PÕNEV ELU PAADIL

Liveaboard ehk pardnik, paadielanik, paatnik, aluslane… heal lapsel mitu nime. Selliste nimedega kutsutakse vagabunde ja reisiselle, kes on otsustanud ennast pikemalt sisse seada mootorpaadil või purjejahil. Täpsemat eestikeelset vastet mõistele liveaboard hetkel ei leidugi, sest koduseid eestlasi, kes maailmameredel ujuvalustel oma igapäevaseid toimetusi teevad, on paremal juhul ehk kümmekond.

 

Liveaboard ehk pardnik, paadielanik, paatnik, aluslane… heal lapsel mitu nime. Selliste nimedega kutsutakse vagabunde ja reisiselle, kes on otsustanud ennast pikemalt sisse seada mootorpaadil või purjejahil. Täpsemat eestikeelset vastet mõistele liveaboard hetkel ei leidugi, sest koduseid eestlasi, kes maailmameredel ujuvalustel oma igapäevaseid toimetusi teevad, on paremal juhul ehk kümmekond.

 

Liveaboard'ideks kutsuvad end ka Martin ja Mariana, kelle 39-jalasele Dehler-marki purjejahile me abikaasaga aprilli lõpus astume. Jaht on terve Vahemere talvise perioodi vaikselt loksunud Kagu-Sitsiilia sadamas Marina di Ragusas, mis on liveaboard'ide seas tuntud just soodsa ja mugava talvituskohana ning aktiivse kommuunielu poolest – niipea kui talvise off-season'i soodustused aprilli lõpus läbi saavad, suundub purjetav kogukond mööda Vahemerd ja maailma ookeane laiali selleks, et tihtipeale juba hilissügisel kodusesse sadamasse naasta. Seltskond on omavahel tuttav, enamgi veel, tihedalt vennastunud – ja nii broneeritakse sageli juba järgmise talve kaikoht varakult ette, et tuttavate naabritega kõrvuti loksuda. Tore seltskond on üks liveaboard'iks olemise võludest, on Martin ja Mariana kindlad.

„Me oleme siin ühed noorimad ja tihti küsitakse, et mis te, noored, siin teete, te peaks lapsi ja karjääri tegema,” naerab Martin, tõdedes, et suurem osa siinsetest purjetajatest on pensioniealised või üle keskealised vanemad abielupaarid ja üksikud härrad. Martin ja Mariana, kes tööalaselt on aktiivsed disaini ja start-up'i maailmas, ei näe põhjust, miks ei võiks laste kasvatamist ning karjääri tegemist ühildada jahi pardal elamisega. Üle maailma leiab hulgaliselt perekondi, kes elavad ja purjetavad üheskoos eri vanuses lastega. Ujuvatest sõpruskondadest kujunevad loomulikul teel oma kogukonnad, töötab laste koduõpe, abistatakse üksteist igapäevase majapidamisega ning soovi korral naastakse n-ö tavarutiini – liveaboard'iks hakkamine ei ole üheotsapilet.

Ühtset põhjust, miks paadielu mandril elamisele eelistada, on raske välja tuua: „Pigem ikka see vabaduse ja sõltumatuse tunne – pistad pea luugist välja ja kogu maailm juba su ümber. Võid oma kodu igale poole viia ja kasutada ära 70% planeedi vesist pinda ning minna kohtadesse, kuhu muudmoodi ei saakski. Ja muidugi see sadamate õhkkond üldiselt – inimesed! Me ei ole kohanud mitte ühtegi ebameeldivat või tõredat inimest, kõik on nii sõbralikud ja avatud, kõigil oma lood rääkida ja ollakse nii abivalmid. Ilmselt see kõik kokku...” mõtiskleb Mariana põhjustest rääkides. „Hommikul teed kohvi, võtad selle välja kaasa, istud kokpitis, päike sirab näkku ja keegi läheb mööda ja teeb hea nalja... Paadielu on mõnes mõttes hästi lihtne elu.”

Täielik vabadus, aga ka vastutus

Martin ostis Süstiku Maltalt ning sealt sai alguse ka nende teekond liveaboard'i maailmas. Purjejaht on lihtne vara – ei pea olema miljonär, et endale elamiskõlblikku jahti osta, küll aga on küsimus prioriteetides. Korteri või kalli auto asemel oli noorte valikuks praegu laev. Üksikute purjetavate maailmarändurite veesõidukite hinnad algavad 5000 eurost, kuid ilmselt vajavad need alused rohkelt uue omaniku energiat, raha ja aega, et elamiskõlblikuks saada. Mida suuremad ja uuemad on jahid, seda kallimad, kuid tõenäolisemalt on need juba valmis ka pikemateks teekondadeks.

Lisaks jahiostule on suurimad väljaminekud kaikohatasud, mille suvine kuumaks võib Vahemeres 39-jalase paadi jaoks küündida kuni 900 euroni. See on ka peamine põhjus, miks enamik liveaboard'e suvel sadamates ei peatugi. Ankrus olemine on tasuta ja lisaks annab see võimaluse nautida privaatset olemist looduse keskel, kaunites ja tuule eest kaitstud abajates. Omavahel on levinud tõdemus, et tõeline liveaboard ongi peamiselt ankrus ning kaldal toiduvarusid täiendamas või linna uudistamas käiakse täispuhutavate julladega. Liveaboard on väga  erineva elustiili ja suhtumisega inimene, kui võrrelda teda Vahemere 52-jalase paadi omanikust jõuka pühapäevapurjetajaga, kes jätab aluse puhastamise teiste hooleks ning rahast ei hooli.

Tegemist on elustiiliga, kus oled täielikult ise oma otsuste peremees: kui soovid, elad aasta ringi vee peal, kui soovid, käid aegajalt paari kuu kaupa „kodus” hädavajalikke asju ajamas; kui soovid, võid veeta terve aasta ühes sadamas või siis vastupidi, olla pidevas liikumises ning künda läbi kõik maailma mered. Siinsamas Marina di Ragusa sadamas kohtame perfektset eesti keelt kõnelevat Karli, kes on Kanada väliseestlaste järeltulija ning elab ja töötab üksinda suurel katamaraanil, et suvisel perioodil ülejäänud perekonda võõrustada –igaühele ujuvalusel talvitumine ei sobi.

Laeva eest hoolitsemine, sellel samal ajal elamine ja töötamine on mõnes mõttes üks korralik mitmel rindel rabamine. „Inimesed mõtlevad, et me siin niisama aega veedame ja Vahemerd naudime, aga ega me seda tavaliselt ei saa üldse teha – selles mõttes on jube hea, et kui külla tullakse, siis saab natukene puhata ka,” tõdeb Martin.

Tähtsat rolli mängib (eriti noorte jaoks) paadielu finantseerimise juures võimalus jätkata tööga ka pardal elades. Martin ja Mariana olid algusest peale kindlad, et ei soovi elada n-ö off-grid elu, vaid merel olles jätkata kindlasti töiste projektidega. Ka laevas elades on töödel tähtajad, prügivedu, elektriarved ning sellele lisaks purjede parandus, mootori hooldus, paadipõhja puhastamine ja muud merelised tegemised. Ilusal kuumal ja päikeselisel Vahemere-päeval ei pruugi paadist välja saadagi, sest tegeletakse näiteks mootori generaatori remondiga. Generaator peab aga töötama, muidu ei ole võimalik sadamast väljudes elektrit toota ning laeva tulesid ja elektroonikat kasutada. Igal puudusel või veal, mis paadis tekib, võib olla potentsiaalselt eluline tähtsus, sest katki läinud süsteemi puhul ollakse merel omapäi – laeva maantee äärde parkida ja autoabi järele kutsuda ei saa. Sellegipoolest, samal põhjusel on igal süsteemil ka tagavarasüsteem ja tagavarasüsteemil oma tagavara – nii et olgugi riskidega seotud, on võimalik meresõidul ohud miinimumini viia.

Päevad liveaboard'ide keskel

Mis me seal Sitsiilias siis tegime ja millega paadielanikud ise igapäevaselt tegelevad? Eemalt kaiservalt valgeid jahte ja mastimerd vaadates jääb neil jahtidel elavatest inimestest vägagi teistsugune ja vale ettekujutus. Ma ei valeta, kui väidan, et sadamas veedetud nädala jooksul ei näinud ma ühtegi jahi ahtris istuvat, päikest võtvat ja veini joovat inimest (välja arvatud meie muidugi, aga meie olime ju külmast Eestist saabunud külalised). Küll aga nägime mööda kaid jooksvaid paadielanikest lapsi, paate putitavaid härrasmehi, pesu pesevaid paare, laeva pardal pikutavaid koeri-kasse ja isegi kanaarilindu, roostes jalgrattaga poodi sõitvaid pensionil insenere, piipu popsutavat ja kõigile nõu andvat šveitslast ning valjuhäälseid prantslasi.

Hommik algab kajutis varakult, sest päike paistab eredalt läbi vööriluugi juba kella kuuest alates ja elu käibki päikese rütmis. Kell 9 algab VHF-raadio kanalil 77 igahommikune kogukondlik infovahetamise veerandtund: milline on ilmateade; kes sel päeval sadamast lahkub, kes eelmisel päeval saabus; kellel on midagi vahetada, müüa või ära anda; kellel on vaja nõu millegi parandamiseks; kellel on sünnipäev (näiteks Inglismaa kuningannal või D-kai ääres peatuval Thomasel – viimasel puhul kutsuti kogu sadam seda tähistama ja sel õhtul loodusega ühtses rütmis magama ei mindud); kellel on mõni haigus või muu mure. Tavaliselt küpsetavad paadielanikud raadioülekandega samal ajal omletti ja keedavad hommikust mokakohvi ning uudised on mõnusaks taustainfoks.

Ehkki elutempo on laevaelanikel mõnevõrra rahulikum (kuid kindlasti mitte igavlev) kui kuival maal, siis tavapärast tööd tehakse ka sadamas. Üks levinuim on loomulikult töö arvutiga: blogipidamine, raamatute kirjutamine, veebidisain ja kas või investeerimine; kuid tegeletakse ka sukeldumisteenuse ja jahtidel leiduvate remonditööde pakkumisega. Nii ongi Martinil ja Marianal hommikusöögile järgnevateks tegevusteks kas n-ö lauatöö (ehk meilide vahetamine, projektijuhtimine, disainimine, kirjutamine jne) või siis paaditöö, nagu vendrite pesemine, vintside hooldamine ja muu säärane.

Ühtäkki kuuled kedagi õues inglise keeles hõikamas: „Kas keegi soovib oma jahi gaasiballooni täita?”, misjärel läheb kiireks sebimiseks ja vabatahtlik jalgrattaga laevamees saab oma pakiraamil asuvasse (õnneks suurde) korvi kuuldeulatuses olevatelt jahtidelt hoobilt viis gaasiballooni juurde. Prügi tuleb viia saja meetri kaugusel kaldal asuvatesse konteineritesse, dušš ja tualetid on 200 meetri kaugusel sadamahoones ning pesupesemiseks on masinad 200 meetrit teisel pool sadamahoones –nii et jalutada saab omajagu, eriti kui pesuhunnikuga pesemisruumi jõudes avastad, et pesupulber on maha ununenud.

Erinevalt valdavast osast „talvitujatest”, oleme erandlikud ja otsustame paaril päeval Vahemerel ka purjetada ja kala püüda, tekitades sellega unistes sadamaelanikes ning ka -ametnikes hämmelduse: niisama lihtsalt vaid purjetama lähetegi või? Sisse ja välja sõitev laev on sündmus ja kümnete silmapaaride jälgides lisab talve jooksul veidi rooste läinud paadikäsitsemisoskustele omakorda lisapinget. See-eest pole naabrid õpetussõnadega kitsid.

Kala me ei saa, kuid ostame kümneka eest kohalikelt kaluritelt neli kalmaari, mis rohkete sitsiiliakeelsete kommentaaride ja retseptide saatel meile ka kohapeal ära puhastatakse. Kalmaari mari ja tindipaunad toidame vana kaluri kiidusõnadest hoolimata siiski salaja sadama arvukatele pisikalaparvedele, kuid tatrajahus paneeritud ning tulikuumas oliiviõlis praetud kalmaari liha ja kombitsad viivad keele alla. Tõsine valgupomm, mida ei jõua palju süüa, kuid mida on vaja, sest kohe on algamas kaks korda nädalas kohalike kõrtsipidajate poolt just liveaboard'idele korraldatav happy-hour.

Kindlasti ei saa kurta selle üle, justkui puuduks laevas elades seltsielu ja kontaktid inimestega. Mööda ujuvkaid poodi või tagasi jahi juurde jalutades on võimatu mitte naabritega kokku põrgata ja suhtlemata jätta ning erinevalt meie põhjamaisest tagasihoidlikkusest ei pääse elavaloomuliste vanemaealiste lääne- ja lõunaeurooplaste käest pinnapealsete viisakusavaldustega.

Ilmselt on asi ka selles, et nii noori liveaboard'e näevad vanemad silmapaarid harva ning juba uudishimust tullakse paadile koputama. Tegelikult võiks siinse kontingendiga juttu vestma jäädagi, sest igaühel on seljataga oma põnev ja sündmustest pakatav elu –nii merel kui ka maismaal. See on ka vajamineva info kogumise põhilisi allikaid: kus on ilusad ankrupaigad, kus odavad sadamad ja milliste tuultega on kõige parem Atlandit ületada. Naljatledes muigab Martin: „Teinekord, kui olen taas jutuvestjate kätte lõksu jäänud, saan aru, miks paljud mööda käisid just jalgrattaga sõidavad –siis ei saa keegi sind peatada ja juttu ajama hakata.”

Purjejahil elamiseks ei pea olema ei hipi ega miljonär. Tänapäevane digitaliseerunud maailm annab võimaluse elada ja töötada kus iganes, olgu selleks siis talu Petserimaal või jaht Sitsiilias. Diginomaadideks kutsutaksegi mööda maailma ringi rändavaid ja arvuti abil elatist teenivaid inimesi ning üha enam leiavad selle elustiili enda jaoks ka eestlased. Martin ja Mariana lahkuvad täna Marina di Ragusa sadamast ja võtavad purjejahil kursi Sardiinia poole – kuhu sealt edasi, seda ei tea nad ise ka. Kas läbi Gibraltari ja Kanaaride Kariibidele või hoopis piki Euroopa rannikut Eesti poole? „Sõltub tuulest,” muigavad nad. Kolm liveaboard'ide laeva lahkus nädala jooksul Kreeka suunas, kus pidavat olema küll ülerahvastatud, aga ilus ja odav. Sardiinia kasuks räägib jällegi asjaolu, et Sitsiiliast sinna suundudes on tee peal head tuunikala püüdmise veed –samuti naaberpaadist saadud info. Mina naasin kahe soojakraadiga lörtsisajusesse Eestisse ja vaatan arvutist jahtide müügikuulutusi –pojad sain juba nõusse...

Tekst ja fotod: Randel Kreitsberg, Mariana Hint-Rääk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga