Puhkus Made in Japan

Jaapani pikk ajalugu, nüansirohke kultuur, mitmepalgelised põimunud usundid, rahvastiku tihedus ja mõistagi kõrgtehnoloogiline majandus pakuvad selle eksootilise maa külastamiseks sadu spetsiifilisi põhjusi. Aga kõike foonina võttes võib minna sinna eeskätt puhkama. Kuna Eestis toimivad peaaegu otselennud mitmesse Jaapani suurlinna, loob see hea võimaluse reisiks läbi saareriigi. Just turistina kogetut siinkohal jagamegi.

Jaapani pikk ajalugu, nüansirohke kultuur, mitmepalgelised põimunud usundid, rahvastiku tihedus ja mõistagi kõrgtehnoloogiline majandus pakuvad selle eksootilise maa külastamiseks sadu spetsiifilisi põhjusi. Aga kõike foonina võttes võib minna sinna eeskätt puhkama. Kuna Eestis toimivad peaaegu otselennud mitmesse Jaapani suurlinna, loob see hea võimaluse reisiks läbi saareriigi. Just turistina kogetut siinkohal jagamegi.

Alustasime oma kahenädalast reisi Osakast. Sealt kulgesime Kyotosse, siis Takayamasse, seejärel läbi Jaapani Alpide ning Fujiku kõrgendiku lõpuks Tokyosse. Oli hea plaan jätta Tokyo oma reisi lõppu n-ö apoteoosiks. See linn oma mastaabi ja mitmekesisusega pakkus kõike seda üheskoos, mida võib leida New Yorgist, Washingtonist, Pariisist, Sydneyst või Singapurist eraldi. Kuna kohale jõudes röövis lennuväsimus ja ajavahest tekkiv uus unerütm meilt niikuinii ühe päeva, siis ei pidanud seda aega ohverdama Tokyo arvelt.

Maikuu teises pooles oli kirsside õitsemisaeg küll läbi, ilm aga mõnusalt päikeseline, nagu harva Eestis südasuvel. Heledat nahka trendikaks pidavad jaapanlannad eelistavad end päikese eest kaitsta siiski päevavarjude, kübarate, prillide ja pikkade varrukatega. Lisaks katavad nii naised kui ka mehed sageli näo marlimaskiga, et vältida piisknakkuse levikut. Lühikestes pükstes ja plätudega näeb liikumas vaid turiste, kohalike riietumisstiil on konservatiive – valge triiksärk, must ülikond või kostüüm ja kingad koolilastel ning ametnikel. Noormeestel vabal ajal teksad, T-särk, neiudel väljapeetud kleit kampsikute, sallide või jakkidega. Tokyos võib aga kohata kõikvõimalike subkultuuride ja moetrendide esindajaid, mistõttu vaatepilt on märkimisväärselt põnevam.

Kiirus ja kord Jaapan on tõepoolest riik, kus inimesed liiguvad hulgakaupa ning suurtel kiirustel. Shinkanseni ehk kuni 320 km tunnis kihutavate kiirrongidega peaks sõitma igaüks, kes kahtleb Rail Balticu vajalikkuses. Võtsime ekslikult istet äriklassis ning esmamulje ütles, et kiirrongiga sõidavadki üksnes mehed. Turistiklassi vagunisse jõudes pilt siiski mitmekesistus.

Erinevad metroo ja linnaraudtee lahendused on kiired, täpsed ja mugavad. Bussiga üle Jaapani Alpide sõit oli elamus omaette, pakkudes kauneid vaateid mägedele, orgudesse langevatele koskedele ning kärestikulistele jõgedele. Kuigi pea igal teisel jaapanlasel on ühistranspordis käes nutitelefon (või on see kõrvaklappidega ühendatult taskus), pole ühistranspordis kuulda telefonihelinaid ega inimeste vestlusi (erandiks jälle vaid turistid). Ilmselt käib suhtlus vidinates sõnumitega, et mitte häirida kaaskondseid. Metroos võis paljusid näha oma telefoniga mõnd mängu mängimas, suuremates meelelahutuskeskustes on suured ööpäev ringi töötavad mänguautomaatide saalid, kus kirglikud mängurid pikkade ridade kaupa oma jeene laiaks löövad.

Tipptundidel muutuvad suurlinnade tänavad ja jaamahoonete maa-alused kaubatänavad tõelisteks inimjõgedeks. Ent selles massis on vabalt võimalik liikuda, ilma et keegi sind riivaks või müksaks. Rongi oodates võetakse viisakalt järjekorda vastavalt perroonil olevale märgistusele. Hommikuse töölesõidu ajaks on osas metroorongides teatud vagunid reserveeritud vaid naistele, et kaitsta neid ahistajate eest. Tänavatel, ooteplatvormidel või jaamahoonete tunnelites ei näe kedagi käigu pealt kiirtoitu söömas või midagi joomas. Tänavakohvikuid meie mõistes praktiliselt polegi, vaid üksikutes kohtades on baari ukse ette pandud mõni lauake. Erinevalt mitmetest teistest asiaatidest on söömine jaapanlastele privaatne tegevus.

Puhtus ilma prügikastideta

Puhtus on jaapanlastele mitteametlik kultus. Söögikohtades pakutakse esmalt käte desinfitseerimiseks kuumaks aurutatud ja rulli keeratud väikesi froteerätikuid või pakendis niiskeid salvrätte. Esimest tänaval vedelevat sigaretipakki nägime reisi teisel nädalal ja sedagi hotelliesisel, kuhu selle oli ilmselt pillutanud mõni turist. Tänavatel prügikaste peaaegu pole. Enamik neist likvideeriti pärast 1995. aastal Tokyo metroos toimunud terrorismiakti, kus mürkgaas oli paigutatud prügikottidesse. Nüüd kehtib reegel, et igaüks kannab oma prügi kaasas. Kui lõpuks õnnestubki näha kusagil parklas või välisel ooteperroonil prügi- ja pakendikonteinereid, saab neis oma sodi sorteerida nelja kuni kaheksasse eri kasti. Turistiderohkes Takayamas kohtasime isegi tänavapuhastajaid. Need vanadaamid meenutasid oma valgete pluuside ja kinnastega pigem lennuki stjuardesse. Aeg-ajalt nad siiski peatusid, et mõni puuleht või muu kübe pikkade pintsettidega oma kotikesse poetada.

Legendaarsed on jaapanlaste nutitualetid. WC-poti prill-lauad olid sageli elektrooniliselt eelsoojendatud ja mõnes kohas kutsus ainuüksi potile istumine automaatselt esile n-ö vee pealetõmbamise. Spetsiaalsest puldist sai tellida nii altpesu, õhkkuivatust kui ka puuderdust. Või siis sai teha WC-potist ühe nupulevajutusega bidee. Õnneks oli selle tehnoloogiaime juures enamasti ka klassikaline paberirull. Sisenedes tualetti mõnes templis või spordiklubis, tuli oma tavajalatsid vahetada spetsiaalsete tuhvlite vastu või panna need nagu kalossid oma jalatsite otsa.

Hõrgutavad söögid

Enne reisi jagati meile kogemust, et söök on Jaapanis tõeliselt hea − iga toidukord on elamus justkui Michelini tärni restoranis. Nii see oligi. Esimestel päevadel oli siin-seal raskusi vaid jaapanikeelsest menüüst valiku tegemisel. Õnneks on need siiski piltidega, sest väiksemates kohtades või ka suurlinnade kõrvalisematel tänavatel ei oska võõrustajad inglise keelt. Ent mida päev edasi, seda selgemaks sai, et võid lihtsalt tellida mida iganes ja ikka on see väga maitsev.

Põhitoiduaine on muidugi riis. Sinna juurde käib alati sortiment marineeritud köögivilju (tsukemono) ja misosupp ehk meie mõistes puljong. Kui eestlane mõtleb, et täna sööks kala ja homme liha, siis Jaapanis on kombeks liigitus: aurutatud, grillitud või keedetud toidud. Toite iseloomustab lihtsus ja mõõdukus, neisse on kombineeritud puhtad maitsed. Mõne kaubanduskeskuse kiirsöögikohas pakuti näiteks vardas küpsetatud magusast riisijahust pallikesi, väikseid kebabe või vardas kanatükke, kõik üle valatud suhteliselt magusa sojakastmega, muutes toidud meie mõistes läägeks ja pigem ühemaitseliseks.

Väga palju süüakse budistlikus mereriigis Jaapanis mereande ja kala. Näiteks suši valmistamisel kasutatakse palju tuunikala ja merikokre. Muide, lõhesuši on suhteliselt tänapäevane nähtus. Kuna Jaapani rannikuvetes elutsev lõhe sisaldab parasiite, siis on jaapanlased seda kala ajalooliselt söönud vaid küpsetatud kujul. Möödunud sajandi keskpaigas suutsid aga norrakad, kellel kippus lõhet pidevalt üle jaama, osava turundusega veenda jaapanlasi sööma ka värsket lõhet. Mõistagi tehakse nüüd laialdaselt tarbitavaid lõhesušisid ning fileeritud lõhest salateid valdavalt Norrast imporditud kalast.

Kuigi toidukohtade köögid nägid välja suhteliselt primitiivsed, siis see puhtus ja kord, mis neist kumas, julgustas igal pool sisse astuma. Siin-seal tuli ukse taga oodates end ka registreerida välisukse kõrval tahvlil, kuhu pidi kirjutama oma nime ja sööjate arvu. Õigel hetkel juhtis teenindaja meid vabanenud lauda ja kriipsutas nime läbi.

Iga tellitud toit tehti valmis kohe ja enamjaolt klientide silme all. Seda tehakse hämmastava rahulikkuse, kuid ka kiirusega. Ei mäleta, et oleksime pidanud ootama rohkem kui kümme minutit. Oli ka kohti, kus pärast toidu tellimist toodi lauda kauss kuumade sütega, millel tuli seejärel ise nii liha kui ka juurviljad söögiküpseks smoorida.

Eraldi väärib märkimist Hilda beef (Hilda-gyu). See on nimi, mis on antud mustalakalise Jaapani maatõugu veise lihale ning keda on kasvatatud ja söödetud 14 kuud põllumajanduse poolest kuulsas Gifu piirkonnas. Selle liha on struktuurilt nagu marmor ja maitseomadused oivalised, ent samas on see  ülikallis. Kui soovite Jaapanis maitsta Hilda liha, tasub olla tähelepanelik. Kuna eurooplaste jaoks on Jaapani hindades nulle kogu aeg palju, siis ei pruugi kohe arugi saada, mis on selle gurmeeroa tõeline hind.

Toidu eest maksmisel Jaapanis jootraha ei jäeta. Tõeks osutus turismileksikonides kirjutatu, et iga serveering on nende mõistes nii kvaliteetne ja hingega tehtud, et pole vahet, kellele seda serveeritakse. Avalikus hinnas on kõik juba sisse arvestatud: kvaliteet, tooraine, külalislahkus.

Võtke vabalt

Kui transport on Jaapanis kiire ja mugav, nõuab harjumatu logistika ja jaapanlaste napp inglise keele oskus reisimisel omajagu aega. Seega on soovitus rutata aeglaselt ning arvestada võimalike arusaamatuste ja ekslemistega. Teekond mägisesse Takayamasse otse Jaapani Alpide nõlval ja sealt läbikulgemine Fuji mäe jalamile oli kohati üllatuslik. Hoidmaks silmad ja meeled värsked ning avatud, tasub vahepeal lihtsalt aeg maha võtta ning nautida kohalikku sauna ja spaad. Need põhinevad kuuma ja külma vee kontrastil. Umbes 50-kraadilises kuumaveebasseinis lõdvestumise järel on võimalik end jahutada poole jahedamas külmaveebasseinis – protseduur, mis loob mõnusa rammestuse. Mõnes hotellis oli ka ilma keriseta leiliruum või rahustavate aroomidega aurusaun. Pesemiseks aga tuleb istet võtta väikesel taburetil peegliga dušiboksis. Saunas käimise reeglid on täpselt kirjas turistidele jagatavatel infolehekestel. Muuhulgas on seal ka nõue, et tuleb eelnevalt kindlasti kinni katta oma tätoveeringud või kehajoonistused. Need on Jaapanis levinud vaid allilmategelaste hulgas. Lõbus oli neilt infolehekestelt lugeda ka teavitust, et saun on avatud hommikul kella 6.00–11.00 ja pärastlõunal kella 15.00–25.00 (sic!).

Kuigi jaapanlased on linnas ise päris tublid jalgrataste kasutajad, siis turistidele mõeldud jalgrattalaenutusi nägime vaid paaris kohas. Küll aga on võimalik mõne mäenõlval asuva templi külastamiseks kasutada rikšat.

Viisakus ja ausus

Jaapanlaste viisakus ja pidev kummardamine on üldtuntud. Siiski on omaette kogemus, kui näiteks transfeeribussi saabumisel seda platvormil reas ootavad neli pakikandjat saabuvale bussile kõik üheaegselt ja sügavalt kummardavad. Jaapanis antakse iga ostu puhul tšekk ning ühtlasi loetakse kõva häälega ette, mida ostsite, kui palju raha andsite ja palju tagasi saate. Kui peaksite kogemata poetama letile rohkem münte, saate üleliigsed alati tagasi. Kui inglise keelt vallanud müügimees tehnikapoes nutividinaid tutvustas, siis hiljem neid kasutama hakates toimis kõik täpselt nii, nagu öeldud. Kui tellisime ühes restoranis kogemata Hilda liha, mille suhteliselt väikese koguse eest oleks pidanud maksma meie vääringus 150 eurot, tuli peakelner üle küsima, kas me ikka oleme oma valikus kindlad. Ei olnud, sest polnud tõesti märganud menüüs olnud hinna juures nullide hulka.

Hiljuti avaldati üks kummaline riikide edetabel selle kohta, kui palju inimesed aastas keskmisest seksivad. Selle tabeli tipus oli Kreeka üle 180 korraga ja kõige lõpus Jaapan 49 korraga. Kuna sellist tabelit saab koostada vaid küsitluse teel, siis kaldume arvama, et kreeklased loomulikult bluffisid, ent jaapanlased vastasid ausalt.

Tekst ja fotod: Ingrid Käo, Ivo Rull

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga