RAAMATUTUTVUSTUS

Maarja Yano MINU TOKYO. NÄHTAMATU PIIRI TAGA Petrone Print 2013

Maarja Yano raamat pole pelgalt jutustus noorest inimesest maavärina keskel. See ei ole vaid dramaatiline lugu sellest, kuidas oma hirmu ja olmega hakkama saada. Nii nagu paljud Minu-sarja autorid otsivad teed, kuidas integreeruda võõrasse kultuurikonteksti võimalikult vähem endast ära andes, nii teeb seda ka Maarja Yano. „Minu Tokyo” puhul on intrigeeriv, et meil oleks nagu kaks Maarjat. Üks, kes läks aastaks vahetusüliõpilaseks Tokyo lähedale Tsukuba ülikooli ja kellele algajale omaselt tundus, et ta on ainus normaalne inimene riigis, kes üritab muuta ka näiteks kohalikku jõuluvana-traditsiooni. Teine Maarja on see, kes saabub kolm aastat hiljem mainekasse Waseda ülikooli magistrandina, kes on tasakaalukam. „Nüüd ei lähe ma Jaapanisse seiklushimu ja põnevusega, vaid kartlikult,” kirjutab Maarja Yano. Esmakordsel tulekul paistab silma elurõõm, ohutunde minimaalsus. Puudub oskus tunnetada nähtamatut piiri, aga see on Jaapanis oluline. Inimsuhetes nimetab autor end pinnapealsete suhete meistriks ja on õnnetu, kui ta kõigile ei meeldi, mõistmata, et ta ise ei püüagi kohaneda teiste kultuuriruumiga. Enesekesksus muutub piinlikuks, kui autor palub end Shol, oma tulevasel mehel, laboratooriumisse viiulit proovima viia. Kõike seda algaja muretust on autor osanud edasi anda teemale vastavas stiilis, mis on siiras ja ladusalt jutustav. Tokyo saab tema linnaks juba esimesel aastal, kui ta suurlinna kinnisvaraagendina elab tõsist tööinimeseelu ja lõbutseb tudengina Tsukubas. „Sel aastal rongid ja raudteejaamad ongi minu Tokyo,” kirjutab Maarja Yano. Linn on ta jaoks vastuoluline, mõnikord armas, mõnikord kõle. Linn, mis inspireerib muusikat, paistab tihti maailma kõige hallima linnana. Harva on linn ka värviline. Tokyo tänavarägastik on kokku pandud nii, et vaenlane teed ei leiaks, kuid see jääb aeg-ajalt leidmata ka noorukeselt kinnisvaraagendil, kes ei oska ühegi paiga kohta Tokyos öelda, et see oleks idülliline. Linn muutub „omaks” palju hiljem. Raamatus on põnevaid kohti, mis panevad mõtlema võimalikele kultuurikonfliktidele võõras keskkonnas. 2013. aastal antud raadiointervjuus ütleb Maarja Yano, et lapsi tahaks ta kasvatada Eestis, aga otsustajaks pole enam ta üksi, vaid perekond. Jälle huvitav kultuurikonflikti koht. Külvi Padar  

Risto Laur Islandile. Teekond ja päralejõudmine SE&JS Kirjastus 2013

Teada lugu, et lähed kaugemale ja hakkad märkama asju, mida lähedal ei näinud. Risto Laur, kes Islandile muusikaõpetajaks läks, pani ühel hetkel oma märkamised kirja. Kõigepealt Facebooki ja sealt juba raamatusse. Ja tuleb kohe öelda − see on nauditav lugemine. Raamatu peakiri lubab justkui Islandi lugusid, aga tegelikult on Islandit selles raamatus rohkem fotodel kui Risto juttudes. „Muusik on õrn olevus, mitte künnihärg!” ütleb Risto proloogis ja annab sellega tegelikult võtme oma lugudesse. Milline on olnud ühe andeka muusiku tee tema vormumisest nõukogudeaegses Eestis, küpsemiseni varakapitalistlikus Eestis ja jõudmiseni Islandile, kus − parafraseerides Ristot – „braavohüüded nii kõhtu kui ka hinge täitma hakkavad” – see on õrn teema, isegi siis, kui vorm on macho’lik. Risto joviaalne kirjutamisstiil nakatab kohe lugema, kaasa elama ja mõtlema. Kui ridade vahelt võib tajuda elu karmi reaalsust, siis Risto metafoorsete kujundite pillerkaar ei lase korrakski kaotada usku headuse võitu. Kindlasti olete kohanud inimesi või nende tekste, kelle heatahtlikud superlatiivid ja metafooride otsingud muutuvad juba asjaks iseeneses, lõpuks suisa hüsteeriliseks ja seega tüütavaks. Risto tajub piire väga oskuslikult, kõnnib vahel küll noatera peal, aga ei väärata. Interpreet vajab aplodeerivat publikut, kirjanik lugejaid. Risto ei jäta kirjeldamata rõõmu, mida talle teevad nii lihtsurelike kui ka teada-tuntud Eesti kirjameeste ja -naiste tunnustavad like’id ja annab sellega mõista, et kunstniku õrn hing vajab tähelepanu samaväärselt materiaalse kindlustundega. Raamat on sündinud FB-s. Kujundus ei lase seda ka unustada. Facebooklikult kaootilise teemapüstitusega lood moodustavad väga kompaktse terviku ja seda tänu moldovlase Iurie Belegurschi kaunitele traditsioonilistele fotodele. Ausalt öeldes poeriiulil raamatut vaadates eeldad pigem gustavgermanlikku fotoalbumit koos tsitaadimeistrite kaunissõnadega, mitte pretensioonitult ausat vaadet ühe muusiku ellu ja hinge. Islandil on tegelikult selles raamatus ikka väga suur roll. Kurb ja rõõmus roll ühteaegu, sest ilma Islandita seda raamatut ilmselt polekski sündinud. Romaanini, Risto! Diana Lorents P.S. Täiesti kindlasti on raamatusse peidetud mingi eksperiment meie, lugejatega. Kas see on teemal „usud pool ja siis saad ka pool petta” või veel mingit muud laadi, kuid mis tähtsust sel tegelikult on… Elamus on oluline.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga