’d autentses kontekstis, ei unune. Meid vallanud tunne oli segu põnevusest ja aukartusest. Milline lugu igaühel nendest kujudest on rääkida! Anakena rannal asuv Ahu Nau Nau tundus olevat eriti hea näide tormilistest aegadest, millest need ikoonilised objektid on läbi tulnud. Ahu peal seisvast seitsmest moai’st neljal on pukao’d ehk mütsidki peas. Ülejäänutest üks on aga ilma mütsita, üks ilma peata ja üks kujutab endast vaid osaliselt säilinud torsot – see on kõik, mis on õnnestunud pinnase alt kätte saada.

Ahu Akivi ja Ahu Tongariki

Oma olemuselt märksa terviklikumad – kuid sedagi tänu ulatuslikele taastamistöödele – on Ahu Akivi ja Ahu Tongariki. Esimene on hea näide saarega seotud rikkalikest uskumustest, mis tõesõna vääriksid eraldi raamatut. Nimelt kujutavat need seitse moai’d seitset noort rändajat, kes olevat nii-öelda skautidena saadetud Rapa Nuiga tutvuma enne, kui siia otsustas tulla saare koloniseerinud kuningas Ariki Hotu Matu’a. Kui kriitiliselt küsida, kuidas üldse tuldi selle peale, et nii kaugesse kohta „skaudid” saata, siis vastus on üllatav. Legendi järgi olevat kuningas Ariki Hotu Matu’a teenistuses töötanud preester Hau Maka näinud und, kus tema hing lendas üle ookeani ja silmas kõrgelt saart.

Muuseas, ehk just sellel põhjusel vaatavad kõik seitse ahu’l seisvat moai’d ookeani poole. See on saare kontekstis unikaalne, sest üldise seaduspära alusel – nagu juba mainitud – on moai’de näod suunatud sisemaa poole. Tõsi, Ahu Akivi ja ookeani vahele jääb küla, nii et neil siiski oli, mida „valvata”.

Ahu Tongariki on oma 15 püsti aetud moai’ga kahtlemata kõige võimsam ahu tervel saarel. Turistidele räägitakse esimesest päevast alates, et just Ahu Tongarikilt võib näha „saare parimat päikesetõusu” ning nii on varajane sõit sinna üks üpriski tavapärane eesmärk. Meie natuke enne kella kuut alanud jalgrattasõit Ahu Tongarikisse osutus ühelt poolt küll sportlikuks katsumuseks, ent teisalt oli see ka tõeline elamus, mida soojalt edasi soovitame. Oli eriline tunne rühkida läbi pimeda Rapa Nui maastiku, saatjateks Vaikse ookeani kohin ning taevas võidu säravad täiskuu ja tähed.

Rano Raraku vulkaan

Kui keerata Ahu Tongarikile korraks selg ja vaadata pisut vasakule, on näha Rano Raraku vulkaan – sugugi mitte väheoluline koht. Üks huvitavamaid aspekte kogu moai’de valmistamise traditsiooni juures on see, et nii 95% saare sadadest moai’dest on valmistatud just nimelt Rano Raraku jalamil, kust need siis mitme kilomeetri kaugusele saare rannajoonele laiali kanti. Moai’dega on seotud küll palju saladusi, ent üks asi, mis on siiski suhteliselt hästi selge, on nende valmimisprotsess. Seda tänu sellele, et Rano Raraku ümbrusest võib leida väga palju väga erinevas valmimisjärgus moai’sid. Mitmed on jäänud poolikuna Rano Raraku vulkaani niššidesse, mitmed on jõudnud pisut allamäge, mitmed on jäänud poolele teele põldudele ja lõpuks on ka mitmed ahu’del.

Ilmneb, et moai tahuti pea lõpuni Rano Raraku seljandiku sees valmis, enne kui teda üldse kuhugi liigutama hakati.

Uskumatu küll, aga praeguse seisuga üks populaarsemaid teooriaid väidab, et moai’d transporditi Rano Rarakult eemale püstises asendis – umbes nii, nagu meie kodus külmkappi edasi nihutaksime. Teooriat kinnitab väide, et kohalike uskumuste järgi moai’d „kõndisid” oma sihtkohta. Kui moai oli ahu’le püsti pandud, järgnesid kõige viimased liigutused. Selleks olid silmakoobaste uuristamine ja seejärel nendesse silmade asetamine ning mütsi ehk pukao paigaldamine. Viimased valmistati ühe teise vulkaani, Puna Pau juures, mis asub Rano Raraku vulkaanist omakorda mitme kilomeetri kaugusel.

Orongo küla

Ahu’de rajamine ja moai’de püstitamine lõppes Rapa Nuil üpris järsku. Selle asemele tuli uus ja põnev nähtus, mil nimeks Lindmehe kultuur. Traditsiooni keskseks osaks oli Tangata Manu ehk lindmehe valimine ja keskseks kohaks 16. sajandi lõpus mitmesaja meetri kõrgusele Rano Kau vulkaanikraatri servale rajatud Orongo küla. Ainuüksi küla asukoht on fantastiline, tekitades tunde maa ja taeva vahele kõndimisest. Ühele poole jääb järsult Vaiksesse ookeanisse langev kalju, millest edasi tuleb tuhandete kilomeetrite jagu vett ja ainult vett. Teisele poole jääb Rano Kau kraater, mille põhjas olev märgala meenutab rabalaukaid Vaikse ookeani taeva all.

Igal aastal läbi võistluse uuesti valitud Lindmees oli kõige tähtsam mees saarel. On selge, et nii olulisele kohale pääsemine ei olnud lihtne. Igal kogukonnal tuli selleks enda seast välja valida üks atleetlik mees, kes pidi Orongolt alustades mööda 300 meetri kõrgust kaljut alla ronima, ujuma 1400 meetri kaugusele asuvale Motu Nui saarele ja leidma sealt esimesena manutura (üks teatud linnuliik) muna. Muna leidja pidi seejärel tagasi peasaarele ujuma, nii et muna jäi terveks. Kui see õnnestus, tõsteti muna leidja järgmise kevadeni oma kogukonna pealiku kõrgele „ametile”. Lindmehe staatuse saavutanud inimene muutus hoobilt pühaks tegelaseks, kellega seondusid mitmed tabud (tapu). Näiteks oli tavalisel saareelanikul Lindmehele liginemine või tema otsagi vaatamine keelatud.

Tänapäeval on Orongo külla sissepääs rangelt reguleeritud. Tegemist on Rano Kau kõrval teise kohaga saarel, kuhu pääseb kohustusliku rahvuspargipiletiga vaid korra. Kuigi juba lugematud eelnevad põlvkonnad on Orongo küla arhitektuurilisi mälestisi jupikaupa laiali tassinud, on oluline osa külast siiski sedavõrd hästi suudetud taastada, et jalutuskäik majade vahel polegi nii kurb. Üks maja oli jäetud täiesti algsesse seisu ning üks oli vaid poolenisti kaetud, nii et võisime saada ettekujutuse ka sellest, missugune pilt oleks siin avanenud ilma restaureerimistöödeta. Muuseas, just Orongo külast haarasid britid 1868. aastal kaasa moai, mida nüüd eksponeeritakse Londonis Briti muuseumis – seda rapanuilaste suureks meelehärmiks.

Meie tegime Orongo külast veel paari kilomeetri pikkuse jalutuskäigu kraatri teise serva, kus saime oma pilguga kaduda sellesse lõpmatusse vetevälja, mis Rapa Nuid ümbritseb. Tunda ja teadvustada, kui kaugel me kõigest olime, oli võrratu. Kui meilt on hiljem küsitud, mis tegi meie jaoks Rapa Nui eriliseks, siis ongi see kaugus või eraldatus.

Tekst ja fotod: Madis Hurt ja Sigrid Laas

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga