Pöidlaküüdiga läbi Türgi!

Autod ja rekkad peatuvad igas kohas ning piiramata arvu hääletajate ees, tasuta ei ole mitte ainult transport, vaid ka söök, ning kui kellaaeg nõuab, siis isegi öömaja. Kadri Rull jutustab hääletamisest läbi Türgi.

Autod ja rekkad peatuvad igas kohas ning piiramata arvu hääletajate ees, tasuta ei ole mitte ainult transport, vaid ka söök, ning kui kellaaeg nõuab, siis isegi öömaja. Kadri Rull jutustab hääletamisest läbi Türgi.

Kui kahekesi läbi Türgi India poole hääletasime, oli meie kõige suuremaks varaks pabertükk, kuhu olime üles kirju- tatud rekkameestelt õpitud türgikeelse hääletussõnavara. Kes teab, võib-olla oli just see kulunud paberilipakas võtmeks kohalike inimeste südameisse. Avatud südametega lahketest inimestest Türgis aga puudust ei tule.

Lääne kultuuris on Türgi moodi külalislahkus suhteliselt võõras, hääletajaid võetakse peale lihtsalt punktist A punkti B viimiseks. Türklaste suhtumine seljakotiränduritesse on hoopis teine – nad kohtlevad neid kui Jumala saadetud palverändureid, kelle teekonnast osa saamine on püha.

TÜRGI POLITSEI KINGITUS

Ühel õhtul jõudsime väikesesse linna nimega Gerede. Oli juba pime, olime mägedes, sadas vihma, külm puges naha vahele. Meil oli küll telk, kuid mõte tel- gis magamisest pani meid veelgi rohkem lõdisema. Seisime tee ääres ning arutasime omavahel, kas panna siiski telk püsti või hääletada edasi.

Äkitselt peatus meie kõrval politseiauto. Meile vaatas vastu kaks uudishimulikku nägu. Politseinike küsimuse peale, millest me küll aru ei saanud, kuid aimasime, mis neid huvitada võiks, hakkasime türgikeelseid sõnu ritta seadma: „turistid, hääletama, raha vähe, vihm, külm, magama, probleem, telk, tee ääres ...“

Selle peale paluti meil autosse istuda. Oma pool tundi sõitsime linna peal patrullivas politseiautos ringi ning politseinikud arutasid kogu aeg midagi omavahel. Ilmselt mida meiega peale hakata. Lõpuks viidi meid politseijaoskonda komissari ette.

Politseiülem soovis kõigepealt näha meie passe ning küsis siis, kuidas saab meid aidata. Üritasime oma piiratud türgi sõnavara ja rikkalikku kehakeelt kasutades jällegi seletada, et oleme tudengid, hääletame Türgis ringi, raha eriti ei ole, muidu magaksime telgis, aga väljas on külm, seega kui nad lubaksid meil oma eeskoridoris põranda peal selle öö mööda saata, oleksime ääretult tänulikud.

Selle peale hakkasid kõik meid uudistama tulnud politseinikud naerma. Õhkkond jaoskonnas oli väga sõbralik, arvatavasti olime neile selle õhtu kõige huvitavam juhtum. Natukese aja pärast lausus komissar inglise keeles, et kui meile see sobib, siis paigutavad nad meid motelli, kusjuures me ei pea selle eest mitte midagi maksma ning võime hommikul lahkuda kuna ja kuhu soovime. See ettepanek lõi meid hetkeks täiesti tummaks. Olime aimanud, et Türgi politsei meid hätta ei jäta, aga et meile tasuta motellituba pakutakse, poleks me ealeski oodanud.

Kui nõustusime, surus komissar meil kätt ning kaks erariides politseinikku eskortis meid motelli. Järgmisel hommikul võtsime oma kompsud ja hääletasime edasi.

REKKAJUHT IBRAHIMI PERE

Meie ees peatus suur tsisternauto. Istusime rekkasse ja hakkasime tavapäraselt kohe türgikeelsete sõnadega seletama, kes me oleme ja kust me tuleme. Juht

ei paistnud meist eriti huvitatud olevat. Ta oli teel koju, mis asus väikeses külas Kappadokia südames.

Peale pikka vaikust küsis rekkajuht Ibrahim meilt lõpuks, et kuhu me läheme ja kus me ööbime. Vastasime õlakehitusega ning üritasime seletada, et meil on telk ja magame kus juhtub.

Ibrahim kergitas selle peale kulmu ning jällegi valitses rekkas mõnda aega vaikus. Siis hakkas ta midagi seletama. Alguses ei saanud me tast päris täpselt aru, aga kui kuulsime sõnu “magama” ja “minu maja” oli kõik selge.

Jõudsime Ibrahimi külla. Ootasime bensiinijaamas, kuni bensiin sai maha laaditud.

Ja juba sõitis Ibrahim nurga tagant välja oma uhke traktoriga ja peatus meie ees, suur naeratus näol. Nii me siis kolmekesi sõitsime traktoril läbi küla Ibrahimi koju (tsisternauto jäi bensiinijaama).

Ibrahimi kodus võtsid meid väga soojalt vastu tema naine ja 4 tütart – justkui oleksid nad meid juba oodanud. Tüdrukud olid algul natuke häbelikud, kuid häbelikkus kadus kiiresti. Kui nad aru said, et meie türgi keel on väga piiratud, algas türgi keele tund. Õppisime selgeks kõik aias kasvavad puuviljad ja juurviljad, loomad, värvid ja palju muud, kuni õhtusöögi aeg kätte jõudis.

Oli ramadaani aeg, mille jooksul moslemid ei pane päikesetõusust päikeseloojanguni suhu ühtki tera toitu ega piiska vett. Ootasime kohalikust mošeest kostvat õhtust ezani, mis annab loa ramadaani ajal sööma hakata.

Jäime Ibrahimi peresse veel teisekski ööks. Kui kolmanda päeva hommikul tuli lahkumise aeg, olid tüdrukud meiega juba nii harjunud, et valati nii mõnedki pisarad.

BAHCElI TOREDAD ELANIKUD

Seisime jälle tee ääres, pöidlad püsti ja ootasime oma järgmist seiklust. Meie järgmise seikluse nimi oli Sam – türklanna, kes elab oma iirlasest abikaasaga Iirimaal. Oli ramadaani lõpp – see on moslemite jaoks sama tähtis kui jõulud kristlaste jaoks – ja Sam koos oma abikaasaga oli teel külla emale.

Kuulnud, et meil ei ole kindlaid plaane, lausus Sam pikemalt mõtlemata:

“Aga tulge meiega kaasa minu ema juurde. Ruumi jätkub seal kõigile.”

Pärast nädalat Türgis sellised ettepanekud meid enam väga ei üllatanudki. Olime lahke pakkumisega rõõmuga nõus. Sõitsime külla nimega Bahceli.

Sami ema oli kohe lahkesti valmis meid majutama.

“Nad on teel Indiasse,” ütles Sam oma emale.

“No las nad siis jäävad siia seniks, kuni Indiasse lähevad,” tõlkis Sam meile oma ema vastuse suure naerulagina saatel.

Hiljem tegime küla peal väikese tiiru. Külakõrtsi ukse ees istus trobikond mehi. Tavaliselt oleks sellises olukorras igal mehel näpus klaasike teega, aga kuna oli viimane ramadaani päev, siis mehed lihtsalt istusid, vahetasid omavahel tuimalt nappe lauseid ja ootasid mošeest ezani, et saaks kiiresti koju joosta, kus toit juba laual.

Meid nähes mehed elavnesid ja kutsusid meid endi sekka. Kõrtsiomanik küsis meilt, kas oleme nõus coca-cola’ga, kuna teed nad ramadaani ajal ei keeda, joojaid ju niikuinii ei ole. Jõime siis kahekesi coca-cola’t, mis oli meile kui külalistele tasuta, ja ajasime meestega juttu, kombineerides oma üksikuid türgikeelseid sõnu.

Mehed olid väga pettunud, kuuldes, et meil juba öömaja olemas, kuna peaaegu kõik olid valmis meid enda poole kutsuma. Kui järgmisel õhtul samasse kõrtsi läksime, pakuti meile juba teed ning mandleid. Meeleolu oli ülev, kuna pikk ramadaan oli lõpuks möödas.

ÜKSIKISA MURAT

Jõudsime pimedas Vahemere äärde, suurde linna nimega Mercin. Esialgne plaan oli minna randa ja leida seal mõni koht magamiseks.

Teel randa möödusime ühe väikese poe ees õhtut veetvast seltskonnast. Joodi teed ja mängiti Türgi populaarseimat lauamängu Tavla. Seltskond viipas meidki enda seltsi.

Võtsime väikese poekese ees koha sisse, meile toodi kohe klaasid teega ning pidasime maha ka ühe Tavla matši.

Kui meilt küsiti, kuhu nii hilja õhtul läheme, ütlesime, et otsime kohta magamiseks ja ilmselt läheme randa. See mõte laideti otsemaid maha, kuna rannas ei pidavat ohutu olema. Murat, kellele olime just Tavlas kaotanud, ütles selle peale, et võime ööseks tulla tema poole.

Kuna Muratil olid kaasas ka 7-aastane tütar ja 9-aastane poeg ning aeg oli juba hiline, siis sättisime sammud peagi Murati kodu poole, mis oli lühikese bussisõidu kaugusel. Bussi aga ei tulnudki, seega pidas Murat kinni esimese mööduva auto, ning sõbralik vanapaar oli kohe nõus kolm täiskasvanut, kaks last ja kaks suurt seljakotti viima sinna, kuhu need soovisid.

Murat elas koos ema ja õega, tema naisega oli juhtunud õnnetus. Nende kodu oli küll tagasihoidlik ja väike, kuid seda täitis väga südamlik ja lahke õhkkond.

Külalislahkuse poolest kuulub Türgi meie kogemuse järgi selgelt maailma kõige rikkamate maade hulka. Et sellest rikkusest osa saada, peab ise olema suhtlemiseks avatud ja seiklusaldis. Positiivne suhtumine tõmbab ligi positiivseid inimesi.

TÜRGIKEELNE HÄÄLETAMISSÕNAVARA

Tere - merhaba!

Aitäh – teşekkür ederim [tašeküreterim]

Tere tulemast – hoşgeldiniz [hošgeldinis] (vastus: hošbuldug)

Jah – evet

Ei, Ei ole – yok

On – var Tee – çay [tšai]

Ok. Hea küll – tamam Türgis probleemi pole – Türkiye problem yok!

Türgi on väga ilus – Türkiye çok güzel [Türkie tšog güsel]

Väga hea söök - yemek çok güzel

Mul on kõht täis – ben fazla yemen

Mis su nimi on? – ismine?

Ma (me) olen (-me) üliõpilane(-sed) – ben (biz) öğrenci(ler) [örendži(ler)]

Sõber – arkadaş [arkadaš]

Me hääletame – biz otostop

Raha pole – para yok Magame telgis – uyumak çadır [ujumak tšadõr]

Minu maja – benim ev

Kuhu lähed? Kus? Kust tuled? – nereye? nere? nerede?

Tee Ankarasse – yol Ankara

Siin, seal – burada, orada [burda, orda]

Palav, külm – sıcak, soğuk [sõdžak, soog]

Odav, kallis – ucuz, pahalı [udžus, pahalõ]

Väike, suur – küçük, büyük [kudžuk, büüg]

leib, vesi – ekmek, su

Kas autosid on seal? - Araba var orada?

Ei saa aru. Ei tea - Bilmiyorum

Mitu last sul on? - kaç çocuk [katš dšu- dšuk]

Mitu päeva? - kaç gün [katš gün]

Ararati mägi – Ağrı Dağı [Aari daa]

Must meri – Kara Deniz Kesklinn – şehir merkezi [šehiir merkesi]

Mošee – cami [džami]

1,2,3,4,5 – bir, iki, üç, dört, beş [bir, iki, ütš, dört, peš]

6,7,8,9,10 – altı, yedi, sekiz, dokuz, on [altõ, jedi, sekis, dokus, oon]

Päev, nädal, kuu, aasta – gün, hafta, ay, yıl [gün, hafta, ai, jil]

Head aega! – hoşça kal [hoštšakal] (lah- kuja), Güle güle (jääja)

PS! Kui hääletaja teab nelja kuulsat toodet erinevatest Türgi linnadest – Adana kebab, Rize çay (tee), Trabzon ekmek (leib) ja diyarbakır carpus (arbuus) –, siis iga vähegi jutukam autojuht on väga meelitatud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga