Puhkus Prantsuse Polüneesias

Kui varras Eesti kohalt risti läbi gloobuse torgata, tuleb ta välja enam-vähem seal, kus asub Prantsuse Polüneesia – täpselt teisel pool maakera. Pille ja Priit Maide käisid seal puhkamas.

Kui varras Eesti kohalt risti läbi gloobuse torgata, tuleb ta välja enam-vähem seal, kus asub Prantsuse Polüneesia – täpselt teisel pool maakera. Pille ja Priit Maide käisid seal puhkamas.

Ühel detsembri varahommikul Tallinn-Helsingi lennule astudes, et jõuda just sinna – teisele poole maakera –, on kõhklused paratamatud – liiga kaugel, liiga pikk reis, jõulueelsest kiirest elust näpistatud aeg. Kas kogu see ettevõtmine tasub end ikka ära?

Juba Air Tahiti lennuki pardale astumine Pariisi CDG lennuväljal loob teise emotsiooni. Polüneeslastest stjuuardid-stjuuardessid oma lillelistes vormiriietes ja väljapeetud olekuga, kandik lilledega, eriline rahulik atmosfäär, mis tingitud teenindajate hillitsetud liikumisest ja suhtlemisest.

Papeete

Papeetel maandudes võtab meid lennukiuksel vastu pahvak sooja niisket õhku. Tiare lilledest kee kaelas, ootame pisut ärevalt oma pagasit. Õnneks päädib kõik allesole- vate kottide ja meid ootava sõbraliku reisikorraldajaga. Järgmised 12 päeva mööduvad meil viiel erineval Prantsuse Polüneesia saarel. Tundub, et kui paradiis on üldse kuskil, siis on ta just siin.

Moorea

Igal saarel on oma highlight, mida tagantjärele meenutada. Esimene saar, mida pärast Tahitil maandumist külastame, on Moorea. Sellele viib meid väikelennuk, mille aknast vaadates paistab saar tänu oma lopsakale loodusele kui suur roheline puhmas. Hotellikompleks ookeaniäärsete bungalo’dega pakub kõikidele mugavustele lisaks ka ülimat privaatsust. Viimast suuresti ka seetõttu, et hotelliteenindajad on otsustanud streikida ja külastajate arv hotellis on viidud miinimumini. Džiibisafari mööda saart näitab kauneid ja omapäraseid vaateid. Oleme sama mäe jalamil, mis kujutatud Prantsuse Polüneesia rahatähtedel. Näeme lilli, mis ulatuvad inimese peast kõrgemale, uudistame kohvipuid ja ananassipõlde... Piknikumaterjali korjab meie reisikorraldaja-autojuht roolikeeramise kõrvalt autoaknast – lilleleht siit, greipfruut sealt, lisaks mahakukkunud kookospähkel... Kättesaadavast materjalist valmib suurepärane lõunaootelaud autokasti. Etteruttavalt võib öelda, et sellel maal näljasurm küll kedagi ei ohusta. Tänu soojusele, niiskusele ja pidevale päikesepaistele on loodus hämmastavalt helde. Enamus juurikaid ja vilju, mida hulgaliselt igal pool kasvab, sünnib süüa, ning mõningase töötlemise tulemusena saab neist lausa maitsvaid roogi.

Enamlevinud on leivapuuvili, mis on meie mõistes midagi banaani ja kartuli vahepealset, kuid väga toitev ja leiab kasutamist erinevate kohalike roogade valmistamisel.

Omaette vaatamisväärsus on ka polüneeslaste rahvakunstietendus – kohalikud mehed ja naised laulavad, mängivad ja tantsivad kohalikul kombel. Kohustusliku osana kuulub etenduse juurde publiku tantsima kutsumine. Pidevalt heatujulisi korpulentsusele kalduvaid polüneeslasi tantsimas vaadates tuleb tunne, et seda tehakse mitte kohustusena vaatajate ees, vaid eelkõige rõõmuks iseendale.

Raiatea

Raiatea saare kohta loeme Lonely Planetist, et sealne suurim vaatamisväärsus on legendaarne antiikne templikompleks Taputapuatea, kus viimased jumalale ohverdamised toimusid 19. sajandi lõpus. Väidetavalt leidis oma otsa pisut rohkem kui sada aastat tagasi üle 100 mehe. Samast teatmikust leiame ka telefoninumbri ja nime – Bill Kolan, kes saarel ringreise teeb. Kümme aastat tagasi trükitud Lonely Planet ei valeta – Bill Kolan on endiselt tegus. 85-aastane vanahärra, kes on Raiateal elanud ligi 30 aastat, teab kohalikust ajaloost nii mõndagi. Muuhulgas on tal (tema enda sõnade järgi) Tahiti suurim raamatukogu. Ka viimase inimohverdamise kohta on tal oma versioon, mis jumala osatähtsust selles loos vähendab – nimelt usub ta, et sadakond aastat tagasi toimepandud nn ohverdamine oli hoopis kannibalide töö.

Billi jutust selgub, et Prantsuse Polüneesia on nö kultuurihäll Vaikse ookeani saartel elavate rahvaste jaoks. Täiendamaks tema rikkalikku raamatukogu jätame

Billile, kelle jaoks oleme esimesed oma silmaga nähtud eestlased, eestikeelse raamatu jahtlaev Lennuki ümbermaailmareisist, mille sisekaanel olevale maakaardile Eesti ümber pliiatsiga ringi veame.

Bora Bora

Bora Bora on väidetavalt kõige romantilisem viiest külastatavast saarest. Meil ei tule pettuda – hotellikompleks on luksuslik ja vaated, mis avanevad juba kaatriga lennuväljalt hotelli sõites, on uskumatult kaunid. Enne oma silmaga looduses selliste värvide nägemist arvasime, et kõik värvid erinevatel turismikataloogide fotodel on loodud Photoshopi abiga. Nüüd võisime veenduda, et türkiissinine vesi on tõesti olemas ja päikeseloojangul tekkivad oranžikaspunased toonid on vee-bungalo terrassilt vaadates tõesti sellised nagu seni piltidelt nähtud.

Ookeanimüha, mis bungalo’sse kostab, ei saa kahjuks pildile püüda. Samuti on raske jäädvustada seda looduslikku akvaariumi, mida klaaspõrandaga bungalo’s nautida saab. Kümneid ja kümneid erivärvilisi kalu ujub käeulatuses ja see pakub enneolematult ilusat vaatepilti.

Detsembris on Vaikse ookeani saartel suvi, mis tähendab tavapärasest sagedasemaid vihmasadusid. Troopikavihm on elamus omaette – tugev, tihe ja ülisoe – dušš sõna otseses mõttes. Sajud on lühiajalised ja pärast vihma on päike kohe uuesti paistmas.

Kuna olime saarel jõulude ajal, nägime ka kohalike külaelanike jõulupidu, mis vältas mitu päeva nagu Kihnu pulm. Külarahvas laulis ja tantsis iseenda rõõmuks, lapsed ootasid kingitusi, saal oli kaunistatud põhjapõtrade, jõuluvanade, saanide, lumememmede ja kõige muu meile tavapärase jõuluatribuutikaga.

Manihi

Pärlisaar Manihi on atoll. Lennukiaknast saarele vaadates tundub, et maanduda pole kuhugi. Lennuk leiab siiski koha kitsal maandumisrajal otse rannal. Külarahvas koguneb lennukit ja reisijaid uudistama – ei ühtegi piiret, hoiatusmärki maandumisraja kohta. Vaid väike bungalo- katusealune tähistab lennujaama ootepaviljoni.

Manihil tunned end tõeliselt maailma lõpus olevat. Vaikus ja rahu, ookeanimüha, tohutult teokarpe rannal, millest mingi osa meiega ka koju rändab, krabi meie bungalo vannitoas ja loomulikult pärlifarmid – see iseloomustab Manihit. Pärlikasvatamise kohta saame kohalikult spetsilt lühikursuse. Teame nüüd, et korralik pärl vajab kasvamiseks 8-10 aastat ja et päris looduslikke pärleid, vastupidiselt meie senistele teadmistele, esineb austrikarpides üliharva. Need ilusad ümmargused või ovaalsed rohelised, valged või sinised hinnalised pärlid, mida juveeliärides näeme, on kõik farmis tehtud pikaajalise töö tulemus.

Manihil saame veel ühe elamuse osaliseks – hommikul bungalo’st väljudes ja ookeanile vaadates on üsna ranna lähedal näha vees ujuv kolmnurkne moodustis. Esmalt ei taha silmad aru saada ja uskuda, aga pikemal vaatamisel selgub, et ranna ääres, kümmekond meetrit meie bungalo’st, liigub hai seljauim. Ju oli tugev tuul noore haikala kalda lähedale kandnud. Saanud aru, et teda jälgitakse, lülitab hai teise käigu sisse ja tuhiseb torpeedona ookeani poole tagasi.

Mida ühist on kõigil viiel saarel? Kaunis loodus, vahvad inimesed, prantslaslik toidu- ja veinikultuur, ülim hoolivus ja mugavus. Kõik on tehtud selleks, et puhkama tulnu tõesti puhata saaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga