Polaaruurija ja -rändur Timo Palo on seilanud Põhja-Jäämerel, töötanud Arktika ja Antarktika polaarjaamades ning osalenud Prantsuse kuunari „Tara“ pooleteiseaastases jäätriivis üle Põhja-Jäämere. 2012. aastal läbis ta norralase Audun Tholfseniga 1620 kilomeetrit põhjapooluselt Teravmägedele ja kanti selle eest Guinnessi rekordite raamatusse. Palo ja Tholfsen pälvisid selle eest ka Ernest Shackletoni auhinna. Eesti Vabariigi presidendi kliimanõunikuna osales Timo S/Y „Admiral Bellingshauseni“ „Antarktika 200“ ekspeditsioonil. Timoga räägib toonane meeskonnakaaslane Maris Pruuli.
Räägi palun paari sõnaga oma 1600-kilomeetrisest retkest põhjapooluselt Teravmägedele, mis sind Guinnessi rekordite raamatusse viis.
See mõte sündis üsna spontaanselt, nüüd juba enam kui kümne aasta tagusel suvisel õhtul Teravmägedel Arktika kaarti silmitsedes. Unistus põhjapooluse suusaretkest oli muidugi olemas juba tunduvalt varem, kuid kuni tolle hetkeni puudus lahenduskäik.
Selles retkes oli parasjagu kõike: tubli annus teadmatust, põnevust, riski, ajaloolist romantikat. Oli nälga, meeleheidet ja kõhklusi, emotsionaalseid kõrghetki ja väärt õppetunde. Kõike sellist, mida üks suur seiklus ilmselt sisaldab.
Me ei läinud purustama ühtki rekordit, läksime nautima protsessi ennast. Tara triivi päevilt sügavalt hinge pugenud arktiline maailm merejääl kutsus tagasi. Ühtaegu tahtsime vastuseid mõningatele küsimustele ja nende vastusteni jõudmine tähendas enese proovile panekut.
Sedalaadi polaarretk on nagu elevandi söömine. Seisad seal lõpmatuna tunduval jääväljal ega tea, kust otsast pihta hakata. Ei tohi aga lasta end kohutada sellel suurel tervikpildil, tõsiasjal, et sinu ja kodu vahel laiutab poolteist tuhat kilomeetrit jäist ookeani. Tuleb lihtsalt kuskilt pihta hakata, samm sammu järel, üks suutäis korraga ja nii on lootust, et lõpuks saab see hiiglaslik olend söödud, jõuadki ihaldatud eesmärgini. Sammhaaval minnes võivad ka esmapilgul võimatuna tunduvad asjad lõpuks võimalikuks osutuda. Meil kulus selleks 72 päeva, mida polegi ju nii ülemäära palju. Lihtsalt aeg kulgeb sellisel rännakul teistsuguses rütmis.
Kuidas oled sidunud teadustöö ja polaarretked? Sinu doktoritöö pealkiri oli „Õhutemperatuuri inversioonid Arktikas“.
Mul on see tõesti omal moel õnnestunud ja olen sellise võimaluse eest ääretult tänulik. Polaarkirg ja seiklusjanu olid juba enne kokkupuudet teadusega olemas. Jäämerele pääsesin siiski esimest korda teadustöö kaudu.
Polaarmaailm on väga unikaalne piirkond meie planeedil. Ühtmoodi põnev on olnud otsida vastuseid nii teaduslikele kui ka rohkem isiklikku laadi küsimustele. Mul on seda uudishimu jagunud ja küllap jagub kogu eluks.
Eks võimalus uurida Arktika atmosfääri sai osaks paljuski ka tänu heale juhusele. Sattusin olema õigel ajal õiges kohas. Lõputöö tegin Haanja kõrgustiku lumeolusid uurides. Ja magistrantuuris olles avanes ühtäkki võimalus sõita Põhja-Jäämerele, seda tänu rahvusvahelisele polaaraastale pühendatud EL-i viieaastase Arktika-uurimise projektile „Damocles“, milles meie instituut osales. Selle projekti raames toimus ka "Tara" jäätriiv. Edasine oli mingis mõttes juba loomulik jätk. Hiljem tegin mõõtmisi juba omal initsiatiivil. Tänaseks olen aktiivsest teadustööst taandunud. Hoian end siiski kursis sellega, mida uut polaaruurimises, iseäranis Arktikas avastatakse.
Sa kuulud polaarrändurite absoluutsesse tippu, oled nimetatud Eesti aasta seiklejaks, kantud Guinnessi rekordite raamatusse. Aga sa pole läinud uhkeks. Ütled lausa, et loodus teeb sind alandlikuks. Anna palun lühike järeleaitamistund neile, kel napib kokkupuuteid loodusega ja kes linnadžunglis end kogu maailma pärisperemeesteks peavad.
Ausalt öeldes ma ei tea, mida see uhkus päriselt tähendab ega suuda ka välja mõelda ühtki head põhjust, milleks see kasulik võiks olla. Vastupidi, uhkusega pole loodusjõudude meelevallas midagi peale hakata. Seda karistatakse üsna kiirelt. Küll aga võib edule loota, olles alalhoidlik, tähelepanelik ja kannatlik. Loodus suhtleb meiega kogu aeg, iseasi, kas oskame alati neid märke lugeda. Kas oskame looduse jõudu nutikalt ära kasutada ja mitte selle vastu lootusetult sõdida.
Linn on inimese loodud mugav-„turvaline“ keskkond, kust on püütud eemaldada loodusele omistatav teatud vaenulikkus või loodusjõududega kaasnevad ebameeldivused. Sellel on aga omad hädad. Põlvkond põlvkonna järel kasvab üles justkui mingis mullis, mis tublisti erineb planeeti valdavalt hõlmavast keskkonnast. See loob illusiooni meie tugevusest ja muudab meid pisimagi häirituse korral kergesti haavatavaks. Loodus ja tema jõud ei ole ju kuhugi kadunud, ta on ikka olemas seal linnamüüride taga, aga ka nende kohal ja allgi. Vahel tungib linnagi. Sestap on elu linnas midagi sarnast poolärkvel olekuga. Seevastu loodusjõudude keskel, metsikul maastikul tunned end tõeliselt ärkvel olevat, meeled on erksad ja valmis püüdma signaale, mis sisaldavad sinu jaoks olulist, lausa elulist infot.
Põhja-Jäämere jääl liikudes võis looduse jõudu tunnetada igas hingetõmbes, see domineeris meie mõtetes ja emotsioonides. See muutis meid alandlikuks. Üsna kiirelt sai selgeks, kes on siin boss. Siin ei loe varasemad tiitlid, saavutused, ei rahaline seis ega ühiskondlik positsioon. Loodusjõu ees kahvatub kõik, siin on inimene ihualasti. Loeb vaid see, kes sa päriselt oled. Ja sind võidakse säästa, kui sul on piisavalt arukust ja alandlikkust, aga garantiid pole selleski.
Ma olen kogenud, kui armetu ja väeti võib inimene loodusjõudude meelevallas olla. See on selline emotsionaalselt vabastav hetk, kus oma viletsuses sa ühtaegu naerad ja nutad. See ilmselt ongi adekvaatne tunne, mis seab asjad õigesse perspektiivi inimese ja looduse vahelises suhtes.
Lugesin just sinu vettekukkumisest, mis oleks kergesti võinud lõppeda fataalselt. Hiljem olukorda analüüsides ütled, et õppisid sellest palju. Mida täpsemalt ja kas see oli suurema üldistusjõuga õppetund?
See oli pealtnäha üks lihtne viga, valearvestus, mis võinuks aga saada saatuslikuks. Elus kipubki tihti just nii olema. Me ei suuda olla igal hetkel sajaprotsendiliselt keskendunud, ikka juhtub, et kaotame korraks tähelepanu. Inimene eksib tahes tahtmata. Enamasti ei juhtu nendel kordadel midagi hullu, aga vahel siiski juhtub ja paratamatult tekib küsimus, kas seda olnuks võimalik vältida? Jah ja ei.
Enamjaolt kipuvad sedasorti eksimused tulema kas väsimusest või säärasest emotsionaalsest seisundist, mis halvab keskendumisvõime. Minu õnnetus oli selgelt mu enese viga. Ma eksisin olukorra hindamisel, lugesin valesti märke, mis ometi nii selgelt mulle vastu vaatasid. Selle tingis minu tolle hetke vaimne seisund. Oli vaja entusiastlikult tegutseda, ületada takistus ja korraks kaotasin oma alalhoidlikkuse. Entusiasm ja julgus on toredad omadused, aga ka neil on oma mõõt. Piir julguse ja hulljulguse vahel on üsna hägune ja mitte alati ei ole me võimelised seda ära tundma.
Kõikjal ja alati eksisteerib teatud laadi lünk selle vahel, mida me suudame tajuda ja mis tegelikult toimub. Nimetagem seda määramatuseks. See määramatus on riski põhiolemus. Kogu asja mõte seisneb selles, et läbi kogu oma tegevuse, teadmiste, kogemuste me püüame kõikvõimalikul moel seda lünka vähendada. Kogemus on siin kahtlemata parim, aga ka valusaim õpetaja. Me anname endast kõik, et seda lünka vähendada, et suudaksime lugeda meid ümbritsevaid märke, mille kaudu loodus meiega suhtleb.
Tõsiasi seisneb selles, et seda lünka võib küll lõputult kahandada, kuid mitte kunagi elimineerida. Alati jääb midagi ka teisele poole ja iga õnnetus paljastab selle igavese lünga ehk meie valearvestuse.
Riietus. Loen, et vahetasid pärast jäisesse vette kukkumist kohe pesu. Ütled: „Koorikjope ja -pükstega pole lugu. Neid saab ka märjana kanda ja tuule käes kuivavad need ruttu.“ Mis imeriided need on? Milline peaks olema minimaalne mõistlik varustus polaaraladele minekuks?
Ei ole sugugi tegemist imeriietega. Koorikriietus on võrdlemisi õhuke, kuid üsna tugev vee- ja tuulekindel riidekiht, mis peaaegu ei märgu. Sel pole ei voodrit ega mingisugust isolatsioonikihti ja see kuivabki võrdlemisi kiiresti. Selle ainus ülesanne on kaitsta tuule ja vee eest. Sooja hoidmise võtavad enda peale muud riidekihid. Koorikriietuse sünonüümiks on selle membraani tuntuima tootja järgi saanud GoreTex.
Minimaalne mõistlik varustus sõltub pisut ka sellest, kui pikale retkele minnakse, kuidas liigutakse ja kui kauaks minnakse ning kas kaasavõetava varustuse kaal on mingil moel piiratud. Näiteks kui tuleb kogu varustust omaenese jõul vedada.
Meie puhul oli kaal väga kriitiline ja seega oli asi lihtne: koorikkihiks piisas ühest komplektist. Aluskihiks oli villane soe pesu ja seda oli kaks komplekti, juhuks kui peaks vette kukkuma või kui magamiskotti pugedes tahaks kuiva pesu selga tõmmata. Ka sokke oli kaks paari. Vahekihiks oli villane kampsun, kuid mõni eelistab siin kergemat ja tehnilisemat sünteetilist materjali, maitse asi.
Külmades paikades võiks lisaks olla ka sulejope, mida vajaduse korral peale tõmmata, näiteks pauside ajal. Nii oli see meilgi. Kindaid ka kaks komplekti, nii aluskindad kui ka pealmised. Müts, mis kataks kõrvad, näomask ja ega rohkemaks suurt ruumi polegi. Muidugi, kui liigutakse motoriseeritud viisil, siis võib ennast kindlustada hoopis rohkema riietusega. Varusaapad on ju teatud olukorras samuti tore asi, meil polnud selliseks luksuseks võimalust.
Miks polaaralad? Kasvasid üles Lõuna-Eestis ja suusatajast isa käe kõrval kasvades oli lumi sinu loomulik ja nauditav keskkond. Kas kogu su Arktika-Antarktika kirg põhineb vaid sellel? On veel midagi? Mis sa ütleksid, kui keegi kutsuks seiklema Aafrikasse või soojadele meredele?
Lumi ja jää on tõesti minu elemendid. Miks? Ega ma seda isegi täpselt tea. Nii see lihtsalt kujunes ja küllap on suusatamisel olnud siin oma oluline roll. Seiklusvaim ja see rahutu tunne hinges, selle võlgnen ilmselt oma lapsepõlvemaastikele. Ma kasvasin maal, looduse keskel ja võrdlemisi rahutu reljeefiga vaheldusrikkal kuppelmaastikul. Liikudes kodust üha kaugemale, jõudsin lõpuks polaaraladeni.
Kindlasti leiab seiklust ja põnevust kõikjal meie planeedil. Mul pole midagi Aafrikas või Vaikse ookeani saartel uitamise vastu, kuid süda kuulub ikka jäistele-lumistele maastikele. Pealegi ei talu ma kuigi hästi kuumust ja eelistan kindlasti külma käes kannatamist. Tunnen, et see kohastumus madalama temperatuuri suunas on polaarkäikudega ilmselt veelgi süvenenud. Lõppude lõpuks on elus paraku nii, et ürita palju tahad, aga igale poole ikkagi ei jõua. Planeedil Maa on niivõrd palju avastamisväärset, aga inimese tõeliselt aktiivne ja samas võimalustega eluiga pole kuigi pikk. Seega tuleb teha valikuid.
Kliimamuutused. 2007. (polaar)aasta „Tara“ ekspeditsioon, võimalus, et jääd üheks viimastest, kes poolusel suusatanud, et kõik lihtsalt peagi sulab – kuidas seda kommenteeriksid?
Nii see paraku kipub olema. 2012, kui meie Auduniga üle jäämere suusatasime, oli rekordilise suvise jääkatte kahanemisega aasta. Juba enne seda olid traditsioonilised põhjapooluse suusaretked järsult vähenenud. Peale meid on veel vaid paaril korral seda tehtud ja nüüd ei ole enam logistilist tugegi. Jääolud on lihtsalt sedavõrd viletsad ja ettearvamatud. Riskid on suured nii sellel, kes retke ette võtab, kui ka sellel, kes logistilist tuge pakub. Paraku tähendab see ühe ajastu lõppu.
Polaaraasta 2007, kui Prantsuse kuunari „Taraga“ jääs triivisime, oli mitmes mõttes murranguline Arktika kliima ja jääkatte uurimises. See tipnes sügisel rekordiliselt madala jääkatte ulatusega. Kuigi hiljem on merejääd veelgi vähemaks jäänud, oli toonane kahanemine erakordselt suur ja järsk ning jahmatas teadlasi. Ühtäkki ei kehtinud ükski senine mudel ega prognoos. Oli selge, et Arktika on globaalse soojenemise tagajärjel jõudnud sootuks uude ajajärku ja sellel saavad olema märkimisväärsed tagajärjed nii ökosüsteemidele kui ka kliimasüsteemile tervikuna. Levinud on arvamus, et sügisene jäävaba Põhja-Jäämeri on lähimate kümnendite küsimus ja seda ei väära enam miski.
Millist toitu sõite? Jääkarusid te ju ei küttinud? Kuidas end nende eest hoidsite ja kui reaalset riski nad kujutavad?
Karusid me tõesti ei küttinud. Ei saa küll öelda, et meil oleks toitu piisavalt olnud, aga kuidagi vedasime siiski välja ja selleni veel ei jõudnud. Üldiselt pole kaasavõetav toit midagi erilist ja sõltub pisut ka maitsest. On siiski paar olulist põhimõtet, mida tuleb järgida. Esiteks peab toit olema võimalikult kerge, aga samas kaloriterikas, sest energiakulu on säärasel retkel suur. Lihtsa matemaatika abil jõuab selleni, et toit peaks olema võimalikult rasvarikas, sest rasvas on kaloreid grammi kohta kaks korda enam kui süsivesikutes ja valkudes (tervelt 9 kcal/g). Seega polaarretkel ollakse sisuliselt rasvadieedil, sest see võimaldab kaasa võtta energiatihedamat toitu. Iseäranis oluline on see pikkade retkede korral. Siiski, füsioloogiliselt ei saa inimene ka kõige parema tahtmise juures sajaprotsendiliselt rasvast toituda ja seega on selle kogus toidus mõnevõrra individuaalne otsus.
Teine põhimõte on see, et kaasa veetakse vaid kuivaineid ja vesi sulatatakse kohapeal. Praegu tehakse seda valdavalt lumest, sest magedat merejääd leiab harva.
Jääkaru on vettekukkumise kõrval kahtlemata teine suur risk, millega Põhja-Jäämerel tuleb arvestada. Kogu jääkarude populatsiooni moodustab hinnanguliselt ca 25 000 isendit. Neid võib kohata kõikjal, kuigi on teatud piirkondi, kus jääkarusid leidub arvukamalt, ja selliseid, kus neid liigub hoopis harvemini. Peamiselt määravad selle jääolud ja olulisima saaklooma, hüljeste kättesaadavus. Seega hüljeste ja jää olemasolu on ennetav sõnum.
Kõige haavatavam on inimene muidugi telgis olles, magades. Avaral jääväljal säästab meid ja võimaldab aegsasti reageerida meie nägemismeel, mis aga telgis mingit infot ei anna. Magades telgi kaitsmiseks kasutatakse signaalrakettidega varustatud kaitsetara. See pole küll sajaprotsendiline kaitse, kuid kindlasti parem kui üldse mitte midagi.
Oled öelnud, et polaaruurija suurim voorus on kannatlikkus. Räägi sellest palun.
Seda mõistab juba pelgalt sellest, kui vaadata, kuidas jääkaru hüljest kütib. Kui ta poleks piisavalt kannatlik, sureks ta nälga. Tuleb osata oodata oma õiget hetke. Vahel võib see ootamine olla piinarikas tegevus, kuid kärsitus võib veelgi valusamalt kätte maksta. Istusime oma retkel neli päeva telgis tormivangis ja vaatasime, kuidas me koos jääga suurel kiirusel ohtliku avavee suunas purjetasime. Läinuks me tormiga võitlema, võinuks see õnnetult lõppeda või raisanuks me väärtuslikku energiat ja toidumoona vähese edasiliikumise nimel. Jäämeri asus seda kannatlikkust meile õpetama juba esimesest päevast. Kõik ei lähe sugugi sinu plaanide kohaselt ja loodusel on oma sõna sekka öelda.
Ma arvan, et üldiselt pole inimene oma loomult kuigi kannatlik olend. Meile on pigem omane mingi pidev progress, kärsitus ja rahulolematus, tulemuse jahtimine. Enamasti pole me ka rahul sellega, mis meil juba on, vaid ihkame ikka seda, mida veel pole.
Aga vahel tuleb osata rõõmu tunda ka sellisest päevast, kus edasi liigud vaid mõni kilomeeter, ja loota, et ehk homme, ülehomme või mõnel järgneval päeval suudame pisut enamat – kui jõud meid soosib. Olgu selleks siis loodus või jumalad – lootust ja lohutust leiab mitmelt poolt.
Käisid „Admiral Bellingshauseniga“ Antarktikas. Kui erinevaks kujuneb eesootav reis toonasest?
Julgen arvata, et ei eksi palju, kui toon sellise võrdluse: Antarktika oli nädalavahetuse väljasõit, Arktika on argipäev. Juba ainuüksi hooaeg on erinev. Antarktikas seilas „Admiral Bellingshausen“ kesksuvisel ajal ja seda ka Antarktika kõige soojemas poolsaarepiirkonnas. Arktikasse minnakse aga vastu Põhjala sügisele, mis on ilmastiku mõttes hoopis kapriissem. Valget aega jääb üha vähemaks ja polaaröö võtab aina enam võimust.
Arktika saab olema külmem katsumus, just retke teine pool, kus hilissügisesed temperatuurid võivad langeda juba tublisti alla nulli. Külmast veelgi ebameeldivam on arktiline niiskus, jahe rõskus, mis tungib läbi lihast ja luust ning trügib ka laeva sisemusse.
Valmis tuleb olla jäätumisprobleemideks, nii tekil kui ka taglases. Sedagi iseäranis retke teises pooles. Samuti ei ole hilissügisene Põhja-Atlandi ületamine meelakkumine, see on tormide aeg.
Antarktikas seilasime ümber mandri, teisel pool avaookean. Kui kusagile lahesoppi ettevaatamatult ära ei eksi, siis üldjuhul merejää seal probleemiks pole. Pigem liustike küljest murduvad jäämassid. Arktikas liigub laev mandri ja triivjää vahel ja kuigi enamasti on seal praegu kliima soojenemise pärast piisavalt ruumi, tuleb siiski valmis olla ka jääsulgudeks. Tuule pöördumine võib olukorda üsna kiirelt muuta. Seda iseäranis Loodeväila kitsastes kanalites.
Aga kokkuvõttes pakun, et Arktika saab olema emotsionaalselt vaheldusrikkam. Ja ehk Põhjala inimesele ka südamele pisut lähemal.
Küsisin sinu sõbralt ja rännukaaslaselt Audun Tholfsenilt seda, kes on tema eeskujudeks Norra polaaruurijate hulgas ja keda ta tänapäeva Norras esile tõstaks. Audun vastas, et on jõudnud selleni, et Fridtjof Nansen on ainuke. Teismelise poisina oli ta õhinal läbi lugenud ka kõik Amundseni raamatud, aga... Kuidas sina seda kommenteeriksid?
Nii palju kui ma Audunit tunnen, siis jah, Amundsen kütkestas teda noore poisina, nagu ilmselt paljusid Norra noori. Tema saavutused olid ju sedavõrd uhked. Tundes Audunit, siis muidugi see Amundseni planeerimisvõime, peensusteni viimistletud ettevalmistustöö, see inspireerib. Ka Audun on pigem selline kaalutletud planeerija, ettevaatlik, ega võta ülemääraseid riske.
Kui aga inimene kasvab suuremaks, avardub ka tema maailmapilt ja tunnetus. Mida Audun öelda tahab, on usutavasti see, et Nanseni olulisust ja „suurust“ hakkas ta ise üha enam mõistma inimesena kasvades ja arenedes. See on ka üsna loomulik. Amundsen oli ennekõike sportlane, noorte poiste iidol, kes tegi kõik võidu nimel ja ta oli selles suurepärane. Sellega tema panus aga suuresti ka lõpeb. Mõneti oli Amundsen ka inimesena vastuoluline tegelane.
Nansen seevastu oli tohutult mitmekülgne, ta andis suure panuse teadusesse, oli diplomaat, inimõiguste eest võitleja, rakendas oma polaarkuulsuse kõige ühiskondlikult väärtusliku ja hea hüvanguks. Nansen oli ülimalt talendikas, mis iganes ta ette võttis. Ta oli palju enamat kui lihtsalt polaaruurija. Selles seisnebki Nanseni fenomen, tohutu töövõime tegeleda nii paljude asjadega. Ega ilmaasjata norralased teda oma riigi etteotsa tahtnud. Ta inspireeris inimesi ja liitis ühiskonda.
Just seda vaadet, näha spordist ja võidust kaugemale, hakkab inimene mõistma ikka siis, kui noorukieast välja kasvatakse.
Ma usun, et paljude tänaste norralaste ponnistused on Audunit inspireerinud, aga päris eeskujuks saamiseks on vaja midagi enamat ja siin tõesti pole Nanseni kõrvale panna kedagi võrdväärset. Nii on see ka minu jaoks ja Nanseni imetlemine on üks, mis meid seob.
Audun Tholfsen
Norra polaaruurija
Kohtusime Timoga esimest korda Longyearbyenis. Ootasime koos lendu Põhja-Jäämerele, et liituda „Tara“ ekspeditsiooniga. Veetsime suve koos ja Timo rääkis kogu aeg oma kavandatavast Gröönimaa-retkest ja sellest, kui raske on leida inimesi, kellega koos seda teha. Viimaks veenis ta mind kaasa tulema ja ületasimegi Gröönimaa jäävälja üheskoos. Järgmistel suvedel töötasime koos Longyearbyenis. Meie tööandjaks oli firma Pole Position, mis teeb koostööd Barneo jaama inimestega. Mingil Eesti tähtpäeva õhtul grillisime koos ja tekkis idee naasta koos Põhja-Jäämerele, kuhu mõlemad ihkasime. Miks mitte püüda jõuda Teravmägedele, alustades Barneolt. Inspiratsiooni saime Børge Ouslandi ja Thomas Ullrichi sarnasest rännakust Franz Josephi maale mõni aasta varem. Saime lennuks hea pakkumise ja kaks ja pool aastat hiljem lendasimegi Longyearbyenist üheotsapiletiga põhjapoolusele.
Tekst: Maris Pruuli
Foto: Timo Palo