Raamatuarvustus: Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid

J.Kronberg, Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid, Go Group, 2017

Eakaaslased Eestist eemal

Janika Kronbergi koostatud ja kommenteeritud raamatut „Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid” lugedes ja selles piltpostkaartide koopiaid vaadates tekkis mitmesuguseid mõtteid.

Kui ma viimase suure sõja lõppemise järel hakkasin koolis käima, jäi kohalik külaraamatukogu viie-kuuekilomeetrise tee keskpunkti. Kuulnud emalt kiitvaid sõnu Friedebert Tuglase teosest „Teekond Hispaania”, võtsin minagi selle lugemise ette ja sain teada palju huvitavat meile tollal nii kaugel asunud maast. Seejärel lugesin läbi tema teised reisiraamatud. Saanud teada, et tsaari ajal pagulasena välismaal elanud Tuglas ja Gustav Suits pärinevad samast kandist Lõuna-Tartumaalt, moodustasin neist mõttelise kirjanike paari. Tuglase tegeliku reisikaaslase Karl Rumor Asti (Rumor Asti) reisiraamatuid ma tollal ei juhtunud lugema. Neist sain teada alles keskkooli esimeses klassis teost „Maailma maad ja rahvad” lugedes ja konspekteerides. Just siis hakkasin huvituma Malai saarestikust, kuhu Ast tookord ei jõudnud, kuid millest on tänapäeval avaldanud seal pikemalt elanud eestlannad paar raamatut.

Suure reisimehe Tiit Pruuli arutlus „Kas minna reisile Tuglase või Astiga?” on ilus sisseminek raamatusse. Sissejuhatuse lõpus vastab Pruuli pealkirjana esitatud küsimusele kolmes variandis, millest viimane kõlab: „Läheksin mõlemaga ja kaasa võtaksin raamatu, milles oleks Tuglase ja Asti reisikirjadest kokku kirjutanud keegi, kellel on Tuglase stiilitunne ja ajaloohuvi ning Asti oskus näha ja kogeda tegelikku elu paigas, kus me koos liigume.”

Rohket materjali valikuliselt kasutanud Janika Kronberg annab raamatu põhiosas ülevaate Rumori ja Tuglase reisidest ja  elust välismaal ning teeb muud materjali ammendavalt kasutades saatesõnas kena võrdleva kokkuvõtte.

Asti ja Tuglase reisid kattusid vaid osaliselt. Ast pidas lugu kaugetest kuumadest maadest, Tuglas liikus aga meile lähemas Euroopa ja Põhja-Aafrika ruumis. Et Tuglas tegi oma kirjatöid pidevalt ümber, ei leidnud ma tema raamatu „Teekond Hispaania” hilisemais trükkides enam sissejuhatust ja selle lõpuosa lauset „Ja kui ka see pole mu tõeline isamaa, siis ei takista miski teda mu unistuste kodumaaks pidamast”. Tänu Paul Ariste kunagi esitatud küsimusele, miks Tuglas pidas Hispaaniat oma kaudseks kodumaaks, sain noorpõlves teada pisut ka tema esivanemate päritolust. Mis puutub Tuglase väisatud maadesse, siis olen elanud Soomes temast vähem, kokku umbes paar aastat, kuid veetnud Hispaanias kauem aega, pisut üle paarisaja päeva. Marokos oleme Tuglasega viibinud umbes sama kaua. Ast aga koguni elas Marokos ning püüdis seal isegi äri teha.

Kui keegi küsiks minult, kummaga läinuksin koos reisile, siis arvan, et vaevalt oleks noobel Tuglast tahtnud kaasa võtta endast üle 50 aasta nooremat tundmatut meest. Kas Ast oleks seda teinud, ei tea, kuid ise oleksin küll tahtnud külastada Brasiiliat, tutvuda Aasias Tseilonit asustavate rahvastega ning suunduda siis Malai maailma, millest Astil õnnestus näha vaid Singapuri ja pisikest osa Malaka poolsaarest. Brasiilias oleksin üritanud ühendust võtta naaberkihelkonnast pärit Theodor Lutsu ja tema naise Aksellaga, kelle kirjavahetusega on mul õnnestunud tutvuda alles hiljuti. Nemad on küll sooja maad Brasiiliat eriti kiitnud, nii nagu tegi seda mu kunagine kirjasõber Ernst Grimm Florianópolisest.

Ott Kurs

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *