Rännakule, rohelised prillid ees

Kas kellelgi kusagil on selge, mis moodi peaks elama, et ka pärast meid oleks veel midagi alles? Sigrit Uibo käis koos elukaaslasega vastust otsimas laiast maailmast. Põhimõttel „juhus on seiklus, mitte halb ettevalmistus“ toimunud rännak kestis poolteist aastat.

Kas kellelgi kusagil on selge, mis moodi peaks elama, et ka pärast meid oleks veel midagi alles? Sigrit Uibo käis koos elukaaslasega vastust otsimas laiast maailmast. Põhimõttel „juhus on seiklus, mitte halb ettevalmistus“ toimunud rännak kestis poolteist aastat.

Elus teatud punkti jõudes, kui tööd on juba küll tehtud ja aastad hakkavad kuidagi rutiinselt sarnasteks muutuma, tabab mõnda meist soov enesele tõestada, et tegelikult oleme vabad ja võime minna ükskõik kuhu, ükskõik kui kauaks.

Kui see hetk saabub alles siis, kui ollakse juba kolmekümnendate eluaastate lävepakul, lisandub tunne, et niisama sihitult maailmas ringi rändamine ei ole enam justkui sünnis. Tuleb oma rännakutele mingi siht või eesmärk lisada. Midagi otsida, midagi leida, midagi koguda, saavutada jne.

Kes seab eesmärgiks kõrguse, kes kauguse, kes hulga, kes pioneerluse, kes mingi konkreetse asja tegemise võimalikult paljudes kohtades üle maailma võimalikult lühikese aja vältel, kes jälle võimalikult vähese tegemise võimalikult paljudes kohtades võimalikult pika aja vältel.

Meie valisime värvi - rohelise.

Seda küll ülekantud tähenduses. Tahtsime näha, kuidas mujal inimesed kliimasoojenemise juttudest tekitatud süümepiinadega toime tulevad, kuidas nad sellesse panustavad või ei panusta ja millest nad sealjuures mõtlevad.

Kas kellelgi kusagil on selge, mis moodi peaks elama, et ka pärast meid oleks veel midagi alles?

Või kui kummalistesse paikadesse selline lähenemine võib viia?

Kuna kuulume nende väheste inimeste hulka, kelle jaoks juhus on seiklus, mitte halb ettevalmistus, valisime kodust lahkudes välja esimese konkreetse paiga, kuhu sammud seada. Edaspidine pidi toimuma juba stiilis: üks-asi-viib- teiseni.

Etteruttavalt võib öelda, et plaanitud aastast sai poolteist ning tee viis meid läbi läänepoolsete riikide Euroopa loodenurka Islandile ja Gröönimaale, Kanada ida- ja lääneservadele, Ühend- riikidest üle Mehhikosse, kust omakorda riburadapidi läbi kõikide Kesk-Ameerika väikeriikide Costa Ricani ja läbi Lääne-Euroopa tagasi kodumaale.

Selles loos peatun siiski vaid põhjapool- setel paikadel ja viiel objektil.

OBJEKT NR 1. IIRIMAA ECO-LODGE

Iirimaa on tuntud oma rohelise neljakümne erineva tooni poolest. Peale selle on Iirimaal ka eesrindlik loodussõbralike ettevõtmiste võrgustik.

Esimeseks paigaks, kuhu sammud seame, osutubki üks kõrgelt öko-märgistega pärjatud, õige kummalise kujuga nn Eco-lodge Kesk-Iirimaa mütoloogiliste küngaste vahel.

Plaanime seal vabatahtlikena tööle asuda.

Saabume sinna koos iirlasest omanikuga, kes meid varasel hommikutunnil Dublini kesklinnast peale korjab. Colum on igati muhe sell. Hiljem selgub, et ta on peale hosteli omanikuks olemise ka kohalik dokumentalist/filmirežissöör ning Pariisis prantsuse ärimeeste inglise keele õpetaja. Räägib palju, kuid huvitavalt ja tal on iirlasele kohane sarkastiline huumorisoon ning läbitungivalt selge silmavaade.

Suure Iirimaad läbiva maantee pealt ära keerates lookleb ülikitsas tee mägiselt muudkui üles ja ikka üles, kõrval laiuvad karjamaad ning järv. Järve kaldal raagus puud, kiviaiad, siin-seal murukamar, ronkmustad pilved vaheldumisi heledamatega – kõik vaid hall või siis hallikasroheline ja siis äkki päike kõigele sellele kümnekordset värvi andmas.

Autost väljudes tervitab meid tuul.

Maja, milles hostel asub, näeb eemalt vaadates tõesõna välja nagu ufo. Roheline, ümmargune, ümbrusesse sulanduv moodustis.

Kuna katus ulatub maani, saab sellel vabalt jalutada, lausa üles välja, tipuni ja teiselt poolt alla. Peremees ise ütleb, et see on lühim tee maja taha!

Hoovi peal kõrgub tuulegeneraator, mis küll kahjuks pärast viimatist tormi ei tööta, nagu lähemal vaatlusel selgub.

Tuleb välja, et majas pole keegi vähemalt 3 nädalat viibinud. Esimest korda sisse astudes haarab pilku kesk suurt saali ilutsev, kogu oma järelejäänud jõuraasuga veel viimseid okkaid peal hoidev nelja meetri kõrgune kuuseroots. Ehtedki küljes. Lisan siinkohal, et saabumishetkel on käes jaanuari keskpaik.

Ringja hoone keskmes on kivipõrandas suur auk, nagu tühi bassein, milles asub küttekeha ning selle ümber hubased istekohad, justkui mõnusa telkimiskoha lõkkeplats. Ja ennäe, ringruumi ümbritsevadki kümmekond kuppeltelki, madratsid sees ja puha!

Küttekolde kohale lae alla läheb aga pikk redel ning sealt üles ronides avastame justkui püramiidi tipus sammastel seis- va pisikese klaaskatusega ruumi, mille akendest avaneb kolmesaja kuuekümne kraadine vaade kogu ümbrusele. Akende all raamaturiiulid pungil raamatuid täis – küll veidi niiskust saanud või siis päikesest pleekinud. Ruumi keskel on diivan, laud, lamp ning keskpõrandal jälle auk – otse loomulikult alla vaatamiseks – mõtleme.

Veel on majas 4 magamistuba, kokku neljateistkümne kohaga, pluss siis eelpool nimetatud telgikohad, 2 päris vannidega vannituba ning köök-teleka- tuba.

Plaan näeb ette siin paar nädalat vabatahtlikuna kaasa aidata, õppida ja kõike uurida ning siis kott selga visata ja edasi rännata.

Hosteliomanik Colum pikka juttu ei tee, näitab meile veidi üht-teist ning kimab pidevalt kusagile asju ajama.

Vaikselt hiilib ligi tunne, et siin me siis nüüd olemegi, kesk-mitte-midagit, mäe otsas, ümberringi tuul vuhisemas, juttude järgi kahe kassiga, reaalsuses ühega, umbes kahe nädala jao toiduga.

Samas mõtleme, vahet ju ei ole. Katus on pea kohal, toit on laual, vesi on, vaade on vähemalt 3 miljonit väärt ning oleme kahekesi. Väljaminekuid ei ole – mis meil viga?!

Tegusate inimestena ei kannata me kaua niisama paigal passida, vaid hakkame oma äranägemise järgi toimetama. Elimineerime kuuse, lööme köögi läikima ning sätime ka teisi ruume.

Ja siis ühel ilusal hetkel selgub tõde – Colum peab oma Pariisi õpilaste juurde tagasi ruttama ja meil kahel tuleb kogu hosteli pidamine vähemalt paariks kuuks enda kanda võtta ...

Ühesõnaga mõnenädalasest vabatahtlikuks olemisest ei ole siin enam juttugi.

Otsustame väljakutse vastu võtta!

Järgmisel päeval saame ka muutunud olukorra tingimuste osas kokkuleppele ning läinud see kummaline iirlane ongi.

Jätnud meile põhjaliku ja hädavajaliku info: kus asub maja peaveekraan, elektrilülitid, küttesüsteem jne. Mis kõik vajab putitamist ning millised on kõik

suured, meile esialgu suhteliselt utoopilisena tunduvad tulevikuplaanid.

Jääme siia mäe otsa ufo-püramiidi, mõnede broneeringute, kahe kassiga, katkise tuulegeneraatori, lummavate vaadete ja hiljem ka minibussiga.

Nädalad lendavad. Ajas ja ümbruses valitseb kerge kaos, teeme korrastustöid, mille käigus avastame erinevaid üllatusi. Kohati on tunne, et lapsepõlve metsaonnid said ka parema kvaliteediga ehitatud kui see üüratu hoone.

Väga tuulistel õhtutel tuleks majale kinnitada silt: „Nõrganärvilistele mittesoovitatav!” Seinte, akende, uste ja katuse vahelised õhuaugud tekitavad selliseid õudusfilmihelisid, et alguses on raske uinuda.

Aga kui juba magama jääd, on uni sedavõrd hea, et nii meie kui kõik hilisemad külastajad põõnavad lõunani ning kiidavad, et pole mitte kunagi elus veel nii hästi maganud.

Püramiidiefekt, mõtleme ise.

Kohalikus väikeses raamatukogus suurtes kogustes leiduvast spirituaalsest kirjandusest saame teada, et meie köögiaknast, peauksest ning magamistoaakendest paistvad mäetipud on kõik mütoloogilise tähendusega. Ja ka ufo ehk siis maja ise ei ole mitte juhuslikult just selline, nagu ta on, ning mitte juhuslikult sellesse kohta ehitatud. Maja on tõesti püramiid ning selle asukoht on väga hoolikalt valitud. Nimelt asetseb hoone kogu maakera katvate energia- joonte (ingl.k „Lay lines”) ristumiskohal. Üks joontest, mis majani tuleb, läbivat muuhulgas ka mitte vähem kuulsaid rajatisi, saades alguse Egiptuse püramiidist, läbides Rooma ja Pariisi kesklinna ning jõudes läbi Inglismaal asuva Stonehenge’i kivimonumendi otse sellesse punkti!

Igal juhul veedame selles majas lõpuks kokku kolm huvitavat ja harivat kuud.

Külalisi käib igast maailma nurgast: Mehhikost Koreani.

Kõik on majast omamoodi vaimustuses, kuid kiruvad, et kohta on hirmus raske üles leida.

Ühel hetkel leiame kontorinurgast 6 teeviita. Isegi Lonely Planetist võib lugeda, et iirlastel on kombeks juhatavad sildid teede äärest eemaldada ning põõsastesse peita, et sellega võõraid peatuma ning teed küsima sundida. Kuid, et omaenda ärile viitavad sildid kohe eos panemata jätta, selle peale poleks tulnudki.

Topime sildid minibussi ning leiame neile ristmikel kohad.

Enne kui meie aeg selles kummalises, kuid võrratus paigas otsa hakkab saama, jõuame sinna veel ehitada paar mööblieset; trepi, mida mööda pääseb turvaliselt püramiidi tipus asuvasse raamatu- kokku, ning mis peamine – sauna!

Ilma nädalas korragi kere kuumaks kütmata on Iirimaa talveilmadele raske vastu pidada.

Sellepärast ei mõtle me kaua, kui ühel ilusal päeval lähedalt põõsaste vahelt vana keskkütteahju leiame. Saun saab hea ja loodetavasti on seal veel alles, kõikide Iirimaad kunagi külastavate või seal elavate eestlaste ja soomlaste rõõmuks! Üks õige, puudega köetav saun.

OBJEKT NR 2. ISLANDI HOTELL

Põhja-Iirmaalt saab praamiga Šotimaale. Šotimaalt saab praamiga Shetlandile. Fääri saartelt saab praamiga Islandile. Aga pisikest Shetlandi ja Fääri saarte vahelist lõiku meretransport ei kata ...

Mingitel poliitilistel põhjustel, öeldi. Vähemalt siis mitte, võib-olla on nüüd paremad ajad.

Seega tuleb meil Šotimaalt Islandile saamiseks kõigepealt sellest eemale lennata ja siis tagasi lennata.

Islandil valime meile teadaoleva informatsiooni kohaselt ainsa ökohotelli sellel saarel. Kuna koht tundub igati asjalik, vormistame ennast sinna lausa tööle, neljaks kuuks.

Hotell asub Lääne-Islandil, Snaefellsnesi poolsaare tipus, võimsa liustiku jalamil.

Jällegi satume kohta, mille ümber keerleb kümneid legende ja lugusid. Kui Iirimaa hostelit ümbritsevad mäed olla olnud Star Warsi ja Sõrmuste isanda lugude inspiratsiooniallikaks, siis Snaefelsjökuli liustikul vändati kunagi osaliselt film nimega „Journey to the center of the Earth” ehk „Teekond maakoore sisemusse”. Snaefesjökuli vulkaan ongi pääs Maa sisemusse. Koht võimas – film mitte just paljuütlev.

Hotelliperenaine on Islandil lugupeetud inimene. Igal pool, kus hiljem tema nime mainime, noogutatakse tähenduslikult – kõik teavad.

Peale kõikide Islandi oma ökotunnustuste on tal õnnestunud hotellile maailma keerulisemate nõuetega ja kalleimaks peetav „Green Globe’i” märgistus taotleda.

Hotell paikneb otse liustiku ja ookeani vahel. Iirimaal puhunud tuule kiiruse võib siin vähemalt kolmega korrutada. Pole päeva, kus uksest õue astudes juuksed sirgelt allapoole langeksid.

Restorani akendest võib ülepäeviti Killer-Whale’i ehk tapjavaalasid silmata ning maja ümbrus kubiseb erinevate lindude pesadest.

Hooned on ehitatud kõikide Islandi standardite kohaselt, tuule-, külma- ja maavärinakindlalt. Võrreldes Iirimaa hosteli hoonega, ei pääse siin grammigi tuult mitte ühegi prao vahelt majja sisse.

Vannitubades rippuvad sildid informeerivad Islandil kasutuses olevast geotermilisest soojast veest. Hiljem küll selgub, et need sildid käivad ülejäänud saare kohta. Snafefellsnesi poolsaar kuulub nagu neetult selle 10% hulka kogu Islandist, kus kuumaveeallikaid ei leidu.

Seega kõik, mis viitab igati rohelisele mõtlemisele, on selles hotellis justkui olemas, kuid samas midagi on ka puudu. Alguses tundub meile, et sellelt kohalt ja nendelt inimestelt ei ole meil midagi õppida. Hiljem saame aru, et eksisime – õppida on palju. Võiks küsida näiteks kasvõi seda, et kas kõrgeid tunnustusi ja tunnistusi taga ajades kaotatakse ehk mõnikord algne siht ja ei mäletatagi enam, miks üldse alustati?

Hotellis kasutatavad puhastusvahendid on ökomärgisteta, prügi küll mingil määral sorteeritakse, kuid külastajaid selles vallas ei harita, restorani reklaamitakse kui mahedat, kuid tegelikkuses ei paista see küll selline olevat.

Ilmselt on bürokraatia see, mis sunnib kogu tähelepanu paberitele suunama ning ei jäta aega ega ruumi enam lihtsalt ja selgelt mõtelda.

Lahkume hotellist plaanitust poole varem.

Enne lahkumist jätkame traditsiooni jätta igasse külastatavasse paika midagi endast ja kodumaast. Hotelli ette ehitame kiige, millel kiikudes saab ühest silmanurgast liustikku ja teisest ookeani piielda.

Ettenägelikult on meil Islandilt lahkumise lennukipilet taskus, kuid mitte nii ettenägelikel põhjustel läheb lend alles kahe kuu pärast. Seega otsustame need kaks kuud saarel ringi rännata.

Majanduslangust ja suurt pangakrahhi ei ole sellel hetkel Islandil veel toimunud, kõik hinnad on väga kallid. Seega saaks kohalikke bussitranspordi- ning majutushüvesid kasutades meie raha ilmselt üsna kiirelt otsa. Otsustame hääletamise kasuks, elame telgis ning küpsetame priimusel, nagu õigele matkasellile kohane. Kuu ajaga jõuame Läänefjordidele ringi peale hääletada.

Ja oleme väga tänulikud, et selline reis meile osaks saab. Kui inimesed ei kasuta pöidlaküüti ning kogu oma reisi väga detailselt ette ära planeerivad, nii et ühegi võõraga teel olles suhtlema ei pea, jäävad nad tahes-tahtmata ilma nii mõnestki huvitavast kokkusattumusest, mis neile osaks võiksid saada.

Ühe järjekordse pisikese küla tee ääres käega autosid püüdes hääletame ennast hoopis väikese jahtlaeva peale, mis viib meid paika, kuhu me ka oma ambitsioonikamates reisiunistustes pole veel söandanud sattuda – Gröönimaale.

OBJEKT NR. 3 GRÖÖNIMAA, PÕGUSALT

Legendi järgi jäine ja kõle Greenland – roheline maa, nimetati meelega roheliseks, et ahned maadevallutajad väärtuslikust Islandist (Iceland – jäämaa) eemale meelitada. Siiski peab tõdema, et see „maailma vanim marketingitrikk” on tegelikult siiski vägagi roheline. Seega, vaatamata ootamatusele, sobib see meie reisieesmärgiga ilusasti kokku. Seekord mitte küll nii ülekantud tähenduses.

Liigub ringi ütlus, et kui mõned aastad tagasi olid Eestis kõik inimesed kujundajad ja disainerid, siis nüüd on kõik purjetajad! Nii ka meie. Kuid kahjuks siiski mitte nii purjetajad, et oleksime tahtnud pärast kuu aega purjekas elamist ning Gröönimaale purjetamist ka teise samasuguse teekonna sealt edasi Kanadasse seilates ette võtta. Meile küüti pakkunud ühemehejaht purjetab edasi. Meie jääme paigale ja vaatame, mida sellel suurel, osalt valgel, osalt rohelisel saarel meile pakkuda on.

Gröönimaa hinnad on veel kõrgemad kui Isandil ja üheski teises riigis, kus me käinud oleme. Toit ja kõik muu eluks vajalik lendab saarele lennukitega ning kantakse küladesse laiali helikopterite ning osalt paatidega.

Värsket leiba-saia saab vaid mõnes üksikus kohas, enamikus poodides on küpsetised vaid külmutatud kujul.

Pärast mõnenädalast fjordidevahelist purjetamist jääme vana USA sõjaväebaasi koha peale ehitatud linnakeses paigale, otsime oma telgile koha ning kuulame maad, kuidas endale leivalisa teenida.

Ei ole just palju vaja suud pruukida, et leida linnast inimene, kellele meie vabatahtlikud abikäed kenasti ära kuluvad. Palgaks toit ja peavari.

Kui Iirimaale sai ehitatud saun ja Islandile kiik, siis Göönimaale ehitame sellise vajaliku asja, mis ei ole võib-olla nii arusaadavalt kodumaine kui eelmised. Kohalik prantsuse juurtega hosteli- ja kohvikupidaja palub meil rajada midagi sellist, mis takistaks tema kaevu külmumist talviste pakaste saabudes. Saame ülesandega suurepäraraselt hakkama, sest teame ju isegi, mida tähendab, kui vesi talvel torudes ära jäätub.

Kui oleme ennast soojustusega kaevukaane ehitusel tõestanud, komandeerib prantslane meid naaberkülakesse maja värvima. Aega annab ta meile selleks 4 päeva, arvestust pidades ühe teise paari järgi, kes samasuguse majakese nädalaga oli värvitud saanud.

Pintsli kättevõtmise hetkest kuni viimse tõmbeni kulub meil kokku viis tundi. Ülejäänud kolm päeva, mis tuleb tagasisõidu transporti oodates nii ehk naa selles külas veeta, kulutame lähistel kõrguvatel mägedel matkamisele.

Kui meid tagasi komandeeritakse, on ülesanded otsas ning saame hea töö eest veel nädalakese vaba aega, et ringi vaadata.

Gröönlased on loodusrahvas nagu meiegi. Pisikestes külakestes ringi rännates tekib idülliline tunne. Aeg justkui seisab ning kõik on rahulik. Külaelanikud aja- vad värviliste majade ning paatide vahel omi asju ning elulaad tundub vaikne ja traditsiooniline.

Kohaliku kaubanduskeskuse ust paotades avaneb seal aga hoopis teistsugune pilt.

Nagu oleks ükskõik millisesse Mandri-Euroopa kauplusesse sattunud. Igale poole, kuhu pilgu suunad, oleks justkui suurelt ja värviliselt kirjutatud: „Tarbi, inimene! Osta asju!”

Ei ole midagi imestada, et külaservadesse veepiiri äärde tekivad kahtlased prü- gikuhilad, millega midagi peale ei osata hakata – moodne ühiskond ja moodsad materjalid. Loodetavasti on see kõik siiski ajutine ja mööduv nähe.

Gröönimaalt kusagile mujale kui Eroopasse tagasi lennata ei ole võimalik. Osalt on see võib-olla hea.

Ja kuna odavaid lennukipileteid teatavasti ümber ei vahetata ega tagasi ei osteta, lendame Gröönimaalt kõigepealt Islandile. See annab meile omakorda võimaluse ära kasutada oma vanad, meid ammu juba oodanud lennukipiletid Islandilt Kanadasse.

OBJEKT NR 4. KANADA BED & BREAKFAST

Kanada läänerannikult idarannikule saamiseks on mitu erinevat varianti – lennuk, buss, rong või siis pöidlaküüt. Kuna tahame enne talve tulekut British Columbiasse välja jõuda, jätame hääletamise selleks korraks kõrvale. Järgmise variandina eelistaksime rongi või kasvõi bussi. Aga võrdleme homse-päeva-pakkumiste-hindasid (ümardatult): Buss Toronto–Vancouver 400 dollarit, rong Toronto–Vancouver 1000 dollarit ja lennuk Toronto–Vancouver 200 dollarit.

Kahju küll, aga lendame.

Vancouveri lähistel asub kanadalaste endi sõnul Canadian well kept secret ehk hästi hoitud saladus – Vancouveri saarestik.

British Columbia pealinngi ei ole mitte suur ja võimas Vancouver ise, vaid Victoria, mis asub saartest suurimal, Vancouveri saarel.

Meie seame oma sammud ühele esimesele Vancouveri poolt minnes vastu tulevale, Galiano saarele. Saar on kuuekümne km2 suurune ehk siis kolmandiku võrra väiksem kui Vormsi.

Järjekordne vabatahtlikuks abiliseks olemise koht ja selle pererahvas ootab meid saare lääneküljel, otse Vaikse ookeani kaldal.

Sel korral on tegemist kodumajutuse ehk BB-ga, mida juhatab hilisesse kesk- ikka pürgiv puuseppadest abielupaar. Kolmekorruseline, hobuserauakujuline kaljusse ehitatud maja on nende endi kätetöö.

Lisaks puusepaks olemisele peremees kirjutab, perenaine maalib ning üheskoos veedavad nad peaaegu kõik talved Peruus, kus aitavad kohalikke paljulapselisi perekondi ning tuuritavad giididena mööda Machu Picchu iidset linna.

Tõeliselt harmooniline paar, kelle juures tekib paari päevaga tunne, justkui oleks juba ammused tuttavad, kui mitte sugulased.

Majas viibib koos meiega veel 6 va- batahtlikku. Sisekorrareeglite hulka kuulub kergema häda korral WC-s kokkuhoiu mõttes vee mittetõmbamine, orgaaniliste köögiviljajäätmete komposteerimine, igasuguse toidujäätme mittetekitamine ning ühised söömingud ümmarguse laua taga.

Meie igapäevane ülesanne on oja puhastamine mudast, umbrohu kitkumine permakultuursetelt peenardelt, puude lõhkumine ja riita ladumine, majaaluse saarmakindlaks muutmine jne.

Tööpäev algab kell 8 maheda hommikusöögiga. Kella üheksast kuni kaheni teeme tööd, vahepeal toob perenaine meile õue peale lõunaoote küpsetise ning kell kaks on rikkalik mahelõuna. Lõunale järgneb vaba aeg kuni õhtusöögini, mis serveeritakse reeglina kell seitse ning millele järgneb jälle vaba aeg.

Maja ja ookeani vahel, otse kaljunukil asub vann, mille kõrvalt vuliseb mööda jaapani aiast tulev oja. Vannis vaikselt lesides näeb alati kas hüljest, saarmast, kormorani või kedagi teist mööda ujumas.

Algsest nädalasest plaanist saab selles lummavas paigas kiiresti kaks ning lõpuks kuu ja pool veel pealegi.

Vahepeal käime siiski ka ära. Ühel teisel saarel.

Lasqueti on üks väga omamoodi Lahe saarestiku saar. Piltilus, Galianoga suuruse poolest sarnane saar asub Vancouverist veidi põhja pool. Lasquetile ei käi regulaarset autopraami. Reisijaid vedav praam käib kolm korda päevas.

Saarel elab aastaringselt umbes 300 inimest. Suvel on inimesi rohkem, talveks kolitakse reeglina mõnda soojemasse kohta, näiteks Mehhikosse. Sellist käitumist võib täheldada pea kõigil Lahe saartel.

Lasqueti saare teeb väga eriliseks ja omanäoliseks asjaolu, et elektri osas on saar täiesti juhtmevaba ja iseseisev. Kõikidel majapidamistel on oma päikesepaneel, hüdrogeneraator või mõlemad. Ka toit kasvatatakse paljuski ise või käiakse praamiga Vancouveri saarelt toomas. Väga mugavalt asub teisel pool vett sadama lähistel ainult mahetoitu müüv supermarket.

Vaatamata sellele, et saarele regulaarset autopraami ei käi, leidub seal siiski üllatavalt palju autosid. Hääletamine on pea kõikidel Lahe saartel peaaegu et ühistranspordi rollis liikumisviis. Lasquetil on hääletaja pealevõtmine vaikimisi isegi kohustuslik. Ilma mõjuva põhjuseta tee ääres jalutajast mööda kihutamine võrdub ülima ebaviisakusega.

Enamik saareelanikest, kellest väga paljudega oli meil ka au kohtuda, on äärmiselt harmoonilised ning keskkonnatundlikud inimesed, kes püüavad elada ilma liigset müra tekitamata. Ja seda igas mõttes.

Saarega käib kaasas legend, et see olla olnud koht, kuhu kunagi ammustel aegadel Vietnami sõtta mitte minna tahtvad sõjaväekõlbulikud ameeriklased peitu pugesid. Ja osa neist elavat saarel veel tänagi.

Igatahes kohtab seal erinevate rahvusjuurtega tegelasi, kellel kõigil oma lugu ja oma saavutused ette näidata.

Kohtame näiteks sakslasest puuseppa, paadiehitajat, kelle aastaringseks elupaigaks kollane koolibuss. Korvipunujast šveitslast, kelle kõrvalhobiks žonglöörimine. Vanemat saksa juurtega härrasmeest, kelle kolmekorruseline massiivsetel postidel maja on rajatud ilma igasuguse kõrvalise abita. Suur hoone on ehitatud täiesti üksinda, kasutades palkide paikasättimiseks vaid kõrgete Kanada puude ning vintsi abi.

Kuid vaatamata kõikidele neile värvikatele tegelastele, kes Lasqueti saart asustavad, on seal mingil seletamatul põhjusel siiski prügimägi, kus leidub sellist kraami, millega võib vähegi leidlikum inimene kogu elamise ära sisustada. Sealhulgas täiesti töötavad kodumasinad, jalgrattad, lumelauad jne.

Teine Lasqueti veidrus on igal pool peremeheta vedelevad autoromud, mille äraviimine kellelegi korda ei lähe. Auto Lasquetile saamiseks tuleb eraldi praam tellida. Uue, kuid kasutatud auto ostmine ja ühekordselt saarele toimetaine on lasquetilase jaoks reeglina soodsam kui remonti vajava auto teisele saarele toimetamine, selle parandamine ning siis jälle Lasquetile tagasitoimetamine. Seega ostabki lasquetilane parem uue auto ning jätab vana lihtsalt sinnasamasse vedelema, kus viimane rikki läks.

Lasquetlit tagasi Galianole saamiseks peame kõigepealt jälle Vancouveri saarele tagasi saama. Ja kui me seal juba oleme, käime ära ka selle Lahe saartest suurima ning ka idapoolseima saare idakaldal ehk siis Kanada lõpus.

Teele jäävad kõrged sekvoiad ja Vaikse ookeani lõpmatud rannad. Kuna on juba september, on need inimtühjad. Rannaribal kohtame vaid üht musta emakaru oma poega jalutamas.

Ühes väikese surfilinna kohvikus silmame kuulutust, kus mahetoitu kasvatav farm otsib vabatahtlikke töötajaid. Ja niisama uudistajad on ka teretulnud. Otsustame läbi astuda.

Helistame kenasti ette ja hakkame kirjelduste järgi liikuma. Tee on käänuline ja keeruline. Mitmete pöördekohtade juures tekib tunne, et oleme juba eksinud. Ja kui siis lõpuks kohale jõuame, arvame ikka veel, et oleme eksinud.

Farmis kasvatatakse salatit. Pikad kattelooriga kaetud peenrad looklevad lageraiega mitte just ammu tekitatud platsil. Pinnas on kivine. Looride alla piiludes märkame jõudsasti kasvavaid salatipunte. Farmi ennast ehk siis hooneid aga pole. On vaid siia-sinna laiali pillutud haagismajad, mille ümber ja sees askeldavad farmis töötavad viis noort vabatahtlikku. Päev on juba õhtus ja kergelt tibutab. Tuleb ööseks jääda.

Lükkame viisakalt kõik haagisesse magama heitmise pakkumised tagasi ning paneme telgi püsti. Mõne aja pärast kogunetakse lõkketule äärde vastval- minud kanasuppi nautima. Kanasupp koosneb kukest, kes paar tundi tagasi veel õue peal kires. Muud midagi supis ei leidugi. Hiljem on kukest järel vaid jalad, mis meie võhikliku arvamuse kohaselt ilmselt kamba pealiku haagise ette vardasse tõmmatakse.

Pärast suppi tuuakse välja trummid ja topitakse piibud ning peagi ei suuda me vabatahtlike jutust selgeid sõnu enam eristada.

Kas võib olla tegemist elust võõrdunud inimese meeleheitliku püüdlusega juurte juurde tagasi pääseda – mine tea?

OBJEKT NR 5. EESTI KODU JA KÜLALISTOAD

Kanadas ühe eesti verd Toronto ülikooli professori hr Timuskiga majaehitust puudutavatel teemadel vesteldes raius tema nagu rauda, et ainuke mõistlik ehitusstiil on sundventilatsiooniga passiivmaja.

Koju tagasi jõudes koondasime reisilt saadud mõtted kokku, lisasime neile vanemate ja vanavanemate tarkuse ning ehitasime endale väikese eksperimentaalmaja.

Passiivmaja sellest ei tulnud, aga ventilatsioon läbi vanade taaskasutatud puitakende sai korralik.

Panime sellesse majja ilmselt tükikese kõigest, mida tee peale nägime. Läbimõeldult, samas ilma üle pingutamata. Tundub, et saime targemaks.

Teistele ja endasugustele uudistamiseks proovime nüüd uue katsetusena kõiki mõtteid kokku koondades Tartusse väikest kohta luua, kus inimesed saaksid ööbida ja ka midagi teha ning sealjuures mõtteid mõlgutada, kuidas ikkagi oleks võimalik elada ja reisida nii, et väga suurt ( jala)jälge ei jääks.

Tahaks ise ka proovida, kui kiiresti bürokraatia ja muud takistused meid lihtsalt rajalt kõrvale suudavad juhtida.

MIS ASI ON SIIS IKKAGI SEE ÕIGE ROHELINE?

Kas see, kui sul on hoovi peal oma isiklik tuulegeneraator, mis küll hetkel ei tööta, kuid on siiski olemas? Või on loodussõbralik see, kui ettevõttena erinevate ökomärgiste saamiseks kõiki ettekirjutusi täidad, kuid samas ehk unustad, millest see kõik üldse alguse sai?

Või see, kui sul on lambi sees säästupirn? Või kui sa ei söö liha? Või maksad südamerahu ostmiseks rohelise energia maksu? Või see, kui sa mitte kunagi mitte midagi ära ei viska ja vaikselt asjade alla mattud?

Või hoopis see, kui oma tegevustes raha kokku hoiad, materjale valid, taaskasutad, enda ja teiste inimeste tervist hoiad, tootmist ei toeta, traditsioone aga toetad, samal ajal üleliigset prügi ei tekita, välismaiseid köögivilju ei söö, hakkad ise oma toitu kasvatama, kasvõi osaliselt, väetisi

ei kasuta, mürki ei pane, poes uut kilekotti ei võta ...

Ehk kõik need asjad kokku?

Isegi pärast oma uurimisretke meie ei tea. Uurime aga edasi, kuigi kohati tundub, et tegelikult on kõik palju lihtsam, kui me arvame, ja kohati kaugelt-kaugelt keerulisem, kui me arvame.

Ökost on saanud moesõna ja trendiliikumine, millel VAHEL reaalsusega mingit pistmist ei ole. Tundub, et sellest on saanud uus usk, mis peab puhastama meie südametunnistuse.

Vaatamata sellele tundub siiski, et selliste paikade otsimine tasub end ikka kuidagi ära. Olgu nad tegelikkuses siis kasvõi pseudorohelised – huvitavam ja mõtlemapanevam ikka!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga