“Hääletamine on minu viis maailma ja selles elavaid inimesi tundma õppida,” kirjutab Carina Juhhova. Selleks, et pöidlaküüdiga Eestist Jaapanisse jõuda, kulus tal 37 päeva, koos tagasiteega 77.
10. juuni, esimene päev: Narva „Kõik muutub kogu aeg,“ ütles ükskord Bianka. Muidugi saab enamik sellest aru. Samas kui lõpuks hakkabki kõik kogu aeg muutuma, kaob see mõistmine kuhugi. Ma asusin teele täna ja mitte eile, kohtasin oma teel laevanduses töötavat Alekseid, üksikut pakistanlast ja rekkajuht Matit. Mati helistas: „Sa ei kujuta ette, kelle ma praegu peale võtsin! Ma teen seda ju haruharva! Aga tema, kena näitsik, tead kuhu sõidab?! Jaapanisse!“
Need olid talv läbi oodatud reisi esimesed küüdid. Ärkasin tõusva päikesega kell 4.06, et sõita tõusva päikese maale.
Seisan nüüd juba mõnda aega piirisabas. Päike paistab ja Venemaa valge-sini-punane lipp lehvib reisikuulutavalt silme ees. Kerge on olla ja iseenda üllatuseks pole lugu ka sellest, et rändan üksinda. Varustusest jäi maha matt, kuid see nimekiri võib pikeneda. Uude saksa sõjaväe 88-liitrisesse seljakotti mahtus isegi telk – esimest korda ei ripu kusagilt midagi üle ääre, kott ei ole ka lõpuni täis, kuid kaalus hommikul 18,5 kilo.
11. juuni, teine päev: Veliki Novgorod Peterburist Moskvani rändan koos ameeriklase Brandoniga, kellega kevadel Tallinnas tutvusime. 21-aastane Brandon on äravahetamiseni sarnane vene luulegeenius Aleksander Puškiniga. Peale üheksat kuud vene keele õpinguid Peterburis tahab Brandon teada, mis on sõda, ning on teel Dagestani. Moskvas lähevad meie rajad lahku.
„Puškin ja Tatjana,“ nii ütlesid autojuhid raadiosaatjates, kui meist mööda sõitsid. Üks pidas kinni ja viis meid vajaliku ristini 50 kilomeetrit edasi. Novgorodi jõudsime grusiiniga, kes rääkis, et linn tähistab just täna 1147. aastapäeva. Pidustuste puhul saime tasuta kalasuppi ja piisoniliha. Uspenije na Torgu on selle 1135. aastal Suzdali üle võidu auks ehitatud kiriku nimi, kus nüüd ööbime. Meie võõrustajaks on kunstnik Anatoli, kellel on siin ateljee. Tualett – ämber – asub altari ees. Jah, Venemaad mõistus ei võta.
12. juuni, kolmas päev: Moskva Kell on kaks öösel. Jõudsime Moskva ringteele pärast südaööd, kui ühistransport enam ei liikunud. Tund aega püüdsime tulutult hääletada ning lõpuks panime telgi püsti jalakäijate tunnelis sellesama Moskva ringtee kohal. Ei tea, kas hommikul on siin sama rahulik kui praegu?
13. juuni, neljas päev: Moskva Oleme Anton Krotovi ühetoalises ränduri kodus. Põrandal on viis madratsit, magamiskotid. Pilku püüab maailmakaart ning punase markeriga märgitud teed. Krotov on hääletanud enam kui 450 000 kilomeetrit, avaldanud pöidlaküüdi kohta 16 raamatut, asutanud Moskvas Priisõidu Akadeemia. Krotov hoiab oma korteri ukse lukustamata, et kõik öömaja vajavad rändurid sellest iga kell sisse astuda saaksid. Võtsin Krotovi käest nimekir- ja ränduritest, kes elavad marsruudil Moskva-Vladivostok ning alustan homme Entusiastide nimeliselt maanteelt oma ligi 10 000 kilomeetrist teekonda ida suunas.
18. juuni, üheksas päev: Lääne-Siber, teel Novosibirskisse Pole iial veel Jaapanile nii lähedal olnud! Ma sõidan, muudkui sõidan. Ühtegi linna sisenemata, kordagi pea tumata, alates Moskvast päris Siberisse välja. Kokku on tänaseks läbitud u 4200 kilomeetrit 25 autoga.
Täna keegi mees bensiinijaamas küsis, kust tulen, kuhu lähen nii suure kotiga.
„Eestist Jaapanisse,” vastasin.
„Šokolaadi tahad?“ „Tahan!“ Ta ostis letist kõige suurema ja pani veel sada rubla peale. Imedemaa... Edasi, edasi, edasi. See kraanaauto, milles sõidan, viib Kemerovoni välja, liigume 60 kilomeetrit tunnis, homseks vast jõuame pärale. Päike loojub mu selja taga – suund on õige.
26. juuni, seitsmeteistkümnes päev: Ulan-Ude, Burjaatia Ööbime ühe budistliku naistetempli vahimajas. Nüüd on meid kaks – Julia, hääletaja Peterburist, liitus mõni päev tagasi kunstnik Aleksei Uskovi majas Nižneudinskis. Kohalik Siberi telekanal tegi minu reisist uudiste jaoks lühireportaaži. Olime Aleksei ja Viktoriga parajasti selle saate kordust vaatamas, kui Julia sisse astus. „Kollane särk – oled hääletaja!,“ rõõmustasin. „Kui ida poole, siis lähme koos edasi!“ Nii reisimegi kahekesi Vladivostoki suunas. Jaapani mereni on 3000 kilomeetrit, sealt edasi pean laevaga sõitma.
Lugesin täna Anton Krotovi raamatust laevade hääletamise ehk hüdrostopi kohta ja leidsin järgmise lõigu: „Kuulus rändur, kirjanik Lennart Meri läbis 1970ndatel hüdrostopiga Põhja-Jäämere (vene keeles Северный Морской Путь – Põhja Mere Tee) ja teised mereteed, millest ta kirjutas oma paljudes raamatutes.“
Nüüd templi territooriumil valdavad mind erilised tunded – kaarti vaadates tekib soov läbida Põhja Mere Tee Lennart Meri mälestuseks.
1. juuli, kahekümne teine päev: 500 km Chitast ida poole Istun tolmu sees – teel, mida ei ole. „Zabaikalski asfalt,” naeravad autojuhid, „Putinile üle antud seebimull“. Sellised teeolud sobivad vaid teedeehitajatele või noortele autode edasimüüjatele, kes rahatähed silmis Jaapanist masinaid läände sõidutavad. Itta ei lähe keegi. Keetsime kartuliputru ja nuudleid, jõin kaks tassi teed – ei ühtegi masinat meie suunas. Vahepeal peatuvad teedeehitajad. Küsivad, kust tulek, kuhu minek, sõidavad siis muheledes edasi. Eestist Jaapanisse pole vist kõige levinum vastus.
2. juuli, kahekümne kolmas päev: 12 km Amazarist ida poole Kõndisime nii kaua, et enam ei jaksanud. Nii kaua, et mõtlesin alla anda ja Magochast alates rongiga sõita. Siis aga viis üks kirgiiside pere meid Magochast veel 50 kilomeetrit edasi – enam ei raputa nii nagu ennist. Meie järgmine küüt lubas viia 40 kilomeetrit edasi Amazarini. Mõne aja pärast võttis autojuht peale veel ühe hääletaja – 16-aastase Aleksei, kes põgenes lastekodust. Poisi jutu järgi, et oma aega sisustada, rändab ta tühjade kätega, suitsupakk taskus, Habarovskist Tšitasse ja tagasi.
Kui meie sihtpunktist rääkima hakkasin, katkestas Aleksei mu jutu. „Jaapanisse, ma tean.“ „Kust sa tead?“ „Autojuhid räägivad.“ Jätsime teepervel Alekseiga hüvasti, et püüda „viimast autot“ – s.t panna peale ainsagi auto möödumist metsas telk püsti. Meid võttis peale ühe teeäärse kohviku omanik koos abikaasaga. Oleme nüüd selle kohviku külalised – ööbime telgis kohvikutaguse garaaži vettpidava katuse all.
4. juuli, kahekümne viies päev: Svobodnõi lähedal parklas Ei ole mõtet kurvastada, kui asjad ei lähe nii nagu oled planeerinud või kui kõik tundub minevat liiga aeglaselt. Tegelikult on kõik see vajalik. See on ooteaeg-katseaeg enne seda õiget autot.
Ta tuli siiski, oli punast värvi ja kandis Poola numbrimärki. Tema külgedele olid kleebitud embleemid „Pols- ka-Japonia” ja „Asia 2006“.
Bensiiniauto oli hetk tagasi katki läinud ja meid maha kupatanud, kotte ei olnud me jõudnud veel esinduslikult teeserva sättida. Maanteel, kus liiklus vaid ühesuunaline, vastassuunaline, läänesuunaline, on vaja peatada iga itta liikuv transport.
„Meil pole ruumi,” laiutas autos istuv noorpaar käsi. Kuulnud aga, kust tuleme ja kuhu läheme, tekitasid nad ruumi oma masina koikul, pakkides seal olevad asjad auto katusele. Sealt peale rändamegi koos poola abielupaari Joanna ja Tomasz Lindneriga oma kauge sihi poole.
6. juuli, kahekümne seitsmes päev: Birobidžani lähedal parklas, Juudi autonoomne oblast Hommikusöök: tatrapuder lihakastmega – 23 rubla; tee, must, ilma suhkruta – 3.5 rubla; jäätisekokteil 20 rubla; kondenspiima toru 17 rubla.
See on põhjendamatu vastupandamatu luksus – las jääb siis meelde! Tavaliselt on minu menüüs tatar või riis ilma kastmeta (6–12 rubla) ning tee või kissell (3–10 rubla).
12. juuli, kolmekümne kolmas päev: Zarubino sadam, Primorje Läbirääkimised Lõuna-Korea laevafirma juhtkonnaga õnnestusid ja saan 20% allahindlust. Vladivostokis pakuti esmaspäevast laeva Jaapanisse 300 USA dollari eest. Lõuna-Korea kaudu sõites saaksin kokku hoida nii aega kui ka 90 dollarit, kui kõik hästi läheb. Rändan jälle üksi – Julia sõitis Primorjet avastama, Tomasz ja Joanna jäid Vladivostokki USA viisat tegema.
16. juuli, kolmekümne seitsmes päev: autos teel Hiroshimast Osakasse, Jaapan Olen siin! Ometi olen siin ja kõik on tõesti võimalik! Laev tuli täna. Minu vestluskaaslane Busan-Shimonoseki laevalt tõi mind autoga teeserva, surus pihku 1000 jeeni ning seiklus võis jälle alata. Seisin kiirtee alguses sildiga, mille olid mulle jaapani keeles kirjutanud teetöötajad. Kord oli võimatult kuum, kord sadas vihma, autod ei peatunud. Vahet polnud – olin Jaapanis, maailma lõpus! Osakas elavad ja õpivad eestlased Nadja ja Anna, kel- le pool saan ilmselt öömaja. On lootus, et jõuan täna kohale.
18. juuli, kolmekümne üheksas päev: Nagoya ees parklas Sajab paksult vihma, vahelduseks on isegi veidi jahe. Olen siin juba kolmveerand tundi tulemuseta autot püüdnud – nähtavasti pole minu oma veel tulnud.
Jaapan on nagu teine planeet, ainult õhk on siin sama, mis meil – seepärast saan olla ilma skafandrita. Abivalmidus ja ülim viisakus on jaapanlastel vist kaasasündinud omadused – nende teenindus, kehakeel ja muidukeel väljendavad alati siirast lugupidamist ning heatahtlikust.
22. juuli, neljakümne kolmas päev: Nikko Tõesti-tõesti – Jaapan on hääletajate paradiis! Eile võttis peale üks taksojuhina töötav meesterahvas, kes sõitis tegelikult hoopis teisele poole. Siis sõitis mööda ja tuli minu pärast tagasi üks kolmelapseline pere. „Lapsed palusid väga, et me teid peale võtaksime,” seletas pereema. Seejärel ühel kalaturul palusin, et müüjad mulle Oyama sildi jaoks papitüki annaksid. Nad kirjutasid sildi ise valmis. Kümne minuti pärast, kui ma juba hääletasin, tõid uue – valgel paberil jaapani ilukirjas „Palun viige mind Oyamani“. Viimane küüt surus mulle pihku 3000 jeeni, kui autost väljusin. Nagu alati – püüdsin tagasi anda; nagu tavaliselt – see ei õnnestunud. Rongiraha, mõtlesin ma, ja istusin Oyamas Nikkosse sõitvale rongile – niikuinii oli juba pimedaks läinud. Esimesel ööl panin Nikko metsas telgi püsti, teisel ööl pakkus öömaja väga euroopapärane perehotell – läksin sinna teevett küsima. „Täna on tasuta päev,” ütlesid nad mulle, kui teada said, et kavatsen metsas telkida. Prantslaste jaoks, kellega koos õhtusööki sõime, küll ei olnud...
27. juuli, neljakümne seitsmes päev: Hokkaido Kushiro Ainuke koht, kus Tõusva Päikese Maal juulis päikest ja seega selle tõusu näeb, on Hokkaido – Jaapani põhja- poolseim saar, mida mujal valitsev vihmade hooaeg ei puuduta.
Minu hiljutine leid: Ho-kai-do kanji-märkide tähendus on „põhi-meri-tee“. Sain seda teada ühes templis ööbides, kui hommikul perenaine mulle hääletamise tarvis sildi kirjutas. See siis ongi minu Põhja Mere Tee Lennart Meri mälestuseks! Hakkasin seda ju veel Venemaal iseenda seest otsima, mõistes aga peagi, et Jaapanist laevaga Jäämerd pidi tagasi tulla ei ole kuigi mõeldav.
Nemurost alustasin palverännakut: 21 kilomeetrit Nosappu poolsaare tippu kõndisin jala oma juba 25 kilogrammi kaaluva kotiga kokku kümme tundi. Jõudsin kohale pimedas, viskasin koti üle aia ning tegin endale aseme kaljuserval kõrges rohus lageda taeva all. Silmadega langevaid tähti püüdes oli mu ainus soov ärgata hommikul õigel ajal, s.o enne päikesetõusu.
Kui silmad lahti tegin, oli minu selja taha kogunenud palju rahvast. Kõik olid vist tulnud päikesetõusu vaatama. Hiljem poolsaare keskuses teed juues sain teada, et Nosappu on Hommikumaa idapoolseim poolsaar – just siin tõuseb päike kõige varem. Ma ei teadnudki seda!
Ma ei teadnud ka, et Nemuros on ilus rahvuspark, enne kui juhuslikult sinna sattusin; ei teadnud, et samal ajal viibib seal jaapanlane, kes Eestit teab. Ma ei teadnud mitte midagi Jaapani-Eesti sõprusühingust, kuhu ta mind viis. Mingil juhul ei oodanud ma mugavat hotellituba ega ka sashimi – toore kala pidu, mille Eesti-Jaapani sõprusühingu liikmed minu auks korraldasid!
Kuidas ma siia sattusin? Hotelli seintel ripuvad pildid Eestist ja eestlastest, vitriinides rahvariietes nukud, puu- lusikad, käpikud... Kiirustan seda kirja panna – äkki on tegemist unenäoga.
8. august, kuuekümnes päev: Busan, Lõuna-Korea Kunagi polnud mul kurvem lahkuda üheltki teiselt maalt, kui nüüd Jaapanist. 23 päeva Jaapani radadel ning olen tagasi Lõuna-Koreas. Algab võidujooks ajaga Venemaa suunas, Eesti poole. Kolmteist päeva on minu ametliku puhkuse lõpuni.
„Kas sul raha on?“ küsis minu kõrval istuv kunstnik Busani bussijaamas. „Mida sa sööd?“
„Te just andsite mulle süüa ja enne teid too härra andis ka,“ vastasin naerdes.
„Kas sa oled näljane?“ „Ei ole.“ Ja siis ma mõistsin... “Ma reisin nii, sest mulle meeldib!“ ütlesin. „Reisin nii, sest mulle meeldivad inimesed ja see, mida nad mulle õpetavad. Maailm on teistsugune, kui ajalehed kirjutavad, hoopis kaunim kui televiisorist näidatakse, hoopis lahkem. Tean, sest olen seda ise näinud.“
Ta ei küsinud enam, ilmselt mõistis. Andis oma visiitkaardi, tõlkis minu sõnad teistele korealastele ja varsti lahkus... koju.
17. august, kuuekümne üheksas päev: Irkutsk, Venemaa Primorjes Dalneretšenski teeristil võtsin välja binokli, et vaadata, mida taamal paistev silt näitab. Vladivostok jääb teisele poole – suund on õige. Vaatevälja ilmus matkaja – kõnnaku järgi noormees. „Mihhail,“ tutvustas ennast hääletaja, kui minuni jõudis. „Carina,“ vastasin, „Eestist...“. Miša silm läks särama: selgus, et Julia, kellega ma Vladivostokini hääletasin, oli temaga Primorjes matkal käinud ning minust rääkinud. „Maailm on väike,“ mõtlesin veel kord, kui meile küüti pakkunud autojuht mu ära tundis. Temaga saime tuttvaks kuu aega tagasi Amazari lähedal kohvikus.
Miilits Volodja ja tema sõbrad, kes puhkuse ajal Jaapani autoäri – Ida-Venemaa populaarseimat ekstreemala – harrastasid, olid vahepeal juba neli korda Vladivostokis autot ostmas käinud. Kui teekond Irkutskist Vladivostoki võttis mul toona kaks nädalat, siis tagasiteele kulus, tänu Volodjale ja tema sõpradele, kolm päeva.
Irkutskis ootas mind veel üks üllatus. Anton Krotov oli vahepeal Baikali äärde kolinud ning Irkutskis rändurikodu avanud. Seal kohtasin uuesti ameeriklast Brandonit, kes peale Dagestani vanglaelamust ja teisi seiklusi oli võtmas suunda Indiasse.
22. august, seitsmekümne neljas päev: Tatarstan Kui tõstan käe mööduvat autot märgates, loodan, et ta peatub. „Head teed,“ soovin, kui ta minust möödub. Olen õnnelik, kui auto seisma jääb ja kui paar ooda- tud kilomeetrit ühist teed paarisajaks või tuhandeks osutuvad. Ma ei oota, et autojuht mu lõunasöögi eest tasub – tellin nii palju, kui endale lubada saan. Ma ei oota ühtegi lugu peale nende, mida ise jutustada oskan. Loodan oma telgi, magamiskoti, madratsi peale – see on kõik. Just sellepärast on mu rõõm topeltrõõm ja mu õnn topeltõnn, et nii palju ootamatut lahkust mu osaks on saanud!
Eilegi Baškiirias võttis mind auto peale keegi mosk- valane laste Roberti ja Alisaga. Alisa vanaema ja vanaisa juures jõin teed, sõin kohalikku rooga ja magasin pehmes vedruvoodis. Tee kannab mind tohutu kiirusega edasi – Moskvani on jäänud 1000 kilomeetrit.
Tagasitee on olnud ülikiire – olen ööd ja päevad sõit- nud ja uskumatult vähe teeservas seisnud. Irkutskist sain pea ainsa küüdiga 2580 kilomeetrit Omskini, sealt edasi ühe autoga 1220 kilomeetrit Ufasse, sealt kaugemalegi!
25. august, seitsmekümne seitsmes päev: Peterburi mnt, 120 km Tallinnani Ma jõuan koju. Eelviimase sajarublase eest ostsin kon- denspiima. Sõidan ilmselt selle reisi viimases, 147. autos läände – sinna, kus loojub päike. Autojuht on leedukas. Kas juhtub nii, et see on viimane kord, kui tulen tagasi, ja järgmisel aastal, kõndides maailma lõpututel teedel, ma enam kodu poole ei vaata?
U kell 22.00: Tallinn „Vabandage, kus on Lennart Meri haud?“ oli minu esimene eestikeelne lause kodumaa pinnal.
„Kahjuks ei oska öelda. Seal kabeli ees istub tütarlaps, äkki teab tema aidata,“ vastas meesterahvas.
Rääkisime Dianaga vene keeles. Kuni Diana mind eksinut Metsakalmistul õigele rajale juhatas, jutustasin tema küsimustele vastates oma loo.
„Vaid selleks, et sind täna siin kohata, tasus tulla kal- mistu valvuriks!“ ütles kirgiisi-usbekivereline 24-aastane Diana, kelle silmad väljendasid ehmatust, üllatust, huvi, lugupidamist – kõike korraga.
„Vaid selleks, et neid sõnu kuulda, tasus läbida 26 000 kilomeetrit,” mõtlesin ma.
Carina Juhhova hääletamisreiside CV
2000 Siht: Praha; eelarve 260 krooni; üksi. Praha asemel jõuan Saksamaale, kus külastan Hannoveris maailma- näitust Expo 2000. Reisi kestus 6 päeva. Pärast post- kaartide ostmist-saatmist rändan koju 180 kuluta- mata krooniga.
2001 Siht: 1) Louvre’i kunstimuuseum, Pariis, Prantsusmaa. 2) Šotimaa mäenõlvad; eelarve 800 krooni; reisikaas- lane Piia Taremaa (Pariisini). Reisi teises osas hääletan valel pool teed ja jõuan Šotimaa asemel Itaaliasse. Šotimaa mäenõlvad jäävadki nägemata – ületan (teadmatuses) illegaalselt Inglismaa piiri ning ööbin vanglas. Pärast deporteerimist Prantsusmaale hääle- tan Lapimaa kaudu Eestisse. Reisi kestus 6 nädalat.
2002 Siht: näha kõrbe; eelarve 3000 krooni; reisikaaslane Ave Hamatvalejev. Sitsiilia kaudu jõuame Tuneesias Sahara kõrbeni. Reisi kestus 6 nädalat.
2003 Siht: näha ookeani; eelarve 3000 krooni; reisikaaslane Satoshi Suzuki. Hääletame Atlandi ookeanini Portuga- lis ning seejärel ka Norras. Kokku 66-päevase teekonna jooksul läbime pöidlaküüdiga 14 riiki.
2004 Siht: näha keskööpäikest Norras ja ronida kookospalmi otsa Marokos; eelarve 3000 krooni; üksi. Katkestan reisi Hispaanias, et jõuda haiglasse vanaema juurde. Kokku läbin häälega 15 Euroopa riiki. Reisi kogukestus 2 kuud.
2005 Siht: Ošja küla, Põhja-Uurali taigas Permi oblastis, Ve- nemaal; eelarve 9000 krooni. Reis vanaema ja kõikide teiste Ošja külla küüditatud eestlaste mälestuseks. Üheks kuuks on reisikaaslaseks vend Daniel Juhhov. Pärast palverännakut Ošjasse elan üksi Ganina Jama mungakloostris Kesk-Uurali taigas ning hiljem viibin teadlastegrupiga Lõuna-Uurali stepis Arkaimi loodus- kaitsealal. Reisi kestus 66 päeva.
2006 Siht: tõusev päike, Jaapan; eelarve 10 000 krooni; üksi. 77 päevaga läbin kokku 26 000 km – Eestist läbi Venemaa ja Lõuna-Korea Jaapanisse ning tagasi. Hääletan Jaapani Kyushu, Honshu ja Hokkaido saartel 23 päevaga 5600 km. Pühendasin teekonna rändur Lennart Merile.
2007 Siht: Muuseumid Islandi ringteel; eelarve 32 000 krooni; üksi. Reisikulud katab Põhjamaade Ministrite Nõukogu „Sleipnir“ stipendium. 14 päevaga läbin pöid- laküüdiga enam kui 2000 km Jäämaa maanteeniiti.
Hääletamine Venemaal
Venelase suhtumine hääletajasse Suure eelarvega rännates ja oma varanduse eest pidevalt muretsedes on võimalus kohata vene robin-hood’e, kes küsivad või röövivad raha neilt, kel seda on. Venemaal tuleb seega arvestada, et hääletamise eest võidakse küsida tasu. Võtmesõna, mida enne autosse istumist ütlema peab, on autostop – seda mõistab enamik üheselt kui ilma rahata reisimist. Eksponeerides teeserval oma matkakotti, on võimalus kaasmõtlejaid kohata – paljud annavad veel head nõugi, pakuvad süüa või öömaja.
Keel Vene keelt tuleb Venemaal palju pruukida ja sellega peab arvestama! Kui aluspõhi ja julgus on olemas, siis saab ka väikese keeleoskusega hakkama. Teine võimalus on võtta kaasa keegi keeleoskaja.
Aeg ja viisa Nädala-kahega võib käia Peterburis-Moskvas, kuu ajaga jõuab rahulikult Uurali mägedeni ja tagasi. Kui iga päev teel olla (ja kui veab), siis Baikali järveni ja tagasi. Pikema avastusretke tarvis on võimalik vormistada kolme kuu kommerts- viisa (turismiviisat nii pikaks ajaks ei tehta).
Ööbimiskohad Ametlikult tuleb Venemaale sõites end hotelli või mõnda puhkekodusse püsielanikuks registreerida. Selleks on nii Moskvas, Peterburis kui ka teistes suuremates linnades olemas aktsiaseltsid, kus 200-500 rubla eest pannakse migratsioonikaardile vastavasisuline tempel. Mitteametlikult võib ööbida kõikjal – alates pargipingist, telgist, rongijaamast, temp- list, kirikust või kloostrist, lõpetades mõne külalislahke koduga, hotellist või puhkemajast rääkimata. Turvalisuse küsimus tuleb seejuures igaühel isiklikult lahendada. Julgeda või mitte – see on rohkem filosoofiline küsimus ja oma sisetunde asi.
Riietus Hääletajale pakuvad Venemaa maanteeservades konkurentsi hapukurgi ja muude hooajakaupade müüjad, tee ja pirukatega äritsevad samovaridega memmed, miilitsad, prostituudid jpt. Et ei tekiks ebameeldivaid arusaamatusi, peaks hääletaja neist kõigist eristuma nii käitumise kui ka riietuse poolest. Midagi originaalset välja mõtlema ei pea – selle eest on hoolitsenud paljud Venemaal tegutsevad autostop’i koolid, klubid ja akadeemiad. Venemaal hääletades tuleb kanda kollast – piisab kollasest särgist või tuulejopest. Venelaste autostop’i klubid toodavad hääletajatele ka spetskombinesoone, loomulikult kollaseid – talveks voodriga, suveks ilma. Eriti Venemaa Euroopa poolel teavad autojuhid hääletajat kollase värvi järgi ära tunda. Siberis enam ei pruugita teada, kuid sellele vaatamata ei kaota kollane oma silmatorkavat ja kaugelepaistvat omadust.
Raha Venemaal seiklemiseks pole raha põhimõtteliselt vajalik. 2000-4000 krooni – igaks juhuks – on täiesti piisav summa, kui ei plaani sõita rongiga, magada hotellis ega rentida paati. Toit ei ole Venemaal kallis. Rahaga on ju ikka nii, et kulub nii palju, kui kaasas on. Kui raha ei ole, saab niisama ka – isegi rongi, laeva ja lennuki peale.