Tiit Pruuli kohtus Priit Kaldasega Levi suusakeskuses, kus Priit Tiidu pojale mäesuusatamise algõpetust jagas. Põhja-Soome jõudis Priit niiviisi,et ta tüdruksõber sai tööpakkumise Lapimaa kullakaevandusse ja nii otsustati Levile kolida. Priidule see mõte meeldis, sest Nuustaku pikad suusatõstukijärjekorrad ja laevasõidud Lõuna- Soome suusakeskustesse olid teda juba parasjaguära tüüdanud. Kuna ta oli juba varem vee- ja lumelauaõpetusi jaganud, siis tegigi ta nüüd oma hobist päris töö. Nüüdseks on tal olemas lauaõpetaja kõikvõimalikud rahvusvahelised paberid, muu hulgas on ta õppinud õpetama ka füüsilise ja vaimse puudega inimesi.
Ise alustas Priit lauasõitudega poisikesepõlves, kui onu lumelaud oli temast endast pikem ja saapad neli numbrit suuremad. Sealt jäi pisik külge. Kuna kevadel sulab lumi ära, aga noor mees laualt maha ei saanud, siis hakkas ta Pärnu jõel proovima ka kaatri taga veelauasõitu. Järgmine maailm avanes Priidule siis, kui ta õppis vee peal lohega sõitma, sest selgus, et ei pea kihutama sinna, kuhu kaater veab, vaid saab ise oma marsruute valida. Veelauasõit, surfamine, lainesurfamine – kõik need on teemad, kus Priit end väga kodus tunneb.
Kohtume Priiduga Pääskülas, ta tuleb kohale longboard’iga. Sellega sõitmise õppis ta ära Hawaiil elades.
„See on väga mugav transpordivahend. Hawaiil käisin sellega tööl, kümme kilomeetrit hommikul lükata polnud mingi probleem. Samas on see mugavam kui jalgratas, sest kui enam sõita ei taha, võtad kaenlasse ja astud bussi või paned auto pagasiruumi. Eks kõik need lauaspordid on üsna sarnased. Kui oled lumelauaga sõitnud, siis on surfamine lihtsam, oled veelauaga sõitnud, on lohetamine lihtsam. Kõik need aitavad üksteisele kaasa. Kui see valdkond meeldima hakkab, siis leidub järjest uusi vahendeid, millega edasi liikuda,“ kirjeldab Priit.
Räägime täna põhiliselt su hobist, mida Lapimaal harrastad. Mis on lumelohetamine ja miks seda teha just Põhjamaal?
Lapimaal on lumelohetamisega hea tegeleda just seepärast, et oktoobri keskel või lõpus tuleb lumi maha ja püsib tavaliselt kuni mai lõpuni. Tõsi, suusatõstukid ei ole siis enam avatud, aga lumelohetaja neid ju ei vajagi, sest lohe on nagu isiklik suusatõstuk. Tavaliselt on paks lumi olemas detsembris, siis on täiesti ohutu sõita. Detsembris on aga päev väga lühike – kolm tundi. Detsember-jaanuar on päris külmad. Suur lohetamine algab tavaliselt veebruari lõpu poole, kui päike soojendab päeva, nii kuni vähemalt aprilli lõpuni.
Lapimaal on üldjuhul tugev tuul, see on meie suur boonus. See tuul on pinnuks silmas suusakeskustele. Kui on külgsuunas tugev tuul, siis tool- ja gondeltõstukeid enam kasutada ei saa. Ankurtõstukid töötavad ka kõvema tuulega, aga ega see väga mugav ei ole seal tuule käes kõlkuda. Lohesõpradel on just hea meel, kui on tuuline ilm.
Mis see optimaalne lohetamise kiirus on?
Kui tuult on 6 m/s, siis hakkavad lohed õhus püsima. Harrastajale on hea tuul 8–12 m/s. Kuni 20-meetrise tuulega võiks sõita oskaja. Sealt edasi pead juba olema selgelt edasijõudnu. Muidugi sõltub veidi ka lohe suurusest. See, mitu ruutmeetrit on kangast, määrab palju. Kasutatakse lohesid 5–6 ruutmeetrist kuni 12–13 ruutmeetrini. Suvel vee peal, kus on rohkem jõudu vaja, kasutatakse veel suuremaid lohesid.
Lume peal on lohetamisega lihtsam alustada kui vees, sest jääb ära pinnale tõusu õppimine. Tõsi, talvel on märksa külmem kui suvel rannas, aga pole halba ilma, vaid on halb riietus. Kui on siiski rohkem kui 15 külmakraadi, siis me väga ei loheta. Kui on –15 °C ja 10 m/s tuult, siis koosmõju on ikka päris suur. Esiteks on endal jahe ja teiseks ei pruugi varustus enam korralikult toimida – turvasüsteemid on tihkemad, rihmad on jääs. Oleme küll käinud ka 20-kraadise külmaga, aga see pole enam nii nauditav.
Veesõidu ja lumesõidu lohed ei ole vist väga erinevad?
Ei ole jah. Põhimõtteliselt on kahte tüüpi lohesid. Esiteks need, millel on balloon ees servas ja siis kolm või viis väiksemat ballooni risti, mis pumbatakse õhku täis. Neid nimetatakse leading edge inflatable. Ja siis on madratslohed, kus balloonist selgroogu ei ole, on ainult õhukanalid. Kui lohe õhuga täitub, hoiab see oma kuju. Nii kui alla kukub, läheb känkraks kokku. Täispuhutavaid lohesid saab kasutada nii suvel kui ka talvel. Madratslohesid vee peal kasutada ei saa. On küll tehtud spetsiaalseid ventiilidega madratslohesid, aga need pole väga levinud. Need, kes suvel vee peal ei loheta, kasutavad talvel tihti madratslohet, siis pole vaja pumbata ja selle saab väiksemaks kokku pakkida. Kaheksaruudune madratslohe veab rohkem kui sama suur pumbatav lohe. Kui suvel ka lohet kasutada, on ökonoomsem soetada täispuhutav lohe.
Suusad-lauad?
Kui oled rohkem harjunud suuskadega sõitma, siis kasuta suuski, kui tunned end hästi lumelaual, siis kasuta lauda. Sobivad tavalised mäesuusad. Kui on paks ja pehme lumi, peab olema laiem suusk. Tänapäeval on levinud ka rokker-suusad ehk ninadest ülespoole keeratud suusad. Need suusad on rohkem lume pinnal, ei upu ära ja nii on lihtsam sõita.
Mis kogu varustuse soetamise hind on?
Lohe hind on keskmiselt 1000 eurot, suuremad kallimad, väiksemad odavamad. On kvaliteetsemad ja vähem kvaliteetsed tootjad. Oma kogemusest soovitan osta ikka kvaliteetsema tootja varustuse – kestab kaua, 5–8 aastat.
Mis see Lapimaal lohetamise võlu on?
Just see, et seal on palju mägesid. Yllas- Pallastunturis, kus mina käin, on kaks suusatõstukit, mis on Soome kõrgeimad, 806 meetrit. Sobivaid mäetippe on kümne ringis. Tavainimene, kes tuleb suusatama, pääseb tõstukitega kahele tipule. Need, kes on paremas füüsilises vormis, jõuavad suuskade alla pandavate nahkadega ka kaugemale. Aga need tipud, kuhu kondijõul marsid kolm tundi, on lohega kättesaadavad viie minutiga.
Lohetatavat territooriumi on seal umbes 50 km². Olen seal peaaegu kõik läbi sõitnud. Kui seda jalgsi talvel läbida, võtaks see palju aega ja jääks palju ägedaid kohti nägemata. Just see vabadus ongi äge – saad minna kuhu tahad.
Kui lohetad tasase maa peal, siis palju allatuult minnes pead pikalt vastutuult tagasi loovima. Loovimine nõuab aga palju jõudu. Kui lähed aga vastutuult mäest üles, siis mäest alla tulla saad mäge ennast ära kasutades. Põhimõtteliselt on siis võimalik ka otse vastutuult sõita. See on enamiku jaoks, kes varem pole mägedes lohetanud, väga üllatav. Mäge kasutades tuleb lohesõidule nagu üks dimensioon juurde.
Kui vahel harva juhtub, et mägedes pole piisavalt tuult, siis tuleb minna veidi kõrgemale ja üldjuhul on seal korralik tuul olemas.
Millised on suuremad ohud?
Kindlasti on olemas laviinioht. Paljud arvavad, et laviinid on kusagil kaugel Alpides või Himaalajas, aga see võib vabalt juhtuda ka Soomes. Kui on 25-kraadine kalle, on laviinioht olemas. Eriti, kui tuul liigutab suuri lumemasse ja kui päike lund soojendab, läheb see lumemass järjest raskemaks ja kui keegi sealt üle läheb, võib ta laviini vallandada. Seepärast oleks alati mõistlik pöörduda esmalt kohaliku giidi või kogemustega sõitja poole, kes on antud kohas varem sõitnud, teab ohte.
Tihti on lumi väga paks. Meetrisügavuses lumes sumpamine võtab väga palju energiat. 400 meetri läbimine võib kesta tunde. Kui oled eelnevalt kaks tundi lohetanud, energia ära raisanud ja päev lühikene, ning otsustad, et nüüd tahad koju minna, aga autoni on pool kilomeetrit, siis võib tekkida väga ohtlikke olukordi. Lapimaa talved on ikka väga külmad, on mäenõlvu, mille taga mobiililevi ei ole, nii et abi pole võimalik kutsuda. Võõras kohas on udu või pilvise ilmaga lihtne ära eksida. Mõnikord juhtub ka nii, et pärast kukkumist kaotad suunataju ära ja hakkad minema valele poole. Uisapäisa ise võõrasse kohta minnes võib see kurvalt lõppeda.
Mägedes on samas tuul tavaliselt palju ühtlasem kui näiteks järvel, see teeb mägedes sõitmise ohutumaks. Kui järve ääres on ka mets, siis on tuul kohe häiritud.
Kas Eestis oled ka sõitnud?
Olen ikka. Aga kui oled Lapimaal mägedes ja paksus lumes sõitnud, siis siin põldude peal väga suurt himu sõita ei ole. Lund on veidi vähe, kõrred ja kivid on väljas, kukkumine üsna valus.