Pytheas – suurim reisikirjanik 1

Tiit Pruuli kõne Raul Talviku raamatu "Teekond maailma ääreni" esitlusel

teekond.jpgKreeka geograafi ja maadeuurijat Pytheast (u 350–310 e.m.a.) on tihti peetud antiikaja suurimaks rännumeheks. Tänapäeval võime tõdeda, et ta on ka üks suurim reisikirjanik.

Kujutage nüüd ette ideaalset olukorda, et Pythease reisikiri „Ookeanist“ („Maailmamerest“) oleks tänini tervikuna säilinud. Me saaksime lugeda, et too vaene Massaliast (tänapäeva Marseille’st) pärit reisimees rändas ca 300 aastat enne meie aega ümber Euroopa, uuris Britanniat (ehkki ei sõitnud siiski ümber selle) ja sküütide asualasid.

See oleks ammu tuntud ja kõigile teadaolev tõde.

Juba enne Kristuse sündi oleks kogu lugeda ja kuulata mõistev maailm teadnud, et oikumeeni piir oli tollal kusagil Ahvenamaa kandis, et sinna sõiduks tuli mööduda merevaigurikkast Abalusest (Kaliningradi oblastist) ja Basiliast (Kuramaast), et edasi jäi teele Thule (Saaremaa), kuhu ehk mõnisada aastat varem oli kukkunud taevakivi, mille mürin ja kärin tekitas kohalikes inimestest segadust, nii et mõned koguni arvasid, et päike on kustunud ja sellele saarele magama heitnud. Too sündmus jättis mitmeid jälgi kohaliku elanikkonna folkloori ja mõtteilma. Kõik see oleks kogu aeg teada olnud.

See oleks olnud kirjas nii Hillar Palametsa kui ka Mart Laari ajalooõpikuis, võib-olla isegi Gustav Naani omas.

Igav. Masendavalt igav.

Meil ei oleks olnud ei Winston Churchilli arvamisi, et Thule asub Britanniast veidi põhja pool, ega Fridtjof Nanseni oletusi, et Thule paikneb Norra ranniku lähistel. Meil ei oleks üleüldse olnud mingeid Thule- müüte. Poleks olnud üht mu lemmikansamblit Ultima Thulet ega mu lemmikraamatuid „Hõbevalge“ ja „Hõbevalgem“.

Ja tõenäoliselt poleks professor Raul Talvik pakkunud meile seda suurepärast võimalust täna siin kokku tulla.

Ma arvan, et see, mis Pythease, tema reisi ja selle reisi kirjeldusega juhtus, ongi paradoksaalsel kombel parim, mis ühe reisiga juhtuda saab.

Hea reisikirjandus ei ole dokumentaaljutustus, aga see pole ka päris belletristika. Heas reisikirjas peavad mõlemad elemendid olema parajas proportsioonis, heas tasakaalus. Siin peab olema piisavalt tõsiseltvõetavaid fakte ning peab samas olema omajagu fantaasiat ja mõttejulgust. Pythease paar säilinud tsitaati on andnud suurepärase võimaluse suurteose igaveseks kestmiseks. Nendes tsitaatides on materjali nii vähe ja samas nii palju. Siin on seda, mida võime pidada faktiks, ja seda, mida võime pidada fantaasiaks. Neis üksikuis lausetes on küllaga intriigi. Muide, see, et reisikirjanikud on tihti suured luiskajad, on ka tõsi. Ilmselt on just Pytheas esimesi, keda selles süüdistatakse. Kas põhjusega (hobujalgsed ja hiidkõrvalised inimesed) või mitte (külmunud meri), on iseküsimus.

Lennart Meri oli Pythease ja Thule suhtes väga põhjalik, tema teosed on säilinud, siiski ei jõudnud ta teoks teha oma hilisemat unistust – visata välja üleliigne ballast ja kirjutada „Hõbevalgest“ ja „Hõbevalgemast“ kokkuvõte, mis keskenduks just Pytheasele ja Thule otsimisele.

Aga võib öelda, et Meri on oma meetodilt väga sarnane sellega, mida pakuvad meile Pythease paar säilinud tsitaati.

Ei peagi hakkama rääkima antiikautoritest Strabonist, Pliniusest ja teistest, kellele Pytheas ei meeldinud. Meenutame, millise tormi, literatuurse, teadusliku ja rahvusliku energiapuhangu tekitasid „Hõbevalge“ ja „Hõbevalgema“ ilmumised 40–30 aastat tagasi. Vello Lõugas, Anto Raukas, Herbert Ligi, Jaan Unt, Madis Kõiv, Paul Ariste, Olev Remsu jt kommenteerisid ja kritiseerisid. Mõned teadlased kritiseerisid põhjalikult. Ometi oli tuhandest õigus Vello Salol, kes kirjutas hiljem, et Meri Thule-müüt saabus vägagi õigel hetkel nii kodu- kui ka väliseesti avalikkuse jaoks.

Nii on Pytheasest aastakümnete jooksul väga selgelt saanud Eesti rändur. Meie kultuuriteadvuse jaoks mitte vähem oluline kui Krusenstern või Kotzebue.

Seetõttu teen ettepaneku luua täna, professor Raul Talviku raamatu „Teekond maailma ääreni“ esitlemise tuules Eesti Pythease Ühing, mille esimene eesmärk oleks Pythease reisi Saaremaa-versiooni tutvustamine väljaspool Eestit. Ja teine eesmärk Pythease reisi kordamine.

Tiit Pruuli  

1 KOMMENTAAR

  • Kalev Ots kommenteeris

    Hindamatu töö lahkunud hr Raul Talvikult, võik öelda isegi, et tema tähtsaim elutöö. Pärast L. Meri ja tema kirjutisi pole enam kahtlust, et Ultima Thule ongi Saaremaa.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga