Raamatuarvustus

Mõttetud riigid ja mitteriigid

Abimeheks neile, kes tahavad maailma põnevatest paikadest paremini aru saada, on ilmunud kaks raamatut: Toomas Kümmeli „Mõttetute riikide aabits II“ ja Silvia Pärmanni „Riigid, mida pole olemas“.

Kümmeli teos on kirjastaja Juku-Kalle Raidi innustusel sündinud mõtteline järg kadunud geograafi ja poliitiku Hardo Aasmäe samanimelisele raamatule. Juku-Kalle, Toomas ja Hardo on ka üks mõtteline tervik – lõbusad isemõtlevad mehed, kes võivad napsukaasi taga tundide kaupa jaurata, aga kuulajatel igavaks ei lähe, sest põnevaid lugusid ja fakte on nende peadesse mahtunud üllatavalt palju. Toomase raamatu väärtus ongi selles, et need pole mitte lihtsalt teatmeteostest maha kirjutatud targad lood, vaid riike tutvustatakse huvitavate seoste ja vähetuntud lugude kaudu. Kõige paremini on muidugi välja kukkunud lood, millega autoril endal emotsionaalne side, Georgia eelkõige.

Silvia Pärmann on ette võtnud põnevad teekonnad rahvaste juurde, kel pole oma riiki või on see formaalne. Mõni paik, kus Silvia käinud, on selline, et ma oleks küll vanale sõbrale öelnud, et, tüdruk, ära mine Dagestani ja Lääne-Saharas ole ka väga ettevaatlik. Aga ta on läinud, näinud ja lisaks evib Silvia imelist oskust töötada lihtsalt tänavalt leitud modellide või juhuslike, ent kõnekate detailidega. Kui raamatule miskit ette heita, siis just seda, et Silvia häid pilte oleks võinud rohkem olla ja need oleks võinud olla veel paremini eksponeeritud. Ka Silvia lood on samasugused kui ta pildid – ehedad porteed või killud, millel on suurem üldistusvõime, kui esialgu oskad oletadagi.

Silviale võiks soovitada tulevikuks veel palju rännakuid. Praegu on puudu suurima rahvaarvuga, aga riigita rahvad tamilid ja sikhid. Kindlasti tasuks minna Kurdistani (Kümmelil olemas), Ida-Turkestani, Uiguuriasse, äärmiselt põnevad on nagad ja karenid Aasias, rääkimata mitmest endisest riigist Himaalaja jalamil, mis praeguseks India poolt alla neelatud. Euroopastki leiaks huvitavad pilte, kui mõtleme katalaanide, baskide, russiinide või kašuubide peale. Ka kaugeltki mitte kõik soome-ugri rahvad pole nii välja surnud, et riiki ei vääriks – marid eelkõige. Ja Venemaal ei tohi muidugi unustada tatarlasi. Oh jah, nimekiri Silviale läheks pikaks, pigem tuleks meil teda tänada juba tehtu eest.

 

Mõttekas matkaabi

Regio on kirjastanud raamatu, mis sobib suurepäraselt praegusesse koroonaaega, kus kodust kaugele saavad ja tihkavad minna vähesed. See on üks praktiline teos mitte ainult kümnete matkaradade kirjeldamise pärast, mis selle sees on, vaid ka seetõttu, et siit saab reisinõuandeid oma ala tõelistelt spetsidelt. Minu jaoks olid eriti huvitavad ja teaberikkad advokaat Maria Mägi-Rohtmetsa lood igaüheõigusest (mida tähendab silt „Eramaa“, kus tohib vabalt liikuda, kus mitte), Jarek Jõepera soovitused, kuidas, kus ja mida Eesti looduses pildistada, Assar Jõepera ja Kaido Einma kanuu- ja kajakisõidu nõuanded. Lisaks veel palju inspireerivat geopeitusest ja orienteerumisest kuni kodumaa mägede ja küngaste vallutamiseni.

See on hea ja tark matkakaaslane õigel ajal!

 

Tekst: Tiit Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga