Puna de Atacama – teedeta imedemaa

Ahti Heinla ja Keili Oja külastasid Argentinas Puna de Atacamas asuvat raskesti ligipääsetavat asustamata piirkonda, mille reljeefid ja värvid oma soolajärvede, eriliste kivi- ja jäämoodustiste ning vulkaanidega on niivõrd ebamaised, et pärinevad justkui teiselt planeedilt.

Auto tagaosast kostis pahaendeline heli. Nagu aimasime, oligi kumm purunenud. Kõhust tõmbas natukene õõnsaks. See oli alles teine päev seitse päeva kestma pidanud asustamata ala läbimisest ning meil oli kaasas vaid kaks varuratast. Kui juba praegu üks neist kasutusse läks, mis siis veel edasi saab? Satelliittelefon oli meil küll kaasas, nii et kuidagi oleks ikka saanud abi kutsuda, kuid mõte reis sel moel pooleli jätta polnud rõõmustav. Olime niigi juba pool päeva oma ajakavast maas, kuna kõik oli osutunud veelgi raskemaks kui arvasime.

Muremõtted peas, astusime soolajärvele ning asusime ratast vahetama. Eemalt mägede otsast paistis see soolajärv päris sile. Tegelikult koosnes selle pind jalgpallisuurustest liivatolmustest soolakänkratest, mis olid kivikõvad. Autorattad sellist enda all siledaks ei lükka ja nii olimegi ukerdanud esimese käiguga 3 km/h mööda sellist kuumaastikku. Salar de Antofalla on oma 150 kilomeetriga üks maailma pikimaid soolajärvi, aga õnneks kitsas nagu soolikas, nii et risti ülesõitmiseks tuleb kitsamates kohtades vaid paar kilomeetrit soolakänkraid taluda.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga