Rännulõhn

Maris Pruuli avaldab järgmistes GO Reisiajakirja numbrites kirglikest rändajatest abielupaari Aleksander Lindermanni ehk Aali ning tema kaasa Silva 60 aasta tagused värvikad ja ajastu truud reisimärkmed rännakutest mööda NSV Liitu.

Mäletan seda erutavat lõhna. See oli kaugete paikade, tundmatute toitude, istmekatete ja teetolmu segu, mis vanavanemate aias levis, kui avanes „maanteemuhu“ taevasinine uks.

Mu vanaisal oli mitu eriliselt ägedat õde. Üks mu lemmikutest oli tädi Julie. Sädelevalt rõõmus ja tegus naine, kellel oli poeg Aali, mu ema mängukaaslane ja suur motospordihuviline. Tema pärisnimi oli Aleksander Lindermann (1931–2008), õppinud lukksepp ja meister igasuguste masinate peale. Kirgliku motosportlasena tõi ta koju mitmeid võidukarikaid. Esimesed rännudki koos abikaasa Silvaga tehti just külgkorviga mootorrattaga. Auto omamine polnud toona kaugeltki elementaarne. Peagi osteti aga helesinine Zaporožets ZAZ-965. Neid ehitati alates 1960. aastast Ukrainas Zaporižžja autotehases. Maakeeli kutsuti neid sapakaks ja hellitavalt ka maanteemuhuks. Plikapõlves tundus see päris suur, nüüd mõnda taolist kohates tuleb tahtmine küünarnukk katusele toetada, et käsipõsakil vanadele aegadele mõelda. Nii väike oli see ümara kujuga kaheukseline ime, mis suve jooksul õige mitu korda me maakodu õuele vuras. Alati kaasas uued lood sellest, kus käidud, ja alati mingi eriline reisimaius mulle. Aali abikaasa Silva oli enamasti mõne uue luuletuse valmis treinud, mis pidulikult ette loeti või külalisteraamatusse kirja pandi.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga