Pulmakülalisena VIETNAMIS

550 külalist, seitsmekäiguline lõunasöök, elus toit ja soe õlu on vaid üksikud märksõnad, mistõttu pulmakülastus Vietnamis keskmisele eurooplasele pigem veider näib. Ardo Holtsil õnnestus osaleda ehtsal Vietnami pulmapeol.

pulm.jpgSelle reisikirjelduse eellugu ulatub aastasse 2013, mil külastasime kaaslasega Vietnami pruudi ja Austraalia peiu paaripanekut Austraalias. Juhuse või õnne tahtel plaanisime parajasti Kagu-Aasias hulkumist, kui meie postkasti potsatas kutse sama pulma Vietnami-versioonile.

Pidustuste ettevalmistusse on kaasatud kogu pere, mis Kagu-Aasia võtmes hõlmab onusid-tädisid ja muid meie mõistes kaugemaid sugulasi. Pulmakorraldus algab kaks nädalat enne tähtsat päeva ning seda alustatakse külaliste kutsumisega. Keegi pereliikmetest (antud juhul pruudi onu) kutsub kõiki külalisi personaalselt peole. Kutse saatmist postiga ning külastamata jätmist loetakse ääretult ebaviisakaks. Veelgi enam − kui isiklikult külla ei lähe, ei pruugi kutse saajad pulma tullagi. Kuna antud juhul oli pruudi perekond kohaliku piirkonna suurimaid ettevõtjaid, peeti võimalust pulmast osa saada ja pildile jääda kuldaväärt privileegiks.

Erandkorras peeti sel korral katoliiklik kirikutseremoonia ning pidu sama päeva asemel eri päevadel. Kuna veel nädalapäevad enne peo algust ei olnud tseremoonia kuupäev kinnitatud, jäi meil kiriklik pühitsus oma siniste silmadega nägemata – vähe planeerivate turistidena ei arvestanud me sellega, et Hiina uusaasta tõttu on Vietnami saatkond Kambodžas nädalapäevadeks suletud ja me seetõttu viisata jääme. Väliskülaliste pärast olevat rituaale kolmveerand tunni võrra lühendatud, kuid muus osas polevat see lääne rituaalidest ega tavadest erinev olnud. Eelnimetatud põhjustel oskan anda ülevaate vaid pulmapeost endast.

„Pulmavangidest“ lähisugulased

Sel korral olime meie kaks, peigmehe paar sõbrannat ning kolm pereliiget ainsad mehepoolsed (loe: mittevietnamlastest) külalised. Kui meil, pereringist veidi väljaspool seisjatel, säilis pidustustele eelnevatel ja järgnevatel päevadel mingigi vabadus pulmapaigas, Cu Chi piirkonnas hulkuda, uurida ja vaadata, siis peiu perekond nimetas end hellitavalt „pulmavangideks“ („POW – Prisoner of War“, W tähistamas sel korral „war“ asemel „wedding“). Neid loeti eriti olulisteks inimesteks, mis tähendas, et isegi lihtsad katsed hoovist väljuda ja jalutama minna lõppesid sellega, et keegi ikka „käe ette“ pani. Kogu nende tegevus ja marsruudid planeeriti ette, poodi minek korraldati ilmtingimata autoga ning neil ei lubatud isegi sõrmeotsa jagu iseseisvust. Seda kõike selleks, et lugupeetud külalistega mitte mingil juhul mitte midagi ei juhtuks.

Kuna pruut oli enne pulma pidevalt kadunud- hõivatud, oli kohalike ja külaliste vahel ainsaks ühenduslüliks kümneaastane tütarlaps, kes rahvusvahelises koolis õppis. Seetõttu võis minna ja läkski nii mõndagi tõlkes kaduma. Heaks näiteks „toimivast“ kommunikatsioonist oli see, et peigmehe perekond külastas enne pulma rätsepat, et endale Vietnami traditsioonilised áo dài rahvarõivad muretseda. Riietus koosneb pidulikest pükstest ja selle peal kantavast kleidist. Hoolimata sellest, et pruudi pere oli teadlik austraallaste plaanist, teatati neile pulmapäeva hommikul, et pulmas on paslikum siiski kanda tavalist casualriietust, mitte rahvarõivaid. Sellegipoolest kandis pulmapeol áo dài’d ka pruudi ema, seda küll üsna lühikest aega ning selleks, et peiu perekond end ainsate rahvarõivakandjatena kummalisena ei tunneks. Hiljem väideti välismaalastele, et rahvarõivaid kantakse vaid kirikus (jumalateenistusel), kuid pühapäeval kirikusse minnes selgus jällegi, et áo dài oli seljas vaid peigmehe pereliikmetel.

Teatavat hämmeldust põhjustas meile seegi, kui eelneval õhtul kell 21.30 ei olnud kellelegi klaar tähtsa peo täpne alguskellaaeg ning pruudil ootas isegi seitsmekäiguline menüü alles paika panemist... Kui hommikul (erinevatele luureandmetele tuginedes teadsime, et prognoositav peo algusaeg on vahemikus kella 11–12) peopiirkonda jõudsime, pidime tõdema, et vietnamlased ei ole ilmaasjata kuulsad just oma töökuse poolest, sest kõik oli valmis sätitud ning pidu ootas pidamist.

Pidu Vietnami moodi

Vietnamis liikleb ca 38 000 000 rollerit ja mootorratast, seega saabus lõviosa külalistest kaherattalistel, millele oli ette nähtud eraldi parkla. Esimese viisakusavaldusena suskasid kutsutud perekonnad kingitusekasti väikese punase ümbriku endapoolse panusega. Kastikese kõrval tegutses mehikene pika pulgaga, kelle ülesanne oli ümbrikuid jõuga allapoole suruda – muidu ei mahtunud ära. Kõikidest pulmakülalistest olime meie, eestlased, ainsad, kelle kingitus ei mahtunud ümbrikusse ning mille jaoks lauale koht leiti. See, et pulmapeo ajaks oli meie pakike läbinud neli riiki, avaldus kahjuks ka pakendi välimuses, mis lähedal asuvate külaliste pool-uudishimulikke, pool-halvakspanevaid pilke püüdis.

Kui külalised lauda istutatud, võis pidu alata! Meie, väliskülaliste laud oli ainus segalaud – kõikjal mujal istusid mehed ja naised eraldi. Üritus toimus kahes eri saalis – esimeses saalis istus ca 300 tähtsamat inimest ja selles ruumis oli ka lava. Teise ruumi istutati kõik ülejäänud. Peeti kõnesid, kaks-kolm tükki – rääkisid nii n-ö õhtujuht, keegi onudest kui ka pulma vanim külaline (kõrget vanust respekteeritakse tugevalt). Keelebarjääri tõttu jäi jutluste detailne sisu meile kaugeks, kuid kokkuvõtlikult tänati saabunud inimesi ning seletati, et mispuhul nad üldse kogunenud on. Järgnes peigmehe pere esindaja kõne, romantiline vahuveini avamine ning tordilõikamine, millega kaasnes ohtralt ilutulestikku. Paraku unustati ilutulestiku osa pruutpaarile (või vähemalt peigmehele) mainida ja kaunis vaatepilt päädis kergemate põletusvigastustega peigmehe näopiirkonnas. Vähemalt saalisistujana oli äpardust üsna raske märgata ja show ise vaatamist väärt. Lisaks pidi peigmees avama demonstratiivselt vahuveinipudeli. Koomiliseks tegi olukorra see, et nii raske kui seda ka uskuda pole, siis kolmekümnele lähenev noormees polnud varem elus vahuveinipudelit avanud. Torti, mida tseremoniaalselt lahti lõigati, said süüa vaid väga valitud Vietnami-poolsed pereliikmed pärast põhipeo lõppu.

Seitsmekäiguline pidusöök

Pidulikule osale järgnev hirmuäratavana kõlav seitsmekäiguline pidusöök osutus tegelikkuses huvitavaks ja maitsvaks. Otsa tegi lahti väga limase tekstuuriga mereannisupp ning viimistleva magustoiduna pakuti lihtsalt viinamarju. Nende kahe vahele mahtusid grillitud põrsas riisikoogiga, värskelt (lauda jõudsid need elusalt) keedetud krevetid vetikatega, aurutatud kana, küpsetatud kaheksajalg ingveri ja mereandidega, hot pot nuudlitega. Ainsa alkohoolse joogina serveeriti sooja õlut Vietnami moodi – klaasi susati rusikasuurune jääkamakas, peale valati soe õlu. Selline meetod Kagu-Aasia kliimas jätab joojale kolm võimalust: a) jätta jää vahele ning tarbida väga sooja humalajooki; b) oodata, et jäätükk õlle maha jahutab ning juua siis (selle variandi suurimaks miinuseks osutus fakt, et jää muutub veeks tunduvalt kiiremini kui õlu jahedaks – lõpptulemuseks veega lahjendatud soe õlu); c) õlle vesistumise kartuses juua õlu ära enne jää sulamist, vahepeal vett ära valades ning tihti õlut lisades. Isiklikust kogemusest julgen väita, et toimivat lahendit eelkirjeldatud probleemile olemasolevate vahenditega ei ole. Kogu tekkiv rämps – taara, toidujäägid, salvrätikud jms − visatakse või asetatakse laua alla põrandale. Kahetunnise ürituse mõistes tähendas see, iga laua alt vaatas vastu keskmise suurusega lagahunnik. Kui sa oled kogu elu teadnud, et prahi mahaviskamine on vale, siis tekitab isegi krevetisaba lina alla poetamine süümepiinu. Märkimist väärib, et suurim kogus taarat avaldus peo lõppedes preestrite-kirikuõpetajate laua alt...

Sujuv peokorraldus

Ajal, mil pidulised head-paremat nautisid, oli pruutpaari ülesanne käia kõikide laudkondade juures pilti tegemas, külalisi isiklikult tänamas ning peig pidi kõikide laudadega õlut jooma − kõikjal põhjani. 55 laua külastamise järel ei olnud peiu olek klaar, pigem vastupidi. Tagantjärele tunnistas ta, et eelnevalt kirjeldatud soe õlu säästis teda suurematest probleemidest – tänu jääkamakale ei mahutanud klaas korraga rohkem kui paar lonksu. Lauast lauda käimine võttis ligi poolteist tundi, mille jooksul kiiremad laudkonnad toidud söödud said ning end koduteele sättima hakkasid. Pruutpaar pidi riideid vahetama ning end taas kord üles rivistama, et iga seltskonna väljudes nendega pilti teha. Kogu ürituse tagasihoidliku kestuse jooksul ei antud peigmehele ega pruudile momenti istumiseks ega söömiseks.

Pärast kahetunnist pulma sättisime ka meie end tagasi hotelli. Hiljem toimuma pidanud kitsama ringi pidu jäi teadmata põhjustel ära ning õhtu veetsime peigmehe ja tema sõbrannadega lähedases lokaalis kohalikega sõbrustades ning hiljem privaatkaraoke võlusid avastades. Ei peo ajal ega peale seda teadnud keegi täpset külastajate arvu, kuid kui võtta võrrandi aluseks 55 ülesseatud lauda ning keskmiselt kümme inimest ühes laudkonnas, pakuti arvuks 550 (+/– 50). Pärast pidu uurisin sportlikust huvist pulmapidamise kasumlikkust − väidetavalt jäi kingitustena saadud summa vaid paari tuhande dollari kanti.

Kõige selle juures hämmastas meid kogu peo sujuvus – kõik detailid olid läbimõeldud ning toimisid (vähemalt publiku poolt jälgides) täpselt nii, kuis ette nähtud.

Tekst ja fotod Ardo Holts  

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga