Raamatuarvustus: Minu Iirimaa

Rene Satsi

MINU IIRIMAA

PETRONE PRINT 2019

Raamatu „Minu Iirimaa” põhjal võiks teha paar järeldust. Esiteks: Rene Satsi on mees, kes saaks mõnusasti hakkama igas maailmanurgas, olgu siis kraavihalli, Don Juani või telestaarina. Teiseks: Rene Satsi võiks kirjutada kas või sokkide pesemisest – vähem seksikat tegevust ma lihtsalt ei tea –, ikkagi tuleks välja üks suurte sekeldustega vaimukas lugu. Jah, ma toksiks Rened näpuga rindu nagu too Emma sealt raamatust ja ütleks: „Ta on vaimukas. Me saame kindlasti sõpradeks!” Jätan selle tegemata ainult sel põhjusel, et tolle jotast Emmaga läks Rene lõpuks lootusetult tülli ja ma ei tahaks, et meil korduks sama stsenaarium.

Ma arvan, et Renest saaks päris hea stsenarist. Mitmed ta jutud on nagu Tujurikkuja laiendatud ja vähe mitmeplaanilisemad sketšid, kus torgitakse lõbusa halastuseta ühiskonna ja iseenda valusaid kohti. Peksa saavad võõraviha, julmus, usupimedus ja abordikeeld, rahvuslik alaväärsus. Rene eneseiroonia on seejuures võrratu. Samas joonistab ta oma raamatus enda kõrvale ridamisi karaktereid, kellega tahaks kindlasti lähemalt tuttavaks saada. No kes meist ei tahaks kohtuda põneva sadomaso prostituudiga või Brooklynist pärit gangsterite Angeli ja Hannibaliga või kõigi nende knacker’itega, kes karjuvad sulle näkku: „Fuck off Tiit, you wanker!”?

Mina kindlasti tahan. Kui juhtub olema mõni lumehelbeke, kes tahab, aga ei julge, siis lugegu Rene raamatut, saab maitse suhu ja on suht ohutu! Rene raamatus on elu ja elumahlad – veri ja sperma –, mis voolavad vulinaga.

Rene on hea jutuvestja, nagu üks hea kirjanik peabki olema. Head jutuvestjad saavad headeks kirjanikeks siis, kui jutt on piisavalt tihendatud, ballast ja tühikohad välja sõelutud. See on ehk üks koht, kus autor võiks veelgi higi valada, kui inimloomale omasest laiskusest võitu saab ja vähegi viitsib.

Kokkuvõtvalt on tegu ühe vabameelse vagabundi seiklustega. Eks me oleme selliseid varemgi lugenud, nii blogisid kui ka raamatukaante vahele surutuid. Aga enamasti on neis rohkem või vähem puudu üks oluline asi – hea stiilitunne. See on Renel vaieldamatult olemas, kordagi ei muutu ta lood, ka kõige lihtsamatest või madalamatest asjadest rääkides labaseks või klassikaliseks plärabarokiks, kus kõlatu mulin tapab mõtte. Mul pole ausalt öeldes aimugi, millise hariduse vabahärra Satsi on saanud, aga hea stiilitaju imetakse enamasti sisse emapiimaga ja seda ei suuda rikkuda ka kõrged koolid.

Raamatu viimases osas saame natuke Rene haridusest teada − loeme, et ta õppis Dublinis fi lmitegemist ja kohtus seal imearmsa Justynaga. Ma soovitan Renel järgmiseks kirjutada mõne romantilise komöödiafi lmi stsenaarium, teenida sellega ropult raha, põrutada Justynaga kusagile maailma servale armastama ja saata Go Reisiajakirjale selle kohta lõbus-armsaid reisikirju. Renel oleks ilus elu ja lugejad ruigaks rõõmust.

Kiidan Minu-sarja väljaandjaid – see on jälle selline tore eksperiment ja värskendus pikas sarjas, milliseid on aeg-ajalt vaja, et asi üksluiseks ei muutuks. Ja mis kõige huvitavam, kogu selle naljade ja põnevuse juures sai raamatut lugedes ikka üht-teist ka Iirimaa kohta teada. Nii et hitihoiatus – „Minu Iirimaal” on hea eeldus saada lektüüriks, mis ei kõneta kaugeltki ainult Iirimaa-huvilisi.

Tiit Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga