Rein Kuresoo. Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed. Reisijutte Mustalt Mandrilt
Varrak 2019
Reisiraamatuid on ilmunud Eestis palju – oleme näinud nii häid kui ka halbu. Eelmise aasta lõpus ilmus järjekordne raamat, seekord Aafrika loodusest ning Rein Kuresoo sulest. Tundes Reinu juba pikka aega, olid mu ootused selle raamatu ilmumisel väga kõrged ning ma ei pettunud selles põrmugi. Reinu puhul on tegemist väga hea loodusetundjaga, kes orienteerub võrdselt hästi nii taimede kui ka loomade maailmas ning suudab oma teadmisi edasi anda talle omases lihtsuses ja peenes huumorivõtmes.
Nüüd siis selgub, et Rein on ennast ka Aafrika teemal üles töötanud ning teinud seda suhteliselt lühikese ajaga, sest tema esimene käik Mustale Mandrile oli ju alles hiljuti, 2013. aastal, kui käisime koos väikese sõpruskonnaga Botswanat avastamas. Olime toona selles vallas väga rohelised ja kogenematud, kuid juba siis oli Reinu ettevalmistustöö reisi planeerimisel muljetavaldav. Üks asi on osta endale turismipakett ning saada osa Aafrika looduse võlust, kasutades kohalikke professionaalseid giide, kes on sulle sõna otseses mõttes ette valmistanud kõik sinu poolt nõutud loomaliigid, kuid teine asi on sukelduda sinna pea ees, esimest korda, kõrvalist abi kasutamata ning leida need loomad ja linnud omal käel üles. Selle organiseerimisel oli Rein ekstraklass, tehes endale selgeks ka seal varitsevad ohud, mida pole sugugi vähe, kui olukorda ei tunne. Alates sellest, mis teha siis, kui elevant hoiab kõrvu nii või hoopis naa, ning lõpetades teadmisega, mida peab arvestama, kui telkimiskoht on jõe ääres ning sanitaarplokk telgist kaugemal, kui kiviga suudad visata.
Võib kindlalt väita, et tänu oma pühendumisele ja kiindumisele Aafrika loodusesse on Reinust saanud üks arvestatavamaid Eestist pärit loodusgiide sellel alal. Seda on ehedal moel tunda, kui lugeda ka Reinu äsja ilmunud raamatut, mis võtab kokku tema tehtud reisid Botswanasse, Sambiasse ja Ugandasse. Raamatut ilmestab äärmiselt lopsakas ning samas väga asjakohane ja tõetruu tekst, mida illustreerivad hea kvaliteediga pildid, mis annavad üldisele sõnumi edastamisele väga palju juurde. Lihtsamalt öeldes, seda raamatut on lihtne ja mõnus lugeda. Kohati tabasin ennast isegi mõttelt, et tegemist polegi nagu reisiraamatuga, vaid selle võib vabalt lahterdada ka õpikute valdkonda. Saame seda lugedes teada paljudest huvitavatest ja põnevatest seikadest, alates sellest, miks hiinlased peaksid küüsi närima või millist ohtu kujutab näiliselt nii ohutu meemäger.
Ei ole minu plaan siinkohal hakata ümber jutustama seda raamatut, mis võiks olla iga loodushuvilise riiulil, vaid soovin kõigile GO Reisiajakirja lugejatele selle mõnusat nautimist. Loodan väga, et raamat inspireerib nii mõndagi lugejat võtma jalge alla Aafrika teekonna ning vaatama seda ise ehedas ja kordumatus ilus, mida see manner veel pakkuda suudab. Mulle endale tundub, et selleks enam väga palju aega pole antud, sest muutused Aafrikas on hetkel väga kiired. Nii et kiirustage, seltsimehed, kiirustage!
Leho Luigujõe