Punane kuningriik

„Hetkel, kui selja taha jäi viimane Põhja-Korea piirivalvur ja piirisillale jõudnud rongi akendest hakkas paistma Hiina (rõhutan, HIINA!) piirilinn Dandong, ohkasid kõik vagunis olnud, nii eestlased kui soomlased nagu ühest suust „oleme peaaegu kodus!“ Raivo Vare kirjutab, kuidas näeb välja Põhja-Korea kommunism.

„Hetkel, kui selja taha jäi viimane Põhja-Korea piirivalvur ja piirisillale jõudnud rongi akendest hakkas paistma Hiina (rõhutan, HIINA!) piirilinn Dandong, ohkasid kõik vagunis olnud, nii eestlased kui soomlased nagu ühest suust „oleme peaaegu kodus!“ Raivo Vare kirjutab, kuidas näeb välja Põhja-Korea kommunism.

See oli veidi üle aasta tagasi, kui käisin koos abikaasaga väikese soomlaste ja eestlaste seltskonnaga Lõuna- ja Põhja- Koreas. Mu peamiseks huviks oli näha oma silmaga praktiliselt samaaegselt, kui lahku saab ühe ühise 2000-aastase kultuuri, keele, ajaloo ja riigiga rahvas viimase kuuekümne aastaga areneda.

Alguses sõitsime Helsingist nädalasele Lõuna-Korea ringreisile. Sealt otse Põhja-Koreasse ei pääse, seepärast lendasime Seoulist Hiina Pekingisse, kust pidime lendama Põhja-Korea lennukiga pealinna Pyongyangi. Lend jäi aga ära, sest „lennukid ei lenda“, nagu meile seletati. Pean tunnistama, et hiljem tänasime õnne, et see nii läks, kuigi asendusrongisõit kulutas terve päeva rohkem aega. Põhja-Koreas nähtu ja kogetu tekitas lausa hirmu nende üpris amortiseerunud tehnika kasutamise ees.

Niisiis sõitsime kiire ja korraliku Hiina rongiga mõne tunniga umbes 850 km piirilinna Dandongi, mis on igati kaasaegne linn Hiinat ja Põhja-Koread eraldaval Yalu jõel. Seal haagiti meie ja hiina turistide kaks vagunit lahti ja edasi läks sõit Põhja-Korea veduriga üle piirijõe. Kõrval oli juba Korea sõja ajal purustatud raudteesild, mis ulatus üle jõe keskkoha ja mida hiinlased kasutavad vaateplatvormina.

Olles ise palju raudteel sõitnud ja ka raudteel töötanuna pean tunnistama, et Põhja-Korea raudteel nähtu oli väga jube. Nii rööbastee kui veduri- ja vagunipargi tehniline seisukord oli kohutavaim, mida näinud olen. Seepärast pole ime, et me sõitsime Hiina teeosast kaks korda lühemat maad Põhja-Korea piirilt Pyongyangi neli korda kauem, kui Pekingist piirile ...

Piirijaamas saime esimest korda näha lääne turistidele mõeldud jaburuseni viidud pokazuhhat, võltsitud tegelikkust. Nimelt ei lastud meid ligi neljatunnise (!) piirikontrolli jooksul vagunitest välja ega ka tualetti. Rongi ümber valvasid relvastatud sõdurid. Samal ajal tiirutas perroonil edasi-tagasi ka grupp tavalisest kirevamalt riides ja kramplikult rongi akende poole mittevaatavaid inimesi, vedades enda järel perrooni aukudes ja konarustel hüplevaid tühje (!) kohvreid. Parajalt koomiline tundus see.

Hilisem teadasaamine, et isegi silmside eest välismaalasega võib kohaliku inimese kuni 8 aastaks sunnitööle mõista, selgitas seda sürrealistlikku pilti. Kogesime edaspidi korduvalt, et kohalikud inimesed, eriti gruppidena liikudes, hoidsid meid kohates kramplikult pilgud maas, mitte ei uurinud võõraid uudishimulikult, mis oleks loomulik, eriti sellises maailmast äralõigatud riigis.

MINEVIKU VARJUDE TEEMAPARK

Totaalne talongimajandus, isegi kõige elementaarsematele igapäevasest käibest puuduvatele esmatarbekaupadele rõhku panevad valuutapoed välismaalastele ja kohalikule nomenklatuurile. Ülivaesed kolhoosid ja kolhoosnike täielik sunnismaisus. Dokumentide pidev kontrollimine, tohutu militariseeritus ja nõukogude sõjaväevormile ülisarnaselt riietatud maailma arvukuselt neljanda armee ohvitserid ja sõdurid. Üliräige kommunistlik propaganda igal sammul, lõpmatu Suure Juhi ja muude ideoloogiliste monumentide külastamine, kummardamine ja lillede asetamine. Tohutud vananenud industriaalobjektid ja tööstusasulad. Stalinistlikud monumentaalobjektid, mida pimedal ajal ainsana valgustatakse, kui tänavad on valgustamata isegi 3,5-miljonilises pealinnas. Viletsalt ja ühetaoliselt riides kurnatud moega rahvas. Kramplik tahe kõike ilustada ja valmisolek poliitilistel põhjustel igal sammul valetada. Lausa füüsiliselt tajutav hirm inimestes ja nende tegevuses.

Kõik see tuletas mingil veidral ja sürrealistlikul moel meelde ajalookirjeldusi 1930. aastate Nõukogude Liidust, kuid veelgi võimendatud kujul. See vist olekski olnud meie helge kommunistlik tulevik, kui kõik oleks läinud Stalini tahtmist mööda. Põhja-Korea pikaajaline juht ja praeguse dünastia asutaja Suur Juht Kim Il Sung veetis oma nooruse parimad aastad 1930–1940. aastate Nõukogude Liidus, idealiseeris seda kogemust ning kopeeris oma riigis. Igal juhul meie rühmas tekkis ühine arusaam, et kõik kommunismi/sotsialismi jutlustavad ja rahvast vägisi õnnelikuks teha soovivad inimesed tuleks mõneks ajaks Põhja-Koreasse lihtinimeste hulka elama panna. Profülaktika mõttes.

Rahvas vastab sellele režiimile omalt poolt samuti ehtnõukogulikult – töö madala efektiivsuse, apaatia ja hooletusega. Heaks näiteks on fakt, et kui lõunakorealased olid saagi juba peaaegu ära koristanud, siis põhjakorealased polnud sellega veel poole pealegi jõudnud. Nagu hiljem kuulsime, jäigi ligi pool saagist maha, mistõttu tuli Armastatud Juhil Kim Jong Ilil käia taas hiinlastelt toiduabi nurumas.

Paljud Põhja-Koreas nähtud asjad panid meie põhjanaabritest reisikaaslasi, seda vaatamata nende endi mõningasele informeeritusele Nõukogude Liidust, imestama ja arusaamatuses pead vangutama. Meil, vanemas keskeas eestlastel, oli siis oma vahetutel kogemustel põhinevalt lihtne neid asju seletada. Sest mudel on ju sama, lihtsalt teostus viidud omamoodi lõpuni, s.t absurdini.

Päris suur osa Põhja-Korea rahvast pole isegi mitte sunnismaised kolhoosnikud, vaid tööarmeelased, kes elavad rangelt valvatud, kõrgete aedadega piiratud ja trellitatud akendega barakkides, olles oma staatuselt pigem vangid. Aga jällegi, tuletagem meelde isegi mitte Stalinit, vaid tema eelkäijat Trotskit, kes püüdis juurutada juba nõukogude võimu esimesel kolmel aastal nn tööarmeed, mille võitlejad elasid samuti sisuliselt vangilaagri tingimustes.

KONFUTSIUSE JA FENG SHUI JÄLJED

Peab aga märkima, et sugugi mitte kõik Põhja-Korea jooned ei viita vaid klassikalise Lääne päritolu kommunistliku õpetuse järgi elamisele. Ainuvalitsev ideoloogia, mille autoriks olevat Suur Juht ja mis kirjalikult formuleeriti 1982. aastal võimu üle võtma valmistuva poja ehk Armastatud Juhi nimel ilmutatud helesiniste kaantega brošüüris. Seda õpetust kutsutakse juche. Juche erineb klassikalisest kommunistlikust õpetusest kolmes põhimõttelises asjas, mille süvapõhjuseid tuleb otsida just Korea ajaloo eripärades ja hiina konfutsianismi kultuurimõjutustest.

Esiteks, see õpetus ei põhine mitte internatsionalismil, vaid natsionalismil ning kahe Korea ühinemine on õpetuse ülimaks paleuseks. Teiseks, selle õpetuse tuumiku moodustab nõue saada omal jõul hakkama, majanduslik ja ideoloogiline autarkia ning lisaks töölistele ja talupoegadele ka intelligentsi arvamine ühiskonna juhtivjõudude hulka. Kolmandaks, see on tingimusteta alluvust rõhutav, väga juhikeskne, sisuliselt Suure Juhi ainulaadset pooljumalikku seisundit ja ainuvalitsejalikku rolli ka peale surma kinnistav.

Põhja-Korea on ainuke riik tänapäeva maailmas, kus ametlikuks juriidiliseks ja protokolliliseks juhiks on juba 1994. aastal surnud ja balsameerituna maailma suurimas mausoleumikompleksis lebav Kim Il Sung! Tema poeg, faktiline valitseja, Armastatud Juht, kes valmistub oma armeekindralitest õe ja tolle mehe kaasabil võimu üle andma omakorda oma noorimale pojale, Armastatud Kindralile Kim Jong Unile, on vaid Suure Juhi asevalitseja.

Üleüldse on Hiina kultuurimõjud Koreas väga tuntavad veel tänapäevalgi. Hiina hieroglüüfkiri oli Koreas valitsev kuni 17. sajandi lõpuni, mil asendus korea oma kirjakeelega, mille põhimõte on foneetiline. Tänaseni peetakse au sees iidseid hiina feng shui põhimõtteid maastikukujunduses ja linnaplaneerimises, arhitektuuris ja kodukujunduses.

Väga ilmekalt peegeldab viimast Pyongyangi linna planeering ja peamiste sümbolobjektide asukohad. Kõik olulisemad suurehitised ja monumendid on paigutatud feng shui põhimõtteid jälgivatele telgedele. Nendeks on Suure Juhi 20-meetrise kuju ümber olev kolossaalne monumentaalkompleks Mansu mäel, Juche 150-meetrise torniga monumentaalkompleks, Korea Tööliste Partei monument (kus kõikide suurtel bareljeefidel asuvate inimeste näod on ülisarnaseks kujundatud Suure Juhi omaga), Suure Juhi mausoleum (Kumsusani Memoriaalpalee), Revolutsioonimärtrite Memoriaal, pariisliku välimusega uhke Triumfikaar, ja lõpuks ühe telje tipus ja kogu linnapanoraami kohal domineeriv „sajandi ehitus“ – 105- korruselise hotelli pooleliolev, vaid ühelt poolt klaasfassaadiga kaetud siluett.

Ka 3,5-miljoni elanikuga pealinna tänavate planeering on uhke – pikad, sirged, laiad, samas inim- ja transporditühjad tänavad, mis võimaldavad turistidel suures linnas jõuda iga vaatamisväärsuseni vaid veerandtunniga. Vaatamata sellele reguleerivad peamistel ristmikel olematut liiklust piltilusad, kuuldavasti selleks väga tiheda konkursisõela läbinud neiud-liiklusreguleerijad.

Väidetavasti on suureks abiks inimeste transportimisel ka metroo, mis on ehitatud nõukogulikus stiilis, aga millest turistidele näidatakse vaid paari jaamavahet. Metroos on keset jaama ajalehe lugemise stendid, kus inimesed saavad harva käivaid vanamoodsaid ronge oodates „uudiseid“ lugeda.

Õhtuti on tänavatel nii pime, et inimesed seal eriti ei liigu. Õhtul kella poole seitsmest keskööni saavad nad oma korterites vaadata ajupesu-teleprogrammi, mis on poliitjurast läbi imbunud ja meie jaoks isegi nõukogude standardite järgi väga eksootiline.

Varahommikuti, päikesetõusul, hakkavad tontlikult tumedad rahvamassid vabrikuvilede kutsel jalgsi, tihti lausa rivis tehaste poole liikuma. Kuna ühiskondlik transport on väga vilets, siis asustavad töölised oma vabriku ümbruskonna elamuid, mis teeb jalgsi tööl käimise hõlpsamaks.

LOODUSE ILU JA KINKIDE NÄITUS

Paariks päevaks viiakse turistid pealinnast 162 km kaugusel asuvasse väikelinna, mis pigem meenutab sõjaväeosa. Tee sinna on lai, neljarealine ja täiesti tühi, suures osas mägijõe sängi vaiadele ehitatud betoonrenn. Selle kolme-nelja peale- ja mahasõitu valvavad relvastatud sõdurid. Terve teekonna jooksul näeb seal vaid paari kõrgema sõjaväelase sõidukit. Teistel lihtsalt polegi seal lubatud sõita!

Peatumine Korea stiilis sisustatud hotellis on omaette elamus. Kuid veelgi põnevam on mägedes asuva mõlema juhi kingitustehoidla külastamine. Põhja-Koread külastavad välisriikide delegatsioonid toovad protokollis nõutud kingitusi mitte ainult tänasele juhile, vaid ka 16 aastat balsameerituna lebavale muumiale.

Kingitused on üks uhkem kui teine. Paneme tähele, et mida vaesem riik on kingi teinud, seda uhkem see on. Kõige vägevam on maailma vaeseimate viimasesse viisikusse kuuluva Burkina Faso ligi poole kilo kulla ja tohutute kalliskividega kaetud ordenikomplekt. Maailm on tõesti imelik ...

Mägedes näeme ka ühte 1000-aastast buda templit, mis on taastatud, kuigi mitte nii kenasti kui arvukad templid Lõuna-Koreas. Samas teenivaid munkasid aga pole, vastupidiselt lõunas nähtule, kus kõik templid olid ka tegutsevad. Siin on režiimi ideoloogilist survet tunda.

ÜKS RIIK?

Nagu öeldud, on Põhja-Korea rahvusliku identiteedi aluseks ühise Korea riigi paleus. Seda on tunda igal sammul, see on määranud ka valitseva õpetuse iseloomu. Praegust suhtumist kajastab poliitiline vormel „üks riik – kaks süsteemi ja valitsust“, mis eeldaks konföderatsiooni ja radikaalselt erinevate majandussüsteemide säilumist.

Viimast aga ei usu vist eriti keegi, mistõttu varem või hiljem juhtuva ühinemise tarvis on Lõuna-Koreas juba ette hakatud koguma ühinemismaksu. Lõuna kardab, et ühinemine saab olema kordades raskem kui Saksamaal. Neil on tuua arvukalt näiteid, et Põhjast väga riskantselt põgenenud ja Lõunasse jõudnud inimesed on nii ajupestud ja kaasaegse maailma eluks kohanematud, et ei pea vastu, ja lähevad raskeid karistusi kartmata Põhja tagasi.

Teiseks Põhja-Korea identiteedi alussambaks on Korea sõda, mille kajastamine Põhjas on ajaloolise tõe seisukohast täielikult pea peale keeratud. Sõda olevat alustanud imperialistid ja selle olevat Põhja-Korea võitnud, peamiselt oma jõududega seejuures?! Viis, kuidas seda tehakse, on vähegi ajalugu tundvatele inimestele naljakas ja ka nõukogude ajast tuttavlik. Aga mida tahta kohalikelt, kellele koolis isegi geograafiat ei õpetata, mistõttu inimesed teavadki pahade hulgast vaid imperialiste, s.o USA-d, lisaks Korea ajaloolist põlisvaenlast Jaapanit, oma Lõunat, heade hulgast aga Hiinat ja mingil kujul ka Venemaad, õigemini Nõukogude Liitu.

Suure venna valesid toetab ka filmitööstus, mille südant – Pyongyangi filmistuudiot – viidi ka meid vaatama.

See tuletas väga meelde omaaegset Mosfilmi, ainult et paviljonide vahel ja igal pool, kus oli vaba maad, kasvatasid näitlejad ja tehniline personal – nad elavad stuudio territooriumil ühiselamutes – potipõllunduslikult juurvilju ja karjatavad kitsigi. Mis sa näljaga ikka teed ... Samas olid sealsed dekoratsioonid ehitatud statsionaarselt ja kapitaalselt, paraku aga möödunud sajandi 20ndate stiilis, mis peaks aitama veenda filmivaatajaid, et eks see Lääne elu ongi nii mahajäänud!

Meil avanes ka harukordne võimalus käia ära kahte Koread eraldaval piiril põhja poolt, nn DMZ-s (demilitariseeritud tsoonis). Tegelikult on see paikkond üks enimmilitariseeritud alasid maailmas. DMZ-sse on Põhja poolt pokazuhha korras ehitatud lõunapoolsete vaatajate jaoks kolhoos, kuhu kolhoosnikke, õpilasi ja õpetajaid tuuakse bussidega päevaks tööle.

ELU VõIMAlIKKUSEST KUU PEAL

Aga inimesed kohanevad kõigega. Ka kõige karmima režiimi tingimustes on neil omad rõõmud, soovid ja nipid, kuidas toime tulla. Noored ikka suhtlevad ja spordivad, vanad käivad üksteisel külas ja arutavad maailma asju.

Ja kui hakkab jõudu väheks jääma, aitab ikka Korea üks tuntumaid kaubamärke – ženšenn –, mida hiljuti üritati lausa kosmilises koguses (10 tonni!) kasutada nappiva välisvaluuta asemel, et maksta tšehhidele vana võlga trammide eest.

Korea köök on tegelikult väga maitsev ja tervislik, koosnedes paljudest juurvilja- depõhistest, vahel üpris teravamaitselistest toitudest. Ainult et süüa on nii vähe, et välismaalasi toitlustatakse kohalikest eraldi spetsiaalsetes söögikohtades. Mõnikord oli kurb vaadata välismaalasi toitlustavate ettekandjate kõhetuid kujusid ja, sõna otseses mõttes, näljaseid silmi.

Kuigi igapäevaselt käiakse Põhja-Koreas väga ühetaolistes ja tumedavärvilistes, tihti mingit vormi meenutavates riietes, siis pidupäevaks, näiteks kord aastas kolhoosist pealinna tehtavaks preemiareisiks koos ideoloogiliste peavaatamisväärsuste külastamisega, pannakse ennast pidulikumalt riidesse. Eriti naiste rõivad paistavad silma erksavärvilisusega. Kaugemalt näevad piduriided väga efektsed välja.

Põhja-Korea suurim pidu on Arirani mängud, mille ettevalmistamiseks harjutavad inimesed terve aasta. Ariran on Korea vabaduseiha ja -võitluse sümbol – sellest lauldakse, sellele on pühendatud monumendid. Mängud toimusid 150 tuhat inimest mahutaval, 1989. aasta ülemaailmseteks üliõpilasmängudeks ehitatud staadionil.

See, mida me nägime Arirani mängude kontserdil, oli võimas pilt. Tohutud massid etendasid ülisünkroonselt ja tehniliselt perfektselt keerukaid liikumisi, taustaks kirjeldamatult efektsed värvitahvlite abil hetkega moodustatavad filmiliku kvaliteediga ja liikuvad (!) pildid, mis kajastasid Põhja-Korea ajalugu ja tänapäeva.

EPILOOG

Kaheldamatult oli Põhja-Korea külastamine eksootiline, pingeline ja huvitav, eestlastele midagi déja vu sarnast. Kõige paremini iseloomustab aga kogetut hetk, kui pärast kolmetunnist piirikontrolli, mille käigus kontrolliti üksikasjalikult ka meie fotoaparaatide pildiridu, hakkas rong liikuma. Hetkel, kui selja taha jäi viimane Põhja-Korea piirivalvur ja piirisillale jõudnud rongi akendest hakkas paistma Hiina (rõhutan, HIINA!) piirilinn Dandong, ohkasid kõik vagunis olnud, nii eestlased kui soomlased, nagu ühest suust „oleme peaaegu kodus!“.

Umbes nii, nagu oleks Indiast Riiga või Helsingisse saabunud ...

Kui teile meeldib omamoodi eksootika ning tahate saada võrdlust, kui hästi ikkagi meil on siin läinud, siis käige kindlasti ära Põhja-Koreas! Eriti hea võrdluse saab, kui sama reisi raames käia ka Lõuna-Koreas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga