Jaanis Prii | Taassünd Lahetagusel | Keelekaja Kirjastus, 2019
Eestikeelses kirjasõnas on 1950. aastate teisest poolest alates, mil populaarteaduslikud ajakirjad (nt Eesti Loodus) said uuesti ilmuma hakata, pidevalt kirjutatud Fabian Gottlieb von Bellingshausenist ja tema juhitud Vene avastusretkest lõunapolaaraladele. Erinevalt Otto von Kotzebue kolmanda ümbermaailmareisi (1823–1826) kirjeldusest, pole Bellingshauseni reisiraamatut aga seni eesti keelde tõlgitud. See on imelik, arvestades seda, et nii meil kui ka Venemaal peetakse Bellingshausenit Antarktise kontinendi avastajaks.
Saaremaa ajakirjanik Jaanus Prii otsustas Bellingshauseni retke tähtsamad sündmused lõpuks siiski eestistada. See on toimunud täpselt 200 aastat hiljem, kui algas Bellingshauseni mereretk suurte jäämägedega täispikitud Lõuna-Jäämerele. Et retk oli väga ohtlik ja avastada oli seal vähe, teadis Bellingshausen James Cooki raamatu põhjal, kes oli samades vetes seilanud 40 aastat varem.
Prii on kasutanud Bellingshauseni ekspeditsiooni kirjeldamiseks romaani vormi ja üpris omapärast meetodit, pannes omavahel 1831. aastal kõnelema estofiili, Kuressaare eesti seltsi juhi Johann Wilhelm Ludwig von Luce ning oma sünnisaart Saaremaad külastava Bellingshauseni. Neid seob mõtteliselt see, et 1832. aastal ostis Luce Lahetaguse mõisa, kus Bellings hausen oli sündinud. Kuna Bellingshauseni eraelust, sidemetest, maailmavaatest, reisidest ja sõpradest pole peaaegu mitte midagi teada, siis võib sellise kohtumise toimumisega ohutult spekuleerida. Ülepaisutatud on romaanis aga kindlasti see, et ta oli toona üle Vene impeeriumi kuulus mees. Olnuks see nii, teaks me kaasaegsete mälestuste põhjal Bellingshausenist tänapäeval märksa rohkem, nagu võime öelda baltisaksa teaduse tõeliste suurkujude Karl Ernst von Baeri ja Adam Johann von Krusensterni kohta. Täiesti võimatu on seegi, et Bellingshausen võtnuks nõuks arvustada oma otseseid ülemusi, nagu loeme romaanist mereminister de Traversay kohta.
Bellingshauseni reisikirjeldus ise, mis on läbi põimitud Luce enda elukäiguga Saaremaal, on aga huvitavalt kirjutatud, seejuures täiesti tõepärane ning avab toonaseid probleeme ja arusaamisi. Bellingshauseni retke käigust huvitatutele on see tänuväärne lugemismaterjal. Autor kasutab Bellingshauseni reisi kirjeldamisel õigesti reisikirjeldust ennast, põimides seda samal ajal uusimate uurimistulemustega, mis selle reisi tagamaade ja Antarktise avastamise küsimusega seoses on ilmunud. Nii on Prii romaanis õigusega esile tõstnud Bellingshauseni ja kogu ekspeditsioonis vaimustust põhjustanud Peeter I saare ja Aleksander I ranniku avastamise 1821. aasta jaanuari lõpus. See oli hoopis midagi muud kui jää nägemine selle eri vormides ja liikides, mis kiuslikult oli takistanud kogu reisi vältel, s.o 1820. aasta jaanuarist alates kõva maa avastamist Lõuna-Jäämeres. Nüüd oli see aga juhtunud ning Bellingshausen võis südamerahus koju tagasi purjetada. Ta oli James Cookist rohkem saavutanud, Cookil polnud õnnestunud maad lõunapöörijoonest lõunas avastada.
Erki Tammiksaar