Puna de Atacama – teedeta imedemaa

Ahti Heinla ja Keili Oja külastasid Argentinas Puna de Atacamas asuvat raskesti ligipääsetavat asustamata piirkonda, mille reljeefid ja värvid oma soolajärvede, eriliste kivi- ja jäämoodustiste ning vulkaanidega on niivõrd ebamaised, et pärinevad justkui teiselt planeedilt.

Ahti Heinla ja Keili Oja külastasid Argentinas Puna de Atacamas asuvat raskesti ligipääsetavat asustamata piirkonda, mille reljeefid ja värvid oma soolajärvede, eriliste kivi- ja jäämoodustiste ning vulkaanidega on niivõrd ebamaised, et pärinevad justkui teiselt planeedilt.

Auto tagaosast kostis pahaendeline heli. Nagu aimasime, oligi kumm purunenud. Kõhust tõmbas natukene õõnsaks. See oli alles teine päev seitse päeva kestma pidanud asustamata ala läbimisest ning meil oli kaasas vaid kaks varuratast. Kui juba praegu üks neist kasutusse läks, mis siis veel edasi saab? Satelliittelefon oli meil küll kaasas, nii et kuidagi oleks ikka saanud abi kutsuda, kuid mõte reis sel moel pooleli jätta polnud rõõmustav. Olime niigi juba pool päeva oma ajakavast maas, kuna kõik oli osutunud veelgi raskemaks kui arvasime.

Muremõtted peas, astusime soolajärvele ning asusime ratast vahetama. Eemalt mägede otsast paistis see soolajärv päris sile. Tegelikult koosnes selle pind jalgpallisuurustest liivatolmustest soolakänkratest, mis olid kivikõvad. Autorattad sellist enda all siledaks ei lükka ja nii olimegi ukerdanud esimese käiguga 3 km/h mööda sellist kuumaastikku. Salar de Antofalla on oma 150 kilomeetriga üks maailma pikimaid soolajärvi, aga õnneks kitsas nagu soolikas, nii et risti ülesõitmiseks tuleb kitsamates kohtades vaid paar kilomeetrit soolakänkraid taluda.

Kuiv tuul paitas nägu. Tänu kuivusele näeb siin väga kaugele. Hõlpsalt näeb pikkupidi üle terve soolajärve, 150 kilomeetrit ja kaugemalgi asuvaid vulkaane. Voolavat vett pole peaaegu üldse, seetõttu on nädalaseks reisiks autos kaasa võetud kahe inimese jaoks kokku 100 liitrit vett.

Natukene järele mõeldes mõistsime, et ilmselt pärines lõhe ratta küljel eelmise päeva laavaväljade ületamisest. Satelliidifotode põhjal teadsime, et kuidagi peame neist mööda saama, ning olime lootnud, et leiame tee ümber nende. Seal laavaväljade äärtel oli liiv aga nii pehme, et jäime kohe autoga kinni ja lõpuks läksime ikkagi ukerdama mööda teravaid tardkivimeid.

Ainus viis teekonda planeerida oli satelliidifotode järgi, sest kaarte selle piirkonna kohta pole. Sellel kohal pole nimegi, rääkimata kaartidest! Võime seda ju nimetada Puna de Atacamaks, kuid enamasti mõistetakse reisiseltskondades selle nime all San Pedro de Atacama või Valle de la Luna turistikeskuseid. Meie olime aga Puna kõige vähem asustatud osas, mis jääb Argentina Catamarca ja Salta provintsi. Lähimad tsiviliseeritud kohad on Antofagasta de la Sierra ja Tolar Grande, mida ühendavad suuremate asulatega lausa kruusateed ja kus on mobiililevi.

Siin on aga värvilised järved, mitme meetri kõrgused rohused pokud keset liiva, huvitava kujuga kivimoodustised, vulkaanid, soolajärved ning eelkõige üksinduse ja eraldatuse tunne. Elupaigaks on see vaid üksikutele hulludele ja mõnikord harva satub piirkonda ka mõni turist maasturil kirjaga "Aventura 4X4" või midagi seesugust.

Kaardi tegemine ja teeotsingud

Ettevalmistusteks tuli kõigepealt Google Earthis piisavalt sisse suumida, et silm hakkaks seletama mööda kõrbepinda looklevaid rattajälgi. Siis tuli see radade võrgustik – 3500 kilomeetrit kõrberadu – üles joonistada, et oleks olemas mingigi kaart. Seejärel kanda sinna satelliidipildilt kümnete kaupa selliseid vaatamisväärsusi nagu „Sinine-punane järveke“, „Veider laavakook“, „Varemed?“, „Kaevandus, mahajäetud?“, „Võimalik laager 5000 m kõrgusel“ ning „Imelik must kook, mitusada meetrit läbimõõdus“, „Kas siit saab tõesti autoga üle?“.

Seda viimast kahtlust tuli reisi jooksul korduvalt läbi elada, samuti tuli aina binokliga murelikult silmapiiri uurida. Neljarattavedu on ägedamate kohtade jaoks vajalik, kuid natuke tsiviliseeritumal kujul saab Puna-reisi teha ka kaherattaveoga. Auto liivast väljakaevamiseks tuleb sellegipoolest alati valmis olla ning varurehve peab olema piisavalt, ükskõik mitu ratast veavad.

Läbitavuse suhtes oli ka positiivseid üllatusi. Näiteks oli ootamatu, et kuskil maailmas on võimalik sõita autoga üle 5000 meetri kõrguse mäe tipu lähedalt mööda, ilma et sellel oleks olnud midagi autotee moodi. Aga sai – vaikselt üles, teiselt poolt vabakäiguga alla. Seda olime reisi planeerides pidanud üheks kriitilisemaks kohaks, ent see õnnestus üle ootuste hästi.

Mõnikord läks aga teisiti. Veetsime tunde, otsides Salar de Antofalla lääneküljel teed Loro Huasi järve poole. Ukerdasime kõrgel mäeküljel, proovides läbi kõik kohad, kuhu sai autoga sõita. Küll lõppes teekond pehmel pinnasel, madalate astmetega tõusva seina ääres või siis kuristiku äärel. Ühes kohas nägime järsakusse laskuvaid rattajälgi ja teiselt poolt ka üles minevaid, kuid oli raske uskuda, et sealt ilma vintsita päriselt üles saaks. Õnneks oli meil oidu järsakusse mitte laskuda, sest siiani ei usu, et oleksime sealt välja saanud. Tuli kirudes tagasi alla sõita, hinge kinni hoides taas teravatel kividel ukerdada ning otsida teed hoopiski soolajärve teisel küljel. Seal me siis murelikult oma autol ratast vahetasimegi.

Mõtetele jääb palju ruumi

Kui parasjagu tuul ei puhu, on siin väga vaikne. Igal pool terendavad vulkaanid, mis näivad olevat siinsamas, kuid on tegelikult 30 kilomeetri kaugusel. Vihma ei saja peaaegu kunagi, küll aga tuleb aasta jooksul mõned millimeetrid „sademeid“, hommikust kastet. Eemal lippavad guanakod ja soolajärve vesisel osal passivad õrnroosad flamingod. Järvede servades on imelikud ümarad rohumättad, kuhu oleks hea telki panna, kui seal ainult guanakode kuivkäimlad ei oleks. Mõnel õnneks siiski ei ole. Nii võib seal põuasel maal lisaks mustadele, punastele, roosadele, valgetele ja lillakatele mägede toonidele mõnikord nautida ka rohelist värvi. Hommikul telgist väljudes võid üllatada lennuvõimetut lindu nandut, kes siis eemale jookseb, lehvitades tiibu vaid tasakaalu hoidmiseks. Kui laagripaik juhtub olema mõne veega järve ääres, siis on see järv näiteks heleroheline või valge. Kõige sügavamas ulatub vesi üle põlve, aga ujuma siiski ei kipu – vesi on liiga külm.

Õhk on hingamiseks hõre, kuna madalamale kui 3000 meetrit merepinnast me kuskil ei sattunud, ülespoole aga küll. Autoga saab mitmes kohas kuni 5000 meetri kõrguseni, sealt edasi saab tehniliselt lihtsalt (kuid vaimselt tüütult) matkata 6000-meetriste vulkaanide otsa. Siin asuvad ka Andide kõige viimasena vallutatud kuuetuhandelised. Näiteks Vallecitos, 6120 meetrit, esimene dokumenteeritud tiputõus aastal 1999. Tehniliselt poleks raske sinna otsa ronida, kuid kolm päeva sõitu inimtühjal teedeta alal hoiab vallutajaid ilmselt piisavalt hästi eemal.

Rühkisime meiegi 6440-meetrisele Antofalla vulkaanile, kuid 5700 meetri kõrgusel pöörasime liiga kehva aklimatiseerumise ning ka igava ronimise tõttu ikkagi tagasi. Siinsed vulkaanid on enamjaolt korrapärased koonused, mis tähendab, et ülespoole liikudes vaated eriti ei muutu. Rassid muudkui jalg jala ette, ahmid hapnikuvaest õhku ning mõtled, et miks ma ikka sinna üles peaksin minema. Kogu vesi tuleb seljas kaasa tassida, seega on matkapäevade arv üsna rangelt piiratud. Kui minek on arvatust aeglasem, pole ühtegi lisapäeva kuskilt võtta.

Ulmelised jäämoodustiste väljad

Seal üleval nägime penintente ehk teravaid lumest ja jääst moodustisi, mis eemalt tavalise lumena paistavadki, aga lähedal osutuvad ligi meetristeks kõvadeks teravikeks. Need tekivad ülimalt kuivas õhus, sest siis lumi sulamise asemel aurustub. Iga tekkinud lohk on tasasest lumest tumedam, seega neelab see rohkem valgust ning aurustub seetõttu veelgi sügavamaks, samal ajal kui kõrvale jääb alles teravik. Penitentide välju läbida on väga vaevarikas, nagu läbiks tagurpidi jääpurikate tihnikut. Igal sammu astumiseks tuleb lõhkuda mõni purikas, ning jälgida, et nende otsa ninali ei kuku.

Inimesed on paljud Puna mäed vallutanud tegelikult juba sadu aastaid tagasi. Seda tõendavad ohvrimuumiad, mida on leitud mitme vulkaani tipult. Isegi siinkandi kõrgeimal, Llullaillaco vulkaanil (6723 meetrit) käisid inkad 500 aastat tagasi. Sealt on leitud teadaolevalt maailma kõrgeimad arheoloogilised leiud, sealhulgas kolm lapsmuumiat. Üldiselt olevat protsess käinud sedaviisi, et ohvrianniks valitud inimene uimastati psühhotroopsete ainetega ning kui ta oli magama jäänud, siis tapeti nuialöögiga või mõnel muul moel. Seejärel viidi surnukeha mäetippu jumalatele. Kuivas kliimas säilib muumia väga hästi ilma mingite kemikaalideta. 500 aastat hiljem aga leiavad muumia mägironijad või arheoloogid ning ta tassitakse alla muuseumisse, näiteks Museo de Arqueologķa de Alta Montańa / Museum of High Altitude Archaeology Saltas (Argentinas) või Museo Santuarios Andinos / Museum of Andean Sanctuaries Arequipas (Peruus).

Maastikud nagu teisel planeedil

Lõuna-Ameerika uhkeimaks vaatamisväärsuseks peetakse enamasti Machu Picchut või Iguaēu jugasid. Siiski enamik nii arvajatest pole ilmselt külastanud Puna pimsskivist labürinti, mida kutsutakse Campo de la Piedra Pómeziks. Kahe kuni viie meetri kõrguste kivistunud luidete keskele võib ennast kauaks kolama unustada, seal ringi hulkudes võib end ette kujutada sipelgana beseekoogil turnimas. See beseekook pole väike, vaid laiub kümnetel kilomeetritel keset üksildasi liivavälju ja vulkaane. Erinevalt Machu Picchust oled seal üksi. Siiski on Campo de la Piedra Pómez vaid paarikümne kilomeetri kaugusel lähimast kruusateest ning võib-olla oma paarsada turisti aastas siin ikka käib. Pimsskivi on küllalt õrn ja seetõttu muretsetakse, et see looduskaitsealune koht on liigselt turismist mõjutatud.

Telkimine oli siin igatahes keelatud, sestap sõitsime edasi.

Mõnikord näeb terve päeva jooksul ümberringi vaid üht värvi mägesid. Siis aga pöörad ümber nurga ja kõik muutub. Loro Huasi järve juures on kõik oranžpunane. Järves ei tundu vett olevat, küll on selle läheduses lisaks guanakodele laamasid, keda leidub tavaliselt vaid inimasustuse juures. Järgmise mäenurga tagant paistabki pokude vahelt üks hurtsik, selle ümber kanad. Läheneme hurtsikule, aga keegi välja ei tule. Hoopis üks mustavalgelaiguline laama uudishimutseb. Ilmselgelt keegi siin elab, kuid hetkel pole kedagi kodus. Kuskilt paistab tulevat voolav vesi, mis on hoolikalt maalapil sinna-tänna voolama suunatud. Ka aiamaa on siin olemas, pokude väänduvate juurikate ja traadi abil hoolikalt ablaste loomade eest kaitstud. Aiamaa pole suur, nii kümneruutmeetrine. Mida kasvatab keegi kõrbeoaasis, päevase autoteekonna kaugusel lähimast inimhingest ja kahe kaugusel lähemast külast, kiivalt kaitstud peenramaal? Kartulit ja tšillipipart. Meie aga kasutame võimalust ojakeses pead pesta – milline mõnu!

Ootamatu kohtumine

Meie kaardile oli joonistatud rada, mis kulges mööda järvekallast edasi ning keeras siis liivamägedest üles 4000 meetri kõrgusele platoole. Tegelikult aga ei leidnud me kuidagi seda kohta, kust liivamägedest üles sõita. Küll aga märkasime järsku autot ja selle kõrval inimest. Viimati nägime inimesi kolm-neli päeva tagasi, seega oli lausa ehmatav silmata päikeseprillidega meest, kes õngega kala püüab. Kas ta elab siinkandis? Astusime juurde. Mismoodi suhtub siin erakuna elav inimene järsku saabunud võõrastesse? Kas ta üldse soostub meiega rääkima?

Mees hoopis naeratas, võttis päikeseprillid eest ja sirutas tervituseks käe. Eemalt viipas käega ka teine mees. Nad elasid selles tšillipipardega oaasis, mida paar tundi tagasi nägime. Ühtegi kala polnud nad veel saanud ja tavaliselt ei saagi, käivad siin lihtsalt vahelduse pärast. Ei, siit mäest me küll mingi nipiga autoga üles platoole ei saa. Need rajad, mida satelliidipildilt oleme näinud, kõlbavad vaid allamäge sõitmiseks. Mees joonistab meile paberile skeemi. Peame sõitma tagasi punasest maailmast halli maailma, tema oaasi juurde ja sealt saab keerata üles platoole. Õiget kohta pidavat olema väga lihtne märgata. Mees tegi meile ettepaneku nende juures ööbida, aga aklimatiseerumise mõttes oleks see olnud meile liiga madal ööbimiskoht. Seda üleskeeramise täpset kohta otsisime ja katsetasime tunde, enne kui ilma liiva kinni jäämata üles saime. Üleval platoo peal oli aga üllatavalt hea minek – kohati sai koguni viiendat käiku kasutada.

Minevikuvarjud kunagises kaevanduslinnas

Minevikus on siin ühes kohas inimesi rohkem elanud – endises kaevanduslinnas nimega Mina La Casualidad. See väävlikaevandus asutati 1940. aastatel. Argentiinlased ehitasid lähimast asulast siiani 140 kilomeetrit teed, rajasid 5500 meetri kõrgusele kaevanduse ja 4200 meetri kõrgusele linna, kus elas 3000 inimest. Tänaseks on kõik maha jäetud. Paksu väävlihaisu sees saab huviline jalutada läbi linna, otsida üles varemetes haigla, kooli, kiriku, laste mänguväljaku, kaevanduse peainseneri kabineti... Künka taga surnuaial aastaarve lugedes saab ette kujutada, kuidas inimesed siin kõrgel haisu sees sündisid, elasid ja ka surid. Satelliidifotolt leiab kaevanduse üles laia kollase joone järgi, mis läheb noolsirgelt 25 kilomeetrit üle mägede. Selle olemus jäi mõistatuseks kuni kohale jõudmiseni. Tee ju ei läheks sirgelt, vaid lookleks ümber mägede, aga see on konveieriliin, mis vedas väävlikraami kaevandusest asulasse. Liini ennast pole kuigivõrd alles, aga aastate jooksul konveieritest maha pudenenud aine on tekitanud laia kollase joone, mis on kosmosest hästi näha.

Puna vormid ja värvid on nii ebamaised, et see toob silme ette kujutluse teistest planeetidest. Kuue päeva jooksul läbitud 1000 kilomeetrit on sellest vaid väike osa, aga oma ebamaisuses oli seegi varemnähtuga võrreldes mõõtmatu. Sirav päike, värvilised mäed nagu peopesa peal ning ülim isoleeritus. Nood kaks kalurit kõrbeoaasis olidki ainukesed inimhinged, keda kogu reisi jooksul Puna metsata metsikuses nägime. Lonely Planet on Eesti kohta kirjutanud, et eestlane on kõige rohkem rahul siis, kui lähim naaber elab vähemalt kilomeetri kaugusel. See tingimus on Punal selgesti täidetud.

Tekst ja fotod: Ahti Heinla, Keili Oja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga