Purkide tasandikku avastamas

Järjekordne „Ancient Aliensi“ osa vaadatud ja järgmise reisisihtkoha otsus oli sündinud – seekord reisis ainulaadsete paikade külastamise poolest tuntud Peeter Kuus Laosesse, et avastada sealseid põnevaid arheoloogilisi mõistatusi.

Minu kaaslaseks kahe nädala jooksul oli härra Souk, soliidne ja kogemustega autojuht, kes oli kunagi sõdinud olude sunnil kommunistide poolel ameeriklaste vastu, olnud natuke aega ka munk ja teinud uuemal ajal müügitööd. Härra Souk paistis muuhulgas silma sellega, et oskas eksimatult määrata vahekaugusi sõiduks kuluva aja järgi, ning tundus, et ta vajas eluspüsimiseks ainult kohalikku nuudlisuppi, mida me siis liitrite viisi tarbisime. Siin jäi tagantjärele vaid imestada, et organism sellele vastu pidas, sest maanteeäärsed söögikohad polnud vahel paraku kuigi sanitaarsed, aga süüa oli ju vaja!

Aastate jooksul on mul olnud võimalus käia sadades muuseumides, kuid miski ei valmistanud mind ette selleks, mida pakub vaatamiseks COPE ehk siis Cooperative Orthotic & Prosthetic Enterprise’i keskus Vientiane kesklinnas. 1970ndatel loobiti Laose eri piirkondades alla miljoneid lõhkekehi, et halvata Põhja-Vietnami ja Laose kommunistide liikumisi, paraku jäi väga suur osa neist aga plahvatamata, mistõttu veel kuni lähiminevikuni hukkus või jäi sandiks keskmiselt vähemalt üks Laose elanik päevas. Mainitud muuseum sellest siis brutaalselt näitlikult jutustabki. Seinte ääres ja keset põrandat vedeleb hunnikute viisi kõikmõeldava disaini ja materjalivalikuga jalaproteese ning neid ripub kümnete kaupa alla ka laest. Ekraanidel näidatakse inimeste lugusid ja fotosid vigastustest. Kõrval relvad, „tänu“ millele see kõik on teoks saanud.

Kõige inimvaenulikumaks osutusid klasterpommid, mis avanesid enne maapinnani jõudmist, paisates laiali sadu pisikesi pomme, mis olid emapommist väljununa suutelised hävitama kuni kolme jalgpalliväljaku suuruse ala. Arvatakse, et neid võib olla peidus veel kümneid miljoneid ja puhastamata on veel tuhandeid ruutkilomeetreid territooriumi. Teine meeldejääv sama teemaga liituv lühend, mida liigagi tihti sai kohatud, on UXO ehk plahvatamata lahingumoon. Alates 1994. aastast tegeleb lõhkekehade kahjutuks tegemisega organisatsioon MAG (Mines Advisory Group) ja omapead just eriti riigi idaosas liikuval turistil on tark jälgida, kas MAG-logoga varustatud tähised on maasse löödud või mitte või on huvipakkuval rajal hoopis UXO-hoiatus.

Plain of Jars ehk Purkide tasandik

Kaugelt silmatorkavaid MAG-silte ja rajatähiseid sai kohatud juba järgmisel päeval, kui liikusime edasi minu meelest Laose tõelise hiti ja küllaltki ainulaadse arheoloogilise mõistatuse juurde. Phonsavani linna lähedal paiknev Plain of Jars ehk Purkide tasandik kõlab kujundlikult, kuid kohe kindlasti ei näe seal purke. Tegelikult pole ükski ajaloolaste ega arheoloogide koolkond suutnud tõestada, millega üldse on tegemist ning kui ammu ja kuidas see kõik valmistati. Jutt käib tuhandetest megaliitidest, hiigelsuurtest kivianumatest, mida kujuteldavad hiiglased justkui mängu- või piduhoos mööda välju ja künkaid laiali pildunud. Kokku on suuremaid ja väiksemaid leiukohti üle üheksakümne, kuid turistisõbralikke, lõhkekehadest puhastatud ja autodega juurdepääsetavaid alasid on vaid kolm. Meeldiva erandina on need paigad ka peateelt suunaviitadega tähistatud: Site 1, 2 ja 3. Suured grupid piirduvat kuuldavasti vaid Site 1 külastamisega, kuna see on pea 300 kivianumaga kõige suurem ja visuaalsem ning sinna viib külastuskeskusest lausa pisike elektribuss. Samuti paikneb sel teadaolevalt suurim ehk siis ligi kolmemeetrise läbimõõduga vähemalt kuuetonnine „purk“ ning üks ja ainus humanoidifiguuriga varustatud kivianum. Hellitusnimi sellele humanoidile on „Frogman“, aga igaüks saab otsustada, kas see tegelane seal bareljeefil on maise päritoluga või mitte.

Ühel meelel ollakse, et purgid on lebanud seal puutumatult tuhandeid aastaid. Osa teadlaste meelest oli tegemist omamoodi matmisatribuutikaga või urnidega lahkunute tuha jaoks, teised pakuvad, et neis hoiti toiduaineid. Kolmandate meelest koguti sinna vihmahooaegadel nii hädavajalikku joogivett sealtkaudu liikunud karavanidele, kes maksid vee eest näiteks juveelidega. Meelevaldsem versioon räägib aga kunagisest hiiglaste kuningast Kung Cheungist, kes elas sealkandis ning kes pärast pikka ja võidukat lahingut lasi valmistada need anumad, et seal suurtes kogustes kuulsat Laose riisiviina valmistada. Teine variant väidab, et kohalikud valmistasid viina läheduses elava hiiglase jaoks ja hoidsid seda mahutites. Juhuslikule külalisele on hiiglase versioon igatahes intrigeerivam. Koht pole hoolimata väiksemast tuntusest kuidagi lahjem vaatamisväärus kui näiteks massiturismi käes ägav Stonehenge või Carnac.

Aastasadade jooksul on neid kivimürakate leiupaiku rüüstatud ning vaase ka hulgi minema veetud. Suurima hävingu tekitasid 19. sajandi Hiina bandiidid, kes rüüstasid kogu kuningriigi religioosseid mälestusmärke. Kaks viimast suurt sõda regioonis tekitasid omajagu hävingut, purustades osa anumaid. Kõigis leiupaikades on säilitatud ka tolleaegsed pommilehtrid ning kaitserajatised. Peakangelasteks on siiski just nimelt kivimürakad, millel on valdavalt sama disain ja samasugune töötlus, kuid varieerub nii läbimõõt kui ka kõrgus. Kõik anumad on toodud kohale üsnagi kaugelt leitud kaevandustest, kuhu huvilised samuti saavad matkata.

Kui Site 1-s ringi uidata, kohtab kindlasti ka teisi huvilisi. Site 2 on enamasti inimtühi ja vast natuke müstilisem, kuna osa kivimütakaid on laiali metsa all, mõnest ka juba puud läbi kasvanud. Seal paikneb ka oletatava inimfiguuriga ainulaadne kivist ketas. Miskipärast rõhutati infostendidel, et siin-seal lebavate kiviketaste puhul pole tegemist „purgikaantega“, vaid hoopis haudade katetega. Mine tea. Site 3 on parklast parasjagu nii kaugel, et jõuad juba läbi pühvlikarjade ja karjamaade padukuumuses kulgedes kahtlema hakata, kas suund on õige, kui ühtäkki on taas sadakond omanäolist objekti ainult sinu päralt. Kohalikud hea meelega neid leiukohti ei külasta, kuna usuvad raudkindlalt, et kivide vahel elavad hinged ja neid ei tohi segada. Vahepalana – küladest läbi sõites jääb silma, et osas neist on üliuhked ja kogu küla vaesusega ehmatavas kontrastis olevad templid, osas mitte. Seal on tegemist amimistide kogukondadega, kes Buddha kummardamise asemel usuvadki pigem deemonitesse ja hingedesse ning vastavalt siis jätavad oma annetused hoopis tagasihoidlikematesse pisikestesse templikestesse, mida kohtab igal pool teede äärtes ja näiteks ka kohtades, kus on juhtunud surmaga päädinud autoavarii.

Phonsavani tasub jääda natuke kauemaks ja natuke mööda linna ringi sõita, kuna ärritavalt paljud militaariast huvitatud kodanikud on oma elamise või restorani arusaamatul põhjusel „kaunistanud“ kõikvõimalike ja igas mõõdus lõhkekehadega. Kui on aega ja tahtmist, tasub tagasiteel Vientianesse peatuda Kong Lor’i koopa pärast. Koht ise asub väga eraldatud alal mägede vahel ja arvestada tuleks terve päevaga. Nam Hin Bun’i jõgi on kunagi ammu uuristanud läbi kaljude ligi seitsmekilomeetrise  koopa. Ainus võimalus koopaga tutvuda on paaritunnine paadisõit kaunis ebakindlas paadis keeleoskamatu kohaliku talumehe seltsis. Peaaegu kogu reis toimub kottpimedas, ainsaks valgusallikaks kaevurilamp laubal. Klaustrofoobia ei tule reisil kuidagi kasuks. Sõltuvalt veetasemest võib reis kas ära jääda, kui vesi on liiga kõrgel ja koopas ei mahu enam liiklema, või siis tuleb hoopis vahepeal paadist välja ronida ja aidata paadimehel paati madalikest ja kärestikest üle tirida ning seda kõike kottpimedas. Korraks tehakse ka peatus, et vaadata värvikalt valgustatud absurdselt kauneid igivanu kivimoodustisi. Teisel pool koobast saab jalgu sirutada, teha kohustuslikud sada fotot maagilistest mägedest ja seejärel samasugune retk tagasi algusesse. Vapustavaim osa on just koopa teine ots, kus sisened nagu pahaendelisse teispoolsusesse.

Louangphabang: templid, koopad, karud, elevandid ja liblikad

Pole vist turisti, keda Laosesse saabununa ei viidaks just Louangphabangi. Mekongi kaldal asuv iidne linn on Laose kultuurielu keskuseks, see on UNESCO kaitse all ning eristub teistest Laose üpriski kaootilistest ja ühetaoliselt hallidest linnadest puhtuse ja autentsuse poolest. Ka väljaspool kesklinna on koledate hurtsikute ja putkade asemel Prantsuse kolonisatsioonist pärinevad kaunid ehitised, on euroopalikke kohvikuid ja restorane ning jõeäärne promenaad. Aga linna minnakse siiski vaatama templeid ehk wat’e, mida on kokku üle kolmekümne. Oleneb, kust reisi alustada. Kui enne Louangphabangi saabumist riigis ringi liikuda, siis on ehk juba piisavalt templeid nähtud ja esialgne vaimustus juba lahtunud. Kui alustada reisi aga just sealt, siis paar esimest pühakoda võtavad kindlasti suu imestusest lahti.

Linna omamoodi visiitkaardiks on üllatuslikult uusim ja ühtlasi ka kauneim, alles 2006. aastal valminud tempel Haw Pha Bang ehk kuninglik tempel. See ehitis on lihtsalt täiuslikult kaunis. Samal territooriumil saab külastada ka kuningapaleed ning kuninglike autode näitust, mis on tegelikult omamoodi kogemus. Sarnased kuninglikud autonäitused rikastes riikides näitavad piiramatut luksust, kuid Laose kuninga autopark on riigi elatustasemele vastavalt kulunud ja glamuurivaba. Mingil põhjuselt ei tohtinud ei muuseumis ega palees pildistada ja reegli täitmist jälgima oli palgatud hulganisti kurja olemisega tädisid. Templi vastas on ka „balletiteater“, kus valitud õhtutel saab nautida mitte väljareklaamitud balletti, vaid pigem etnotantsu, mis tegelikult on oodatust elavamgi. Pidulikku riietust pealtvaatajatelt ei eeldata.

Kuningliku templi juurest võib lihtsalt hakata jalutama mööda peatänavat ja piltlikult iga teine ehitis on tempel. Kuskilt maalt nende nimed enam ei huvitagi – lihtsalt naudid ilu, harmooniat, kullaläiget, oranži või punasesse riietatud munkade askeldamist ning deemoneid ja Nagasid, kes on reeglina tuima ja helge näoga Buddhast palju erksama olemisega. Mungaks olemine on iga noormehe vaikiv kohustus, sarnanedes natuke meie kunagise armeekohustusega, mis lihtsalt oli vaja ära teha ilma erilise panustamiseta ja võimalikult väikese vaevaga ning seda eriti südamesse võtmata. Mu autojuht oli olnud munk vaid nädala jagu, nagu ka paljud temasarnased ning sedagi vaid selleks, et vanemad saaks kunagi meelerahus surra. Kommunistlik kord ei suutnud religioosset käitumist ja tavasid täielikult murda, kuid silmanähtavalt pole suur osa sealseid munki kuigi tõsimeeli asja juures ning hängivad tänavatel, suhtlevad telefonidega ja käituvad mitte väga pühalikult. Templite jaoks on sellised noormehed kindlasti aga tänuväärt tasuta tööjõud.

Natuke rohkem tuleb vaeva näha, et jõuda That Chomsi templisse, mis asub väsitavalt pika trepist ronimise lõpus megavaatega mäetipus. Teine soovitus oleks Tham Sakkarin Savannakuha, kuhu pole samuti lihtne pääseda. Esmalt tuleb leida paat, millega üle Mekongi pääseks. Asja teeb keeruliseks keeleoskuse täielik puudumine. Kui paat leitud, tuleb teiselt poolt jõge leida munk, kes avaks lühikese jalgsimatka kaugusel paikneva saladusliku koopatempli rauduksed. Templi sissekäiku piiravad pooleldi lagunenud hingede majad, kus omal ajal elutsesid koopa hinged. Paar Buddha kuju käib muidugi asja juurde, kuid koobas on tegelikult ka niisama avastamiseks tore ja jahe.

Veel kraad keerulisem on pääseda Pak Ou’s koobastemplisse, mis asub paaritunnise laevasõidu kaugusel piki Mekongi. Laeva rentimine pooleks päevaks võib kõlada kallilt ja eksklusiivselt, kuid tegelikult maksis silma järgi vast paarikümnemeetrise ja vaid minu päralt oleva aluse kasutamine koos meeskonnaga vaid 30 eurot. Hinna sees ka  kohv! Koopaid on tegelikult kaks. Vaade alumisele koopale avaneb saabujale väga ootamatult ja võimsalt. Äkki lihtsalt on see massiivne koopasuu su ees. Paar astet ronimist ja kohtud tuhandete Buddhadega, kes on leidnud koha stalakmiitide ja stalaktiitide vahel. Neid on igas vanuses, suuruses ja konditsioonis. Osal puudub nägu, osal käsi.

Edasi soovitaks liikuda Kuang Si kose poole. Kose vahetus läheduses on ootamatuna mõjuv karude varjupaik, mis keskendub Aasia mustade karude päästmisele ja säilitamisele. Parki haldab organisatsioon Free The Bears ja selle pargi asukaid päästetakse nimelt Hiina rahvameditsiini käest, kus selle karu elumahladest ja organismist saadakse hädavajalikke nõiduslikke komponente.

Buddha Park – budisti Disneyland?

Pärast kümneid ja kümneid külastatud templeid ja stuupasid ei suuda kõiki nende paikade harjumatuna kõlavaid nimesid päevi hiljem enam meeles pidada. Kindla peale jääb kohalkäinule aga meelde Xieng Khuan ehk Hingede park, kus on üle 200 kergelt sammalduva ja lagunema kippuva Buddha-teemalise ja hindu jumaluste kuju. 1958. aastal avatud pargi autoriks oli šamaan Luang Pu Bunleua Sulilat, kes koos oma õpilastega lõi omalaadse vaste 1600ndatel Euroopas levinud skulptuuriparkidest. Pärast 1975. aasta revolutsiooni oli šamaan oma mitterevolutsiooniliste vaadete tõttu sunnitud aga Laosest põgenema ning ta lõi samasuguse pargi ka teisele poole Mekongi jõge Taisse.

Buddha pargis domineerib hiidkõrvits, kuhu pääseb läbi kolme meetri kõrguse deemoni pea päraniaetud suu ja mille korrused kujutavad Taevast, Maad ja Põrgut. Pisikestele Laose inimestele on kõrvitsas ringironimine lihtne, pikemale inimesele jääb ruumi väheks. Teine skulptuur, mis lihtsalt ei saa kahe silma vahele jääda, on klassikaline 40-meetrine lamav Buddha. Tegelikult on võimalik rentida ka giid, kes sümboolika ja kujude lood lahti räägiks, kuid tore on neile ise nimesid ja lugusid välja nuputada: kolme peaga elevant, seitsme peaga mütoloogiline madu Naga, Kuud õgiv hiiglane, Luukere-Buddha, hiidputukaga võitlev Buddha, kümne käega raskelt relvastatud Ninja-Buddha ja paljud teised ootavad külastamist. Rohelusse uppuvasse parki pääseb Vientianest ka omapäi kas tuk-tuki või bussiga ja kuumusele leiab leevendust mitmes korralikus baaris.

Kuidas hääletada mopeedi peale?

Kogu reis Laoses kujunes tänu Soukile lahedaks kulgemiseks, aga üks seiklus tuli siiski ka sujuva liikumise vahele. Seikluseks võiks tinglikult nimetada olukorda, kus sa ei tea, mis hakkab juhtuma näiteks kas või tunni või miks mitte ka viie minuti pärast. Viimaseks päevaks jätsime Wat Dane Soungi džunglitempli Vientianest vaid pooletunnise sõidu kaugusel, millest polnud kuulnud ei mu reiskorraldaja ega tegelikult ka keegi kohalikest, keda üritasime appi saada. Viibati küll igas suunas, aga tulemust ei tulnud. Mingi loogikaga suutsime templisse viiva tee üles leida ja esialgu tundus, et asi on samahästi kui tehtud. Pisitasa muutus tee esmalt mudaseks rajaks ja seejärel juba ka autole ohtlikuks ning kohalikud hakkasid kätega vehkima. Vaid laosekeelne silt näitas, et suund on õige. Juhusliku tädi käest saime teada, et kohale pääseb peamiselt ülesmäge liikudes jalgsi või mootorrattaga ja tempel ise on vaid paari kilomeetri kaugusel.

Souk arvas, et see pole üldse tema teema ja oli valmis mind ära ootama ning mina otsustasin optimistlikult asja ära teha. Kõigest kümmekonna minutiga oli selge, et sellise väikese veevaruga tapvas kuumuses kohale ei saa. Sealt siis algaski seiklus. Vaikselt podisedes lähenes vastassuunast pisike mopeed, punases särgis juht roolis. Kunagi ammu kodumaal hääletades sai alati naljaga pooleks ka mootorrataste lähenedes käsi püsti visatud. Ehk siis lihtsalt pidin ka nüüd proovima. Vastupidi ootustele jäigi ratas seisma. Edasi järgnes minutine pantomiim, kus ma oma soovi ära seletasin – sõidame templisse, veedame seal pool tundi ja auto juurde tagasi. Kätega vehkimise järel näitasin ka kümnetuhandest rahatähte. Noormees pööraski ratta lahkelt ümber ja läkski sõiduks.

Kogu mäetipp oli kaetud hiidsuurte rahnudega ja Wat Dane tempel kui selline oli hiiglaslike kivide vahele pressitud pisike madal ruum, kuhu pääsemiseks tuli veidi akrobaatikat teha ning kus olid tavapärased kuldsed Buddhad ja väike ruum mediteerimiseks. Esialgu arvasin, et mu ajutisel reisikaaslasel on vaja kiirelt oma  poolelijäänud tegemiste juurde tagasi minna, aga tal oli hea võimalus ka ise palvetada ja oma rituaale teha, nii jäi mõnusalt aega kogu alale ring peale teha. Kohalejõudnuile avaneb lisaks loodusesse laialipillutud Buddha kujudele meeletu, ligi 360-kraadine vaade kogu metsaga kaetud platoole ning kivihuvilised saavad sadu häid kaadreid müstilise kujuga rahnudest.

Kümmekonna päevaga sai läbitud päris palju kilomeetreid, kuid hiljem kaardilt vaadates oli selge, et nähtud sai vaid väikest, kuigi arvatavasti parimat osa riigist. Kui üldse midagi olulist tegemata jäi, siis just metsikus looduses viibimist oleks võinud rohkem olla. Samas on suurem osa mägisest Laosest ligipääsmatu või liikumiseks ohtlik.

 

Tekst ja fotod: Peeter Kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga