Jätkame kirglikest rändajatest abielupaari Aleksander Lindermanni ehk Aali ning tema kaasa Silva 60 aasta taguste värvikate seiklustega, mis seekord viivad Moskvasse ning Krimmi ja Kaukaasiasse.
Tallinn–Moskva–Tallinn, 4.–11. august 1963
4. august 1963
Kell on 7.30. Meie vastse auto rattad mõõdavad esimesi kilomeetreid teel Moskvasse. Tuju on mõõdukalt ärev – oleme juba „vanad“ kogenud matkajad ning võrreldes mootorrattaga loob auto suurema kindlustunde, süvendades samas blaseerunud hoiakut. Loodame õhtuks jõuda Novgorodi.
Kohe pärast Narva jõge algavad teravmeelsete nimedega külad: Zaretsje – Jõetagune, Komorovka – Sääsela jne. Majad külades pitsilised, sakilised, domineerib sinesinine värvus. Aali satub lõbusasse tujju, mina uudistan läbi auto akna igat pisematki rohukõrt ja kilkan puhtast liikumisrõõmust.
6. august 1963
Vasakult hakkab paistma Volga – säravalt sinisena ja edevana peegeldub temas taevas. Peatume liivasel kaldal ja peseme autot. Pladistame paljaste jalgadega vees, mis on haruldaselt soe, pisut kollaka värvusega. Piki jõge tossutab aurik ja veab järel teisi pisemaid laevu. Meenuvad legendid Stepan Razinist ja kaunist vürstitütrest, kes nii ülekohtuselt varakult leidis märja haua selle jõe voogudes. Edasi sõites eraldub tee jõest. Peatume metsas, sest Aali tundlik kõrv tabab mootoris mingi ebakõla. Jooksen lustlikult metsas ringi, korjan männikäbisid ja loobin nendega Aalit, kes muretseva mammana kussutab ja poputab õliga oma auto-beebit.
Solnetsnogorsk – Päikesemägi. Väike linnake mäel. Linnas palju pikki kaikaid majade katustele üles aetud – vaadatakse Moskva televisioonisaateid. Enne Moskvat huvitava nimega asula – Tšernaja Grjaz – Must Muda.
Moskva. Viibin esmakordselt siinmail. Juba varsti asenduvad äärelinnamajad suurte 8–15-korruseliste hooneplokkidega. Sõidame tunneli alt läbi – hästi pikk ja pime nagu neegri kõhus. Liiklus väga kiire: 50–60 km/h. Autosid voorib lakkamatult, punase tule all seisab korraga seitse-kaheksa rida autosid. Sõidame piki Punast väljakut. Käime ühes kirikus sees – kõikjal tsaaride ja vürstide sarkofaagid, teises kirikus Napoleoni sõjakäigu näitus, kus meeldejäävamad on valgest marmorist Napoleoni elusuurune kuju ja suurte mõõtmetega maal, mis kujutab Moskva põlemist mainitud sõjakäigu ajal. Maal on tõetruu ja nauditav. Tahtmatult meenub ajaloost õpitu, vilksatavad fantaasialennus mööda kuulsad ajaloolised kujud, ilusad vene naised, kes nutsid ikoonide ees, kui nende armsamad läksid sõtta au ja kuulsust pärima. Meenub minu sümpaatia Peeter I kuju, tema visa võitlus rumaluse ja nõmedusega.
Sõidame pisut metrooga. Jaamad on ilusad, all õhurikas, metroo kiire ja mugav, natuke harjumatu on sõit eskalaatoril.
Leiame ankruplatsi Kremli läheduses Moskva jõe ääres, kus ööbime autos.
7. august 1963
Varajased trammid sõidavad kolinal üle silla. Ilus kirgas hommik. Laevu ja pargaseid liigub mööda jõge, Aali ajab limonaadiga vuntse ja röögib valust – limonaad on külm.
Siirdume Gorki parki – moskvalaste armastatuimasse lõbustuspaika. Esmakordselt sõidan karusselliga, naudime lapselikult sõitu ja kaunist vaadet linnale. Silmitsesime ka naeruratast. Üpris lõbus oli vaadata, kuidas tsentrifugaaljõu põhimõttel keerlevalt kettalt libisesid hooga maha seal istuvad inimesed, kes kramplikult püüdsid endid ketta külge haakida.
Jalutasime hilisõhtuses Moskvas. Juba kaugelt särasid rubiintähed Kremli tornides. Selle linna arhitektuuris on palju rahvuslikku omapära, tema rahva saatuses palju kannatusi, verd, piina ja võllapuid. Öö jälle kaldapealsel autos.
8. august 1963
Einestame pontšikute baaris. Moskva loomaaias pettume. Maa-ala on küll suur, loomade valik küllaltki rikkalik, kuid üldmulje kehvem kui Riia loomaaias.
Sööme lugematuid jäätisepulki. Moskva jäätis on heakvaliteediline, meie jäätistega ei saa võrreldagi, muidugi on ka hind vastavalt kõrgem. Sõidame põllumajandusnäitusele. Hõlmab väga suure maa-ala ja on üldmuljelt vägev oma kolossaalsete hoonete, haljasalade, purskkaevude ja lõbustusrajoonidega. Kõikjal jäätiseputkad, laste mänguasjad, suveniirid. Bisness õitseb.
Veel kaua tunglevad Moskva muljed kireva karussellina peas. Tarvitseb vaid silmad sulgeda, kui meenuvad episoodid kuuldust-nähtust. Näiteks nägime palju välismaiseid autosid, tihti kohtas inglasi, sakslasi, ameeriklasi, hiinlasi. Meenub tore pilt: tänaval jalutasid kaks sinimusta peenelt riietatud neegrinoormeest, keskel õrnuke elegantse välimusega valge neiu. Nii tore oli neid vaadata, kindlasti olid nad tudengid.
10. august 1963
Rahatagavara üle lugedes avastame, et meil tuleb hakata ökonoomsemalt elama. Aali fantaseerib, et koju jõudes läheme Piritale kalastama, tõmbame välja suure vaalaskala ja viime turule ning raha tuleb kokku kühveldada suure kotiga...
11. august 1963
Narva-Jõesuus on rand imeilus. Narva jõgi on kaunis lai, kõikjal suvilate ja elumajade varemed – mälestus möödunud sõjapäevist.
Sõidame Narvast Tallinna poole. Otsime Oru lossi varemeid, lõpuks leiame. Esmakordselt viibin selles Eestimaa osas, esmakordselt jalutame Oru lossi varemeil ning püüame nähtud piltide kaudu silme ette manada aega, mil siin kees elu, mil see maja valendas kaunina mere kaldal. Nüüd kasvavad triiphoones nõgesed, kõikjal unustatus, vaikus. Noor võsa võimutseb üle varemete. Loodus on hingematvalt kaunis. Taamal sinetab meri. Nukraks teeb meele nii rohke ilu hukk.
Rakveres meenutasime, kuidas aastaid tagasi toimus linna ainsas restoranis Aali kui päevakangelase kostitamine – ta võitis mootorrattavõistlustel I koha.
Reis hakkab lõppema. Sellel suvel oli kavas suur matk, teostasime väikese. Kuid ka see nädalane reis oli üldkokkuvõttes meeldejääv, oli palju ilusaid muljeid. Palju uut oli ka meie endi suhtumises reisi: uued mugavused uue auto näol, vanaks ja vist alati püsivaks jääb ainult meie mõlema innukas huvi matkamise vastu, armastus näha looduse alati muutuvat igikaunist palet.
Kell 22.45 paistab maantee ääres roheline armas silt – TALLINN.
Metsikud (iseseisvad) autoturistid kuu aega marsruudil Krimm ja Kaukaasia, 16.05–17.06.1964
Kui pikk tundus kevade ootamine! Palju kauneid kavatsusi sai tehtud eelolevale matkale mõeldes. Lõpuks ta saabus – kaunis maikuu, ligines puhkus ja matk põhjamaa kevadest lõunamaa suvisesse illu võis alata.
17. mai 1964
Madonas einetame restoranis, meid teenindab nipsakas ettekandja. Suundume Plavinasi poole, kuhu on 51 kilomeetrit. Sillaehituse pärast satume kruusasele kõrvalteele. Aali süda jookseb sorinal verd meie vaese auto pärast – trepiline tee raputab ja sakutab meid armetult siia-sinna. Lätis meil ilmselt ei vea kunagi ei teede ega ilmadega. Aali loeb kõva häälega spidomeetri seisu: üksteist tuhat ükssada ükskümmend üks. Enne Daugavpilsi jääme öömajale männimetsa. Kuulen esmakordselt sel aastal õhtust õnnekägu. Öösel hakkab veidi külm ning esialgu häirivad autovoodi konarused. Sellest kõigest aga viisakas matkaja ei räägi.
18. mai 1964
Kell 11.20 ületame Valgevene piiri. Sajab nõrgalt. Bulavki – nööpnõelaküla, kus tüüpilised palkidest külamajad on reastatud suure maantee äärde. Polotski linn on kaunis laialdane. Teed linnas on halvas olukorras – supleme poriaukudes. Neljakordne teeäärne hekk kvardupeldub värskes rohelises ilus. Taevas on kattunud halli märja kaega, taevas on nähtavasti suur veeämber külili kukkunud.
Vastu tuleb matuserong. Kadunu on nähtavasti olnud tähtis tegelane, sest kirevaid pärgi on palju, saatjaid veel rohkem, kes sammuvad kannatlikult taeva kingituse all. Ees kantakse punast kirstukaanega sarnanevat eset – küllap see peab midagi sümboliseerima.
Meie lood on halvimast halvimad: bensiini pole. Seisame mingi suure hoone ees platsil ja Aali kerjab taksojuhtidelt bensiini. Kõik tagajärgedeta, ka neil on seda vaja, sest ööpäevast bensiinijaama siin ei ole. Teelt tulevad kolm noort mustlasnaist, kes küsivad Aalilt suitsu. Kui viimane vastab, et ei ole, siis saadab noorim ja ilusaim neist Aali sinna, kust keegi pole tulnud ja kuhu keegi ka minna ei saa. Lõpuks halastab üks humaanne autojuht ja sõidame edasi lähima bensiinijaama poole. Lõpuks oleme Moskva–Bresti magistraalil, kus asub bensiinijaam ja restoran. Einestame, söögil pole viga. Silmitsen sisustust: kolm kummipuud, narmastega sametkardinad ja asjaarmastajate maalid seintel, laual kõrges vanaemade vaasis toomingaõied. Kole kiusatus on ühte neist näpata.
19. mai 1964
Meie auto seisukord on mitmes suhtes halb: kojamehed ja raadio ei ole korras, tagumine kumm on kahtlaselt tühi. Ukraina on palju meeldivam kui Valgevene.
21. mai 1964
Poltava – üsna keskpärane linnake. Üks iseloomulik joon kõikidele NL linnadele: kui magistraalid on laiad ja korraliku sillutisega, mille ääres bensiinijaamad ja restoranid, siis linna sisetänavad on auklikud ja korrastamata. Tee ääres värvilised plakatid eesrindlaste-kolhoosnike portreedega.
Zaporožje linnas liiguvad trammid ja trollibussid. Meie auto sünnilinn jättis meeldiva ja puhta mulje. Kahjuks autoäri on suletud ning pimedust kartes sõitsime linnast välja. Siin pimeneb juba 20.30 paiku.
Kahovka veehoidla, samas küla nimega Kuiv Kepp. Õuna- ja pirnipuude istandused. Öömaja pakub lahkelt avar hekk, kuhu poeme suure avause kaudu. Kuu paistab ja pitsiline lehestik heidab autokardinale kummalisi varje – korra vaataks nagu vanapagan ise aknast sisse...
22. mai 1964
Ärkame vara, einestame. Esimeseks roaks redised ja sool, teiseks roaks moosipirukad ja kolmandaks viiest munast valmistatud kogelmogel. Tee ääres õitsevad moonid, sirelid, tundmatud põõsad, mille õied valgest tumeroosani. 10.30 näeme ribakest vett, mis ühenduses Musta merega. Siin Must meri ja Aasovi meri ühinevad. Teel peatab meid miilits ja annab juhise Krimmis sõitmiseks. Einestame kohvikus Tsongar, kus meid koledasti nööritakse. Siin on Krimmi oblasti piir, edasi sõites kahel pool meri, kaldad liivased. Palav. Kohalikel on käsil heinategu.
Džankoi linna lähedal seisatame heki ääres ja joome vett nagu veisedki. Viinajoomise eest võetakse siin autojuhtidelt load 2–5 aastaks, nagu ähvardas juhis, mis meile Krimmi oblasti piiril anti. Järgneb naljanumber pealiskirjaga „Härra Linderman lõunas“. Aali turnib auto all, õli on vedel ja määrib ta üleni ära, Aali higistab ja vannub ja natukese aja pärast kordub sama. Edasi näeme esimesi laialdasi viinamarjaistandusi. Vasakul hakkavad uduses vines paistma Krimmi mäed. Simferopoli autoärist saab Aali mõningaid defitsiitseid autoosi.
Bahtšisarai – kujutasin teda oma fantaasias väikese armsa lõunamaise linnakesena mägede vahel, kus palju rohelust ja nägusate majakeste ees istuvad piipu popsivad vanaätid. Linn on aga väike ja ebakaunis, majad vanad, kiiresti sõidame siit edasi.
Sevastopol on põhiliselt sadamalinn all orus, kuhu suubub Musta mere laht. Näha on vanu sõja jälgi: vanad põlenud kivimajade varemed on valgeks lubjatud ja tühjad aknaaugud kive täis laotud. Linna ääres avastame muuseumi: hästikorrastatud aias seisavad tankid, mürsud, miinid, „Katjušad“ jm. Kurb ja masendav pärand viimasest sõjast.
Ööbime väga ilusas noores tammemetsas mägedes. Õhtul krooksuvad konnad forte fortissimo, õhk lõhnab õitest ja tundmatuist puist. Meie autovoodi tugeva kallaku tõttu leiame ärgates endid kägaras auto ninas – oleme ju mägedes.
23. mai 1964
Oleme Baidarski väravate juures, mis ehitatud 1848. aastal, kõrgus ca 500 meetrit. Siit avaneb suurepärane vaade Mustale merele. Laskume perevallilt. Vasakul järsk püstloodis kaljusein, tipul udu. Õitsevad tumelillad puud. Tee ääres ilusad punased moonid. Kõikjal hoiatussildid: Ohtlik! Kivide kukkumise oht! Järsk Kurv! Ahhetame ja ohhetame. Põnev.
Simeizi linnakese juures on läbipaistvaim merevesi. Asjata ei kiideta teda lauludes.
„Pääsukese pesa“, väikse lossitaolise ehituse juures kõrgel kaljul on mere värvus kuidagi kinolik ja võrratult ilus. Aina tahaks selle mere kaldal istuda ja vaadata värvilisse vette.
Jalta – lõunamaise ilmega roheline linnake. Tumedate küpresside taustal heledad majad. Palju hästiriietatud inimesi – välismaalasi ja NL suurematest linnadest suvitajaid-ekskursante. Restoranid soliidsed, sisse me muidugi ei lähe. Linnast väljas öömaja otsides avastame puhkekodu „Donbass“, kus moodsas stiilis suured majad ja üks ümmargune lahtiste külgedega hoone, kus põlevad tuled ja käib hoogne tants, teisel korrusel söögisaal. Läheme ühe maja katuseterrassile, istume korvtoolidesse ja vaatame rahva lõbutsemist. All paremal vaade tuledes säravale Jaltale. Muinasjutuline vaade. Kujutleme, et oleme multimiljonärid, kes mõnulevad oma maja katusel...
24. mai 1964
Mägedes vaikne. Näha üheaegselt palju teekurve. Siis tuleb asula, millel nimeks Vesjoloe (Lõbus). Siin on veinitehas.
25. mai 1964
Kertši. Kaunis suur linn rannikul. Sõidame sadamasse ja sealt praamile, mille nimeks „Severnõi“. Praam on mahukas. Koos meie ja paari veoautoga sõidab piki rööpaid sellele ka kaheosalisena peale reisirong Simferopol-Stavropol. Seisame ülatekil ja imetleme Musta mere kauneid külmrohelisi laineid, eemalt paistab Kaukaasia rand. Sõit kestab 25 minutit.
26. mai 1964
Ärkame vara. Algab Mihailovskoje pereval, mille pikkus 6 kilomeetrit. Tõuseme. Roomame. Tipul! Laskume. Kõhud nurisevad. Samas on pontšikubaar, kus meid võtab vastu surmõnnetu kokk, kes haledalt teatab, et kuna gaasi pole, siis pole ka pontšikuid. Aali vaatab mägesid ja murrab pead, kuidas saaks üheainsagi mäe siit Eestimaale virutada ja seal rahvale raha eest näidata…
27. mai 1964
Šotsi. Linn on kena. Meri käe-jala juures, peatänaval moodsad poed ja putkad, kus suveniirid, suvitustarbed, raamatud, jäätis ja joogid. Palju ingliskeelseid silte. Näeme kahte india naist, kes riietatud saridesse.
Adleri linna juures näeme esmakordselt lauskmaalt kõrgeid mägesid, tipud lumes, mida kuldab õhtupäike. Kell 18 ületame Psou jõe ja Gruusia piiri. Tee muutub halvemaks. Näeme sümpaatseid eesleid.
Gagra – kena linnake mere ääres ja mäekülgedel. Palmid, meri, roosid.
Bzipi – siit asulast läheb tee Ritsa järve äärde. Pöördume sellele teele ja hakkame öömaja otsima. Mäed peaaegu püstloodis, kattunud metsaga – ööbimisvõimalused on väikesed. Oi, need on alles mäed! Kõikjal kosutav ürgne ilu. Hämarus hiilib salalikult ligi, mäed sinises vines. Lõpuks leiame öökorteri all jõe ääres põõsastikus. Jõe kohina saatel uinume kähku.
28. mai 1964
Ritsa järv asub ca 1000 meetri kõrgusel, tekkis jõele langenud mäevarisemisest. Teel langeb kõrgelt kaljult kohisedes kitsas mägioja alla. Järvest edasi sõites tuleb varsti tagasi pöörduda – tee on suletud kivilaviini tõttu.
Uus-Afun – väike suvituslinnake. Palmid. Kohvikud. Mererand. Majad nagu kõikjal Gruusias alumise väljalõikega: ülakorrusel elatakse, all majapidamisruumid.
29. mail 1964
Kutaisi – suur linn. Linna ääres kontrollitakse dokumente. Miilitsaga vestlusest selgub, et Batumi viiv väga halb tee olevat tingitud olnud mägede varisemisest ja üleujutustest.
13. juuni 1964
Kell 20 ületame Eesti piiri, mida tähistab väike vilets kollane lauake Narva jõe ääres. Venemaa küladelgi olid vägevamad sildid. Kuid kui armas ta on, see lauatükike! Tema taga on meie kodumaa ja inimesed, kes meile kallid. Sööme suurepärase lõuna Narva restoranis Baltika ja jätkame koduteed. Sinimäed tunduvad Kaukaasia mägede kõrval kartulivagudena. Samas jutustab Aali lõbusat lugu läti üliõpilasest, kes iidsetel aegadel katsetas öösel salaja meie Munamäge madalamaks kaevata, et Läti Vabariiki jääks Baltimaade kõrgeim punkt.
Käesolev matk oli pikim seni teostatuist. Kokkuvõttes laabus kõik õnnestumiste tähe all, auto käitus korrektselt rasketel mägiteedel. Nägime lõunamaa suve ja saabusime jälle kodumaa suvesse tagasi. Hakkame ootama jälle uut puhkust, et käivitada auto ja sõita vastu tundmatuile kaugustele.
Tekst: Maris Pruuli
Fotod: erakogu