Kalju Veinmann
20 päeva lumehanges ja saunaleilis. Ühe suvesõidu muljete ülesmärkimised
Raamatu autor Kalju Veinmann lahkus aasta eest maisetelt radadelt. Pärast vanahärra surma leidsid ta lähedased koos muude põnevate esemetega ka käsikirja 1961. aastal toimunud turismireisist Kaukaasiasse. Käsikirja lugedes tehti õige otsus – anda need reisimälestused raamatukesena välja. Olgugi et teose maht ja tiraaž on tillukesed, pole see mitte lihtsalt kena kummardus lahkunud sugulasele, vaid ka põnev kultuurilooline dokument palju laiemale publikule.
Turismi- ja matkareisid mööda N. Liidu eri paiku olid paljudele eestlastele pea poole sajandi jooksul sisuliselt ainukesed võimalused oma füüsilist maailmanägemist avardada. Seda võimalust kasutasid aktiivselt nii auto- kui ka jalgsimatkajad, nii need, kes reisisid eraviisiliselt, kui ka need, kes kasutasid turismifirmade teenuseid. Käidi kõrbes ja mägedes, paikades, mille sarnaseid Eestis ei leidnud.
Kalju Veinmann lendas lennukiga Moskvasse, sealt Mineralnõje Vodõsse ning edasi busside, veoautodega ja jalgsi üle Kaukasuse peaaheliku Gruusiasse ja sealt Abhaasiasse Musta mere äärde.
Juba reis 1961. aastal lennukiga Tu-104 oli noorele mehele omaette elamus. Mis siis rääkida veel Elbruse nõlvadest, Svaneetia kindlustornidest ja mereäärsest lähistroopikast.
„Olen valmis jalamaid maha minema ja siinses paigas veel peale surmagi elama,“ see autori hüüatus iseloomustab kenasti lõunamaise looduse eksootilisust ja ilu, mis Virumaa mehele oma suurt mõju avaldab.
Aga lisaks emotsioonidele on ses raamatukeses ka palju põnevaid tähelepanekuid tollaste turismigruppide korralduse ja elu kohta – kuidas elatakse telklinnakus, kuidas valmistatakse süüa, milline on distsipliin, kuidas loksutakse 12 tundi veoautokastis Mestiast Zugdidisse, kuidas näevad välja Suhhumi „tervisekombinaadid“.
Ja muidugi põnevad Kaukaasia paigad ise! See on praeguseks paljuski kadunud maailm, aga kindlasti meenutamist väärt maailm.
Tekst: Tiit Pruuli