Käes on aeg, mil lumi peegeldab metsaaluse valgeks ja päevad ei ole enam koletult lühikesed. Loodusesliikujale, kes mootorsaaniga sisseaetud suusaradadest kaugemale vaatab, avanevad uued perspek-tiivid. Tuleb vaid haarata lumeräätsad ning mõnus matk ette võtta. Toimetuse käsutusse usaldati põgusalt kolme erineva tootja lumeräätsad, mida Paljassaare poolsaarel järgi katsumas käisime.
Tunnistan kohe ausalt üles, et minu isiklikku varustuse hulka kuuluvad 12 aastat tagasi soetatud MSR EVO räätsade eelkäijad ja seetõttu ei pruugi objektiivne arvamus harjumuse tagant välja paista. Helen Künnap aga proovis räätsi esimest korda ja Priit Simsonil on varasem kogemus ainult „laenuräätsadega“, see-eest Kaukasuse pea-ahelikul kõndides. Meie test oli lühike ja seetõttu tulemuste eest pead panti anda ei julge.
Paljassaares katsetasime kolme eri tootja räätsasid: valikus olid Prantsuse räätsatootja Morpho „jalalaiendajaid“, mida saab soetada peamiselt Matkamaailma kauplusest, USAst pärit MSR tooteid ja Ferrino gruppi kuuluva räätsatootja Baldas tooteid. Kahte viimast kaubamärki saab soetada Matkaspordist.
Niinimetatud tippmudeleid, tõsisemate mägimarsruutide jaoks, me kahjuks testida ei saanud, kuid Eesti metsade jaoks sobilikud matkamudelid on täiesti saadaval. Lumeräätsaga matkaja keskmiseks kaaluks arvestavad tootjad 65-95 kilo.
Enamiku räätsade kandevõime piirdubki 100 kiloga. Mis tähendab, et täies elujõus Eesti mees koos seljakotiga ajab tavaliselt limiidi lõhki. MSR pakub EVO aga lahendust, pakkudes räätsadele pikendusi, millega niinimetatud vabriku kaalupiiri saab tõsta 114 kiloni. MSR Lightning Ascent mudel koos pikendustega kannatab juba märkimisväärsed 136+ kilo.
Arvestades talvematkal seljakoti raskuseks 25 kilo, riideid ka 6-10 kilo eest ning saapad oma 3 kilo, ei pruugi taoline raskus sugugi ulmeline olla. Morpho omakorda on välja töötanud spetsiaalsed räätsad sõjaväelastele, mis on kasutuses Poolas ja Norras ning mille raskuspiir on 150 kilo. Neid Eestis aga osta kahjuks ei saa.
MUGAVUS JA KANDEVÕIME
Vaatlesime räätsade juures kolme põhilist aspekti: jalga panemise mugavust, pöörates erilist tähelepanu jalasidemete suurusele, räätsa kaalu ja kandevõimet - sealhulgas, kas räätsad painduvad liigselt või mitte ning hindasime ka räätsade esteetilist väljanägemist.
Baldas räätsad on enamikus plastikust. Proovisime mudeleid Lys ja Nevada. Jalga kinnitamise süsteemid on mõlemal plastmassist. Jalanumbri suuruse reguleerimiseks kasutatakse niinimetatud redelsüsteemi, et saada paika õige pikkus.
Meie hämmastuseks raskemakaaluliste ja agressiivsema kõndimise puhul kippus kinnitussüsteem järgi andma. Kanna räätsa jalakinnituse juures olev pidur liikus oma pesast välja - räätsad kippusid logisema. See eripära andis tunda kõigi Baldas räätsade puhul. Tegemist võib olla süsteemse veaga või sellega, et kui reguleerida natuke ebatäpselt, jääb pidur redelipulkade peale ja libiseb koormuse all edasi. Nõlval kõndides räätsad pidasid, kuid natuke jättis üldine stabiilsus külgsuundades soovida. Ehk rägastikust ja murdunud okstest üle kõndides tasuks alguses silmad lahti hoida.
Lumelpidavuse suhtes etteheiteid Baldas räätsadele polnud. Kui liikuda mitte risti, vaid piki järsemat nõlva, annab natuke tunda ära vajumine - räätsale oleks vaja lisada pikisuunalised hambad. „Hambad“ on olemas mudelil TrekGrip – pildil ilusad kuldsed, kuid kuna tegemist alumiiniumraamiga, tuleb lõivu maksta kaalult. Paar selliseid räätsasid kaalub kokku 2,5 kilogrammi. Kõigil meie poolt proovitud Baldase räätsadel oli olemas ka kanna kõrgemale tõstmise süsteem, mis peaks eriti hea mäkketõusul olema. Eestis on müügil ka Baldase räätsamudel Pinter, millel kannatõstevõimalust pole. Selle võrra on rääts kergem ja teisalt - palju rabas seda mäkketõusu ikka on? Hinnad jäävad vahemikku 87-165 eurot.
Morpho räätsad on oma disainilt eelmistega üsna sarnased. Sarnane redelsüsteem jala-aasa suuruse muutmiseks vastavalt jalanumbrile. Sarnane on ka „lumelaua strapi“ taoline varbakinnitus. Esialgu tundus natuke kahtlane kahehambaline lumekass varba eesotsas, seda võrreldes eelmise tootja kolmehambalisega. Konkurentide räätsadega võrreldes tundub Morpho räätsade materjal olevat natuke pehmem. Samas on siinkirjutajal aga kindlad andmed, et nii 2011. aastal, kui 2009. aastal on Morpho TrimAlp Light räätsadega tõustud Hiinas asuva Muztagh Ata (7546 meetrit) mäe tippu ning probleeme ei esinenud. Sarnaselt eelmise tootjaga on ka Morpho räätsadel võimalus tõsta kanda jalal kõrgemale, mäkketõusu asendisse. Morpho valiku kõige soodsamad räätsad saab kätte 47-100 euroga, kuid jäävad keskeltläbi ikka 70 euro kanti.
MSR on räätsade tootmises olnud konkurentidest natukene kauem ja püüdnud lahendada kasutusmugavuse küsimust teisiti. Erinevalt konkurentidest kasutab MSR niinimetatud tava-räätsade jalga kinnitamiseks kummilintide süsteemi. Seega langeb ära vajadus sättida plastikust lukke ja talla all olevaid mini-redeleid. Kumm võib tunduda natuke kahtlane – järsku läheb rabedaks ja puruneb kergelt. Kui on hirm, on kinnituskumme võimalik ka lihtsalt asendada.
Teine meie käsutusse antud MSRi mudel Lightning Flash pani korraks ka kukalt kratsima. Jalgapaneku puhul tekkis hirm, et lõhume räätsad lihtsalt ära, aga kiire pilk manuaali õpetas, kuidas korrektselt varbakinnituste suurust muuta. Flashi ainuke probleem – jala kand kippus nõlval diagonaalis liikudes natuke libisema. Rääts ise on aga tehtud õhukesest alumiiniumist, mida väidetavalt kasutatakse kosmosetööstuses. Mudelid EVO ja Flash ei paku kanna kõrgemale tõstmise võimalust, Lightning Axis aga juba lubab.
MSR räätsadele on iseloomulik, et nende kõikidel mudelitel on piki räätsa mõlemal pool hambad, mis haakuvad hästi ja seega hoiavad jalga väga stabiilsena. Proovimise tulemusena võin jääda endale kindlaks, et 2000. aastal soetatud MSR räätsad on ka täna täiesti konkurentsivõimelised - mina oma valikut ei muuda.
Teisalt käivad kõrgmäestikukindlad räätsad üsna kõvasti aga tasku pihta, räätsade eest tuleb välja käia 160 kuni 260 eurot, rasketele meestele nelikümmend eurot lisakulu ka pikenduste näol. Seega, kui pole plaanis kaugele ja kõrgele „halbadesse tingimustesse“ ronida, vaid jääda Eestimaa metsadele ja soodele truuks, võib soetada soodsamad plastikräätsad, mis oma töö kenasti ära teevad.
Kristjan-Erik Suurväli