Kes poleks unistanud kõigi igapäevamurede seljataha jätmisest ja purjetamisest päikeseloojangusse... ja nii iga päev kaks aastat järjest. Just sellise väljakutse otsustasid vastu võtta Anneli ja Veiko, lahkudes 2021. aasta septembris Kakumäe Havenist purjejahil „Picasso“ eesmärgiga teha pallile ring peale seilates.
Selle aasta 18. septembril naasis „Picasso“ oma Kapteni ja Kapitanaga kodusadamasse – ambitsioonikas eesmärk oli saavutatud!
Üheskoos läbisime purjekal 38 600 meremiili (ehk 71 500 kilomeetrit), käisime maailma kõige karusemates vetes Ladina-Ameerika lõunatipus, seilasime mööda piraadiohtlikku Somaalia rannikut Punasesse merre ja läbisime esimesena Eesti lipu all Suessi kanali. Tallinna Jahtklubi lipp, mis sai kaasa võetud klubi austusväärse 111. aasta sünnipäeva tähistamiseks, on tihedalt täis tervitusi kaugete maade jahtklubidelt ja toredatelt inimestelt, kes meid pikal teekonnal aitasid. Praegu, pea kaks kuud hiljem, ei ole tavapärane elurütm veel taastunud, kuid kuhjunud hulk kogemusi ja emotsioone on hakanud settima selgemaks äratundmiseks.
Riskidest ja ohutunnetusest
Enamik inimesi peab sellist ettevõtmist väga ohtlikuks ja riskantseks. Alguses tundus see niimoodi meilegi, kuid mida aeg edasi, seda kodusemaks meri muutus. Lõpuks ei tundunud ookeanilt vaadates elu maa peal, eriti meie kaugel armsal kodumaal, enam kuidagi ohutum või riskivabam. Eks inimene õpib oma elukeskkonna riske tundma ja lõpuks harjub või pigem kohaneb nende olemasoluga.
Riske ignoreerida muidugi ei tohi – orkaanide, tsüklonite jms hävitavate loodusjõudude vastu inimene ei saa ja tark inimene neid meredel ka ei otsi. Seneca on öelnud: „Intelligentne elu seisneb enda sellises emotsionaalses positsioneerimises, et valutorked oleksid välistatud.“ Sarnaselt seisneb intelligentne ümberilma purjetamine enese sellises positsioneerimises, et valusad tormid oleksid välistatud. Tänapäevane tehnoloogia seda ka võimaldab, eriti kui vältida keerukamaid purjetamispiirkondi.
Oleks loomulikult narr loota, et torme saab nii pikal purjereisil vältida. Väiksema mastaabiga tormid on purjetajale siiski suhteliselt ohutud, kuid paat peab olema korras ja sinna juurde peab tundma tormis käitumise strateegiaid. Tuleb olla edasiviivalt aktiivne ehk läbitavate piirkondade kohta juurde õppida ning lugeda, sest meie kodusel Läänemerel lained naljalt üle nelja meetri ei tõuse ning tõuse-mõõnu ja neist mõjutatud tugevaid hoovusi sisuliselt pole. Purjekale on ohtlikud murdlained, mis tekivad ookeanil aga alles üheksa-kümnemeetrise lainekõrguse juures. Enamik purjematkajaid, keda oma teel kohtasime, ei olnud kokku puutunud kõrgemate kui viie-kuuemeetriste lainetega. Meie saime tunda juba murdumisele kippuvaid kaheksameetriseid laineid Vaikse ookeani lõunaosas, mida peetakse keerukaks purjetamispiirkonnaks.
Kogenud purjetajad teavad, et võrreldes ääretu ookeaniga on kalda lähedus alusele tegelikult kordades ohtlikum. Ka meie jaht kandis kõige suuremaid kahjusid just ankrualadel ja sadamates merelainetele avatud kaide ääres. Eestlastele on tundmatu näiteks korallirohketes piirkondades ankurdamise tehnika, mille kohaselt tuleb ankrukett põhjalaskmise asemel hoopis korallise merepõhja kohale ulpima riputada. Kui seda ei tee, on esimeste pisut suuremate lainetega paadi kahjustused tagatud. Samuti ei harrastata meil paadi kalda külge sidumist 100-meetriste otsadega, mis on tavapraktika näiteks Patagoonia kanalites.
Tuleb tunnistada, et suurtele meredele startides meil erilist purjetamiskogemust ei olnud – Läänemeres olime muidugi mõne aasta seilanud. Seda arvesse võttes sai alati valitud pisut konservatiivsem edasiliikumise viis – alapurjestus, mootori kasutamine keerukamates oludes, tormis võimaluse korral tormitriivi jäämine jne. Arvame, et liigset enesekindlust lisav hea purjetamisoskus võib purjematkamisel teatud olukordades isegi täiendavaks riskiteguriks osutuda, sest paadi taglas (ehk mast, seda hoidvad trossid ja purjed) ei pruugi hasarti sattunud ulja purjetaja võimetele ja ootustele vastu panna. Taglase purunemine keset ookeani on aga väga ohtlik. Meie pääsesime õnneks vaid kerge ehmatusega, kui vöörstaak, mis masti püsti hoiab, purunes. Kiire tegutsemine ja kalda lähedus aitasid hullema ära hoida. Õnne peab ühel õigel meremehel ikka olema!
Samas, mentaalselt olid huvitaval kombel raskemad mitte ohuolukorrad ise, vaid situatsioonid, kus ees valitses suur teadmatus ja määramatus – näiteks esimene ookeaniületus, esimene kokkupuude võimsa tsükloniga, esimene sisenemine hammasvaalade ehk orca’de ohtlikku piirkonda, kus oli suur tõenäosus nende võimsate mereloomade rünnaku ohvriks sattuda. Kõige raskem hetk ehk kõige suurem väljakutse tagantjärele hinnates oligi ilmselt lahti laskmine turvalisest tavaelust, purjetades küll vastu romantilisele päikeseloojangule, aga ka teadmata hulgale ohtudele.
Purjematkamine on üks parimaid võimalusi treenida ennast tugevamaks teadmatuse, määramatuse, ootamatuse ja ebamugavuste suhtes. Kõike seda läheb vaja tavaelus.
Madrused pardale – võtta või mitte?
Seilamine maailmameredel annab vabaduse sellisel määral, mida me elus tavaliselt ei kohta või ei oska isegi tahta. Mida rohkem määramatust, seda hinnalisemaks muutub valikuvabadus. Meie kogemus on, et valikuvabaduse käest andmine maailmameredel tekitab küllalt palju stressi. Meil käis reisi kestel erineva pikkusega etappidel pardal 30 madrust. Kindlal ajal kindlas kohas madruste pealevõtmine lisas ilmastikuga seotud riske, kütusekulusid ja pea alati ka alateadlikku vaimset pinget. Rohepöörde toetajatele võib siinkohal pakkuda väljakutset, et püüdke olla purjekaga igas maailma paigas pikalt ette kindlaks määratud kuupäeval. Võime kihla vedada, et see ei õnnestu, kui pardal pole juhitavaid võimsusi, nii lihtne see ongi.
Asjatut stressi tekitasid madrused, kellel oli juba enne pardaletulekut ostetud tagasisõidupilet. Nende arvates oli see turvaline, aga nad ei mõistnud, kui suure osa ka iseenda rõõmust ja vabadusest nad sellega käest ära olid andnud, muretsedes pidevalt, kas me ikka jõuame õigeks ajaks õigesse kohta. Sageli juhtus nii, et päev või paar oodates oleksime saanud vältida halbu mereolusid. Oodata aga ei saanud, kui kohalejõudmise kuupäev lukus. Seetõttu ütlesime alati oma madrustele: „Ärge ostke ette ära tagasisõidupiletit! See on saatanast!“
Mõnel juhul olime siiski sunnitud ka oma madrustele pettumuse valmistama. Igapäevane vastasseis loodusjõududega tegi meile hästi selgeks, et täpne planeerimine ja plaanitust kinnipidamine on inimese ogarus, mis tuleneb tema arrogantsest arvamusest, et ta suudab ennustada tulevikku ja valitseda loodusjõude.
Hoolimata mõningasest ajaplaneerimise stressist olid kõik madrused „Picasso“ pardale alati palavalt oodatud, sest lisaks kaasa võetud mustale leivale ja headele Eesti kommidele aitasid madrused meil olulisel määral leevendada koduigatsust. Samuti tõid nad endaga kaasa meie jaoks hindamatu väärtusega tagavaraosi. Ilma selleta poleks olnud võimalik planeeritud sõidutempot hoida, sest igasugu hooldus- või varuosade hankimine on enamikus paikades maailmameredel väga ajakulukas tegevus.
Lisaks pikkadele sisukatele vestlustele öövahtides kasutati rahulikku aega lugemiseks. Pea igal madrusel oli pardale tulles kaasas raamat, mis tagantjärele hinnates sageli ka tema olemust iseloomustas. Enamik madrustest jättis oma raamatu meile lugemiseks. „I am a part of everything that I read,“ ütles Roosevelt. Nii jättis iga madrus meissegi mitmes mõttes oma kustumatu jälje.
Kes on mereinimene?
Päris mitu madrust tuli meile pardale, et saada enda jaoks vastus küsimustele „Kas purjematkamine on see asi, mida ma ise tahaks ette võtta?“ või „Kas ma ikka olen mereinimene?“. Nendele küsimustele annavad vastuse pikemad (seitse ja enam päeva) ületused. Üllatavalt paljud ei suuda rahulikult taluda pikaajalist loksumist keskmisel kiirusel 10 km/h praktiliselt mitte midagi kasulikku tehes. Rööprähklemine tundub eestlasel veres olevat. Enamust häiris alguses merehaigus. Kui organism kohaneda jõudis, oli aeg paraku juba koju naasta.
Ehkki purjetamist peetakse üldiselt glamuurseks tegevuseks (ja glamuur tähendab tavapäraselt palju ebatarvilikke asju), annab purjematkamine võimaluse suurepäraselt mõista, mida sul eluks tegelikult vaja on ja mis asjad on soetatud lihtsalt „mugavuse pärast või emotsiooni ajel“. Ebaoluliste asjade vähesest kasutamisest annab paadis kiiresti aimu paremal juhul nende kadumine kaugematesse kapinurkadesse, halvemal juhul nende roostetamine, kopitamine või muul moel naturaalne hävimine. „Oligi juba vana,“ nentis lustlikult madrus, kelle läpaka koti lukud olid äramineku ajaks korralikult kinni roostetanud – see ongi õige mereinimene!
Ajast ja argipäevast
Umbes kaks kolmandikku ajast veetsime ekvaatori läheduses. See tähendab, et seilasime ühest palmipuudega paradiisist teise, süües ohjeldamatult värsket kala ja eksootilisi puuvilju, hüpates kõrvetavas palavuses ookeanilainetesse end värskendama, nautides heas seltskonnas imelisi päikeseloojanguid, tutvudes põnevate maade ja fantastiliste inimestega. See on see osa purjetamisest, mida me ette kujutasime ja ootasime.
Elu jahil paneb aga vahel ka kannatused proovile ning muudab mitmeski mõttes leplikumaks. Näiteks enamikule eestlastest ei meeldi kaks korda aastas kella keerata. Purjetades ümber maailma tuleb aga kella keeramisega tegeleda pidevalt. Irooniline küll, kuid selles segaduses ei tea lõpuks keegi, mis õige kell on… ja kui aus olla, keda see keset ookeani ikka huvitab. Saab selgeks, et aeg on suhteline mõiste.
Lisaks kellakeeramisele muutus tähelepandamatuks normaalsuseks magamine nelja tunni kaupa (öised vahikorrad olid neljatunnised), puhta mageda vee piiratud kasutamine (ülesõitudel sai pesta kord nädalas, nõusid pesti soolase veega jne), pidev 35-kraadine palavus, eri riikide ametnike jaburad nõudmised, alailma üllatusi pakkuv kaubavalik ja hinnapoliitika, sääskede, hiidprussakate ja rottidega võitlemine, igahommikune malaariatablett jne. See kõik pani lõpuks mõistma, et Eestis on tegelikult ikka väga hea elada.
Miks on Eestis hea elada?
Maailmas ringi rännates oleme enda jaoks selgeks saanud, et männid ja kuused koos euroopaliku kultuuriga on meie jaoks olulisemad kui kookospalmid ilma euroopaliku kultuurita. Uskumatult palju on maailmas paiku, kus enamik inimesi ei tee peale igapäevase töö sisuliselt midagi – pole teatrit, ooperit ega balletti, tantsupidudest ja laulupidudest rääkimata. Ei mängita mingeid muusikainstrumente (peale trummi mõningates paikades), pole hobisid ega tehta sporti. Pikad palmipuudega palistatud liivarannad on küll ilusad, aga muutuvad üsna ruttu tüütuks.
Vaikse ookeani ja India ookeani väikesaared on põnevad avastada, aga tuleb arvestada, et eestlasele harjumuspärane toiduvalik jääb seal kaugeks unistuseks. Piimatoodetest on saadaval ainult „parim enne maailmalõppu“ piim ja rõõsk koor, mida pole loomulikult vaja külmikus hoida, ning kummalise kohaliku maitsenüansiga margariin. Lihasoovi korral võite ise mõne saartel vabalt ringi sibavatest kanadest-kukkedest kinni püüda. See on suures plaanis ka ainuke värske liha, mis on peale kala saadaval. Kala on muidugi mõistlikum ise püüda ja selle õpib ära iga purjematkaja.
Kui tahaks tagasi merele, siis kuhu?
Nüüd valmistame tavalisele eestlasele pettumuse – jah, tahaks küll tagasi maailmameredele, aga mitte soojade vete palmisaartele, vaid hoopis Ladina-Ameerika lõunatippu Tulemaale ja Patagooniasse Tšiili arhipelaagi. Antarktikaski tahaks ära käia. Sealne loodus on ürgne, võimas ja inimesest puutumata. Võid sõita lumiste mäetippude ja liustike vahel päevade kaupa hingelistki kohtamata, seltsiks vaid merilõvid, vaalad, delfiinid ja pingviinid. Hingematvalt ilus!
Kui aga mõelda laiemalt maailmas purjetamisele, siis enamik teel kohatud ümberilmapurjetajatest võtsid seda erinevalt meist stoilise rahuga – viie- kuni kümne-aastase plaaniga. Seilati huvipakkuvas piirkonnas, kuni algas orkaanide hooaeg, siis tõsteti paat välja ja lennati koju. Järgmisel hooajal jätkati reisi. Eestlased armastavad pidada suvilat, aga võib-olla oleks purjekas maailmameredel hoopis parem alternatiiv. Jahis, nagu suvilaski, on olemas kõik eluks vajalik, lisaboonusena näeb kauneid ja põnevaid paiku, kuhu tavalise turistina on keeruline jõuda. Meile tundub see igatahes täitsa mõistliku mõttena. Maailmas on veel palju avastamisväärset.
Sõltumata sellest, kuidas, kellega ja kuhu, võime omalt poolt igatahes kinnitada, et purjetamine ümber maailma on unistus, mis tasub ellu viimist! Nüüdisaegse tehnoloogiaga varustatud paadiga ei ole see ülejõukäiv ettevõtmine ka väiksema purjetamiskogemusega inimestele.
Kel huvi reisi kohta lähemalt lugeda, siis veebilehelt umberilma.ee leiab nii blogi kui ka muud huvitavat.
***
Purjejaht „Picasso“
- Bavaria 40 Cruiser
- Plastkere
- Pikkus 12 m
- Laius 4 m
- Süvis 2 m
- Mootor Volvo Penta 30 hj
- Masti kõrgus veepinnast 18 m
- 3 kahekohalist kajutit
„Picasso“ on kolmas Eesti lippu kandev purjejaht, mis on sõitnud üle Antarktika läheduses asuva Hoorni neeme, ja teadaolevalt esimene, mis on purjede all läbinud piraadiohtliku Somaalia ranniku, Punase mere ning Suessi kanali.
***
Kapitana vastutusalad purjereisil olid toitlustamine ja majapidamine, marsruudi ja maapealsete tegevuste planeerimine, suhtlus ja administreerimine sadamates, raadiosuhtlus, blogi pidamine.
Kapten vastutas paadi ja julla tehnilise korrasoleku ja ohutuse, navigatsioonilise ja infotehnoloogilise võimekuse, energia, kütuse- ja veevarude olemasolu ning operatiivjuhtimise eest.
Tekst ja foto: Anneli Taal