Kes on Go Reisiajakirja maailma erinevatest nurkadest hulga matka- ja mägironimislugusid kirjutanud Eveli Habakuk, uuris ajakirja toimetaja Villu Zirnask.
Go Reisiajakirjas avaldatud lugude põhjal jääb sinust mulje kui väga laia profiiliga seiklejast – tõus McKinleyle, matkagiid talvisel Islandil, kaljuronimine Kreekas Kalymnosel, kajakisõit ümber Saaremaa. Peale selle oled roninud Alpides ja Andides (sh tõusnud Aconcaguale) ... kõike ei jõua siin üles lugedagi. Mitu päeva aastas sa veedad katuse all, kui suure osa aastast matkadel ja retkedel?
Katuse all veedan kindlasti rohkem öid, kui võiks arvata, küsimus on vaid kelle katuse all. Oma toas veedan aastas ehk kuu jagu öid. Kuu või paari jagu, olene- valt aastast, tuleb ka telgiöid. Ülejäänud ööd jagunevad töökohaga kaasnevate majutuste, sõprade elutubade, couchsurfingu teel leitud magamisasemete, mägionnide, hotellide, hostelite ja lennujaamade vahel.
Kas selline eluviis on sulle omane olnud sünnist saati?
Lapsepõlves olid autosõidud Ida-Virumaale vanavanemate juurde, rongisõidud Valgamaale peretuttavate juurde ning suvine klassiekskursioon peamiselt Tänava järve äärde. Tartust ei teadnud ma enne ülikooli sisseastumiseksameid midagi, Viljandist rääkimata.
Koos ülikooliga tulid tasahilju mägironimine ning Eesti-sisene matkamine.
Ülikooli lõpetamisele järgnesid mõned aastad Prantsusmaal ning alates 2006. aasta kevadest ei ole ma järjepanu üle kolme kuu üheski riigis viibinud. Rahutu rännupalavik ei ole kaasa sündinud ega järsku tekkinud, see kes ma olen täna, selleks on mind kujundanud viimased kolmkümmend aastat.
Millist oma senistest matkadest ja mägironimistest kõige suuremaks või olulisemaks saavutuseks pead?
Saavutus on üsna raske kaaluga sõna, mis lõhnab sihikindla ja järjepideva töö järele ning millel on ühiskondlik väärtus, olgu selleks siis vabariigi presidendiks saamine või lastekodulastele suvelaagri korraldamine. Mägironimine ei ole naljaga pooleks öeldes muud kui iseendale pühendatud tühikargamine ning saavutus on see, kui ma ühel päeval suudan selle asendada mõne kasulikuma harrastuse ja eneseväljendusviisiga.
Kui rääkida saavutusest kui füüsilisest pingutusest, siis raske oli Elbrusele tõus esimesel mägedesuvel. Puhkehetkel tuli pikali heita, sest väsimus oli nii suur. Hiljem on aasta-aastalt lihtsamaks läinud. Küllap on teisenenud pingutuse mõiste ning samuti on organismil tekkinud nn aklimatiseerumismälu, mis võimaldab üsna kiirelt ja suuremate vaevusteta kõrgusega kohaneda.
Olulised on esimese mägedesuve tipud Kaukaasiast. Samuti on oluline McKinley, sest seal kaalusin varianti, et ebaõnnestumise korral loobun mägironimisest. Aga tipp sai tehtud ning nii jätkub ideede tulv ning nende teostamine aegamööda.
Rohked ideed on mu peas üsna järjestamata kujul ning nende teoks saamine on seotud võimalustega, mis elu mulle ette mängib. Kui Boliivias kohtasin prantslast, kes oli McKinleyle minemas, siis haarasin võimalusest ning kui Aconcagual tekkisid kanadalastest sõbrad, siis kerkis esile Mt Logani idee, aga kui vene sõber saadeti Nairobisse lähetusele, kerkis Aafrika Kanadast ettepoole, sest tegu on ajutise võimalusega. Nii need ideed seal liiguvad esiplaanile ja tahaplaanile, väljavalituks osutumise ning teostumise vahele mahub aasta või paar, sest järjekord on pikk.
Kas nende rohkete ideede hulgas on mõni domineeriv teema – mägironimine, kajakisõit, kaljuronimine ...?
Kindlasti on selleks mägironimine, mis on olnud enamiku reiside tuumaks. Üha rohkem olen huvitatud ka kajaki- ja jalgrattamatkamisest, kuid väike mägede element on võimalust mööda sisse kodeeritud ka nende matkaliikide puhul.
Kas teed neid asju lihtsalt sellepärast, et meeldib – ilma taustaks oleva suure unistuse või plaanita? Või kannustab sind mingi konkreetsem siht – näiteks maailmajagude kõrgeimate tippude vallutamine (millest on õige mitu juba tehtud), või näiteks mõni seninägematu retk Mike Horni stiilis (Mike Horn matkas ümber maailma mööda ekvaatorit)?
Mittemeeldivate asjade tegemist katsun võimaluse piirides vältida, seega teen neid asju ikka meeldimise pärast ning pigem ilma ühtse suure kontseptsioonita. Maailmajagude kõrgemate tippude tegemine hetkel mu mõtteisse ei mahu. Kahjuks on Everest ülerahvastatud mägi, mille kohal rippuv suurte ootustega kulutatud kopsakate rahasummade vari ei jäta palju ruumi inimloomuse kaunimate külgede avastamiseks. Antarktika võib müstilise mandrina küll kuskil kaugetes unistustes mõlkuda, kuid ka ressursside olemasolul eelistaksin ma Mt. Vinsoni tipule umbes samasse hinnaklassi jäävat aastast või pikemat ümbermaailmareisi.
Raamat Mike Horni retkest sisustas mitmed McKinley telgipäevad ning tema teistestki ettevõtmistest olen lugenud ja kuulnud. Tuleb tõdeda, et Mike Horniks olemine ei ole üksnes matkarõõm – see on elukutse, millega käivad kaasas sponsorid, konverentsid, raamatute kirjutamine ning igasugu muud kohustused ja vajalikud toimingud.
Kindlasti ei soovi ma mägironimist ja matkamist oma elukutseks muuta ning nii suuri kalu ei ole plaanis püüda. Samas mulle meeldib Horni idee kõlava nimega joontest ning nende kandmisest maakera pinnale. Kuigi mastaabid on teised, võib ka väikestele matkadele leida ilusad nimed – kajakil ümber Saaremaa ei kõla ju halvemini, kui ekvaatoril ümber maakera.
Kuidas ennast vormis hoiad? Kas vorm tuleb mägironimiste ja kajakisõitude käigus automaatselt või teed tavapärases mõttes ka regulaarselt trenni?
Kahjuks on mägironimist ja kajakisõitu liiga vähe, et ainult sellega end vormis hoida. Reisiva eluviisi ning töö iseloomu ja asukoha tõttu on hetkel jooksmine kõige käepärasem ja kasulikum ajaviide, mis ühelt poolt laiendab silmaringi ning väldib kõhukinnisust ning samas tagab piisava kehalise treenituse. Laisa loomusega võitlemisele aitab kaasa registreerimine mõnele maratonile (mullu Lausanne'is läbis ta maratoni ajaga 3:38.15 – toim) ning võimalusel osalen ka teistel jooksu-, suusa- ja seiklusspordivõistlustel.
Üheks uskumatumaks ja naljakamaks võistluselamuseks oli eelmisel talvel – pärast jaanuari suvises Argentiinas ja vihmast veebruarit Eestis – Euroopa Tuumauuringute Instituutide talimängudel Reit-im-Winkle'is võidetud kuldmedalid. Kolm korda suusatasin ning kokku andis see kuus kuldmedalit. Eks teadlastel ole omad täpsed kalkulatsioonisüsteemid, arvutamaks, kui palju kulda keegi väärt on.
Kus sa oled juuni keskel, selle ajakirja ilmumise aegu?
15. juunil olen värskelt tagasi jõudnud väikeselt Šotimaa tiirult, asun Bristolis ja teen tööd. Või kui on õnne, siis avastan mõnda kaunist Inglismaa maanurka ja teen tööd. Kuigi sõbrad imestavad sageli ning ei pelga ka küsimast, kas ma olen mõne suure päranduse õnnelik raiskaja, siis nii see siiski ei ole ning aeg- ajalt tuleb ka tööd teha.