Pöidlaga surfama

Kui surfaril tekib surfihimu, ei takista teda miski. Jaanus Ree meenutab möödunudtalvist sõitu Cadizi.

Kui surfaril tekib surfihimu, ei takista teda miski. Jaanus Ree meenutab möödunudtalvist sõitu Cadizi.

Aastaid tagasi ahhetasin, kui sõber surfaritest rääkis: hiilivad töölt minema, käivad varahommikuti sõitmas, naistele luuletavad lugusid, et kodust merele saada, jääpangad ei ole takistuseks. Kõigil on vähemalt 3 purje ja 2 lauda ja talvel käivad nad soojal maal ainult selle nimel, et saaks paar sõidutriipu kirja.

Olin veendunud, et minust sellist fanaatikut ei saa, kuid vaat mis juhtus – peaaegu kõik need asjad olen ära teinud ja rohkemgi veel. Isegi läbi Euroopa hääletasin, et paar nädalat surfata. Just sellest pöidlaga surfama sõitmisest nüüd jutustangi.

Ühel ilusal reede õhtul otsustasin, et pühapäeval lähen Hispaaniasse Cadizi surfama. Kuidas, seda ma veel ei teadnud ja ei hakanud sellesse tol hetkel veel süüvima ka. Aega oli ju tervelt kaks päeva.

Hiljem, kui sõpradega väljas istusin, pajatas üks neist Varssavisse hääletamise seiklusest. Ma eriti tähelepanelikult ei kuulanud, kuna neiu naeratus vastaslauast oli tol hetkel huvitavam.

Järgmisel päeval hakkasin uurima kõikvõimalikke variante Andaluusiasse sõiduks. Helistasin paar surfarist tuttavat läbi, et äkki nood viitsivad kaasa tulla – siis oleks saanud autoga minna. Käisin ka lennupileteid noolimas, kuid ainsad mõistliku hinnaga piletid olid tagasisõiduga kolme nädala pärast. Siis meenus jutt pöidlaküüdist Poolasse. Mõtlesin, et mis seal ikka keerulist on ja mis minuga ikka juhtuda saab.

Järgmisel hommikul kell seitse – ajal, mil Pika Hermanni tornist lastakse Eesti hümni – seisin kahe kotiga Vabaduse väljaku bussipeatuses ning ootasin bussi nr 18, mis mind Vana-Pääskülla hääletama viiks.

Baltimaad möödusid kiirelt ja huvitavalt. Inimesed, kes küüti pakkusid, olid väga toredad ja asjalikud: kohtunik Pärnust; eestlasest bridžimängija ja orienteeruja, kes elab Riias; hipist eksteivashüppaja, kes arvas kohe pärast seda, kui mainisin, et Hispaaniasse lähen, et olen surfar; perekeskne endine rallikohtunik; korstnameister, kes mind Poola piirini viis.

Kui sinnamaani oli uus auto mind peale korjanud 1–5 minuti jooksul, siis Poola piiril olevas rekkaparklas seisin 5 tundi ja lehvitasin aina oma Varssavi sildiga. Kerge lootusetuse tunne tuli peale. Kuigi läks pimedaks, ei tahtnud ma veel magamiskotti lahti rullida.

Lõpuks võttis üks autotreiler mind peale, kui küsisin, kas temaga vähemalt Augustowisse saab. Selgus, et nad läbi Varssavi ei sõidagi ning peaksin oma sildi ümber kirjutama. Mina leidsin aga, et targem on ööseks pealinna jõuda. Sain ühtejutti sõita kolme veoauto kabiinis ja raadio teel leiti mulle uus küüt. Lõpetasin kesklinnas.

Kell oli kaks öösel, olin autodes juba natuke maganud ning tahtsin edasi hääletada. Kesklinnas oli seda võrdlemisi keeruline teha. Kuid siiski – kuna mul oli kaasas Wilsoni tennisekott, siis üks tennisist peatus ning viskas mu oma „ägeda“ 5se BMWga kella 4 paiku linnaserva.

Ka seal oli olukord lootusetu. Sõitsin liinibussiga paar peatust edasi. Kella seitsme paiku võttis mind peale üks tüüpiline sakslane – mööblitislerite koja juht. Jäin magama, kuna tema jutt oli võrdlemisi igav. Paar tundi hiljem olime Saksa piiril.

Jätkasin hääletamist rekkaparklas, kuid mitte väga aktiivselt. Lõpuks sain jälle auto peale ja mind organiseeriti järjest lähemale mu sihtpunktile. Päev lõppes Leedu juhi hääldusveast tekkinud prohmakaga. Mina kuulsin et Mulhouse, kuid tema ütles hoopis Neunhouse. Kui viga märkasin, lasin end esimeses tanklas maha panna. Sain veel ühe sõidu rekkajuhiga, kes rääkis, et ka tema “hijacked cars when he was young“.

Ja siis ootas mind ees teekonna kõige raskem osa – öö bensukas, kus keegi minust välja ei tee. Ja mu silt oli selle koha kohta ikka väga vale.

Peale seda, kui olin paar tundi põõsas maganud, tekkis mõte kirjutada sildile lähedalasuva tee number, kuhu mul jõuda oli vaja. Kohe läkski õnneks ja sõna otseses mõttes kiirusega 200 km/h viidi mind kohale.

Kogu edasine päev oli täis õnne. Õhtul mängisime isegi koos saksa noortega Prantsusmaal geocatching’ut.

Öösel olin juba Lõuna-Prantsusmaal ja seal läks raskeks, kuna Saksa, Hispaania ja Prantsusmaa numbrimärkidega autod ei taha üldiselt eriti kedagi peale võtta. Barcelonani viis mind hoopiski vene veokas. See oli hääletamise jubedaim osa: maikas venelane, õlal suur ja kole tätoveering, kuulas raadiost ehedat vene muusikat ning tõmbas vahetpidamata ja akent lahti tegemata suitsu.

Barcelonas tunnistasin juba peaaegu kaotust ning olin valmis ühistransporti kasutades linna sõitma, et sealt kaugbussiliiniga Cadizi sõita. Kuid siiski korjas mind peale üks rootslane, kes sõitis oma Volvoga Alicantesse mingi paadi järele.

Alicantes leidsin, et olen juba piisavalt lähedal, et ühistranspordiga edasi liikuda. Algul plaanisin minna rongiga lõpp- punkti, aga pilet oli tohutult kallis. Jäid üle vaid üheksatunnine bussisõit või siis hääletamine. Tagantjärele on mul kurb meel, et bussi kasuks otsustasin, kuna see sõit oli tohutult igav. Oleksin võinud vähemalt proovida hääletada, kuigi kohalike jutu järgi on see sealkandis suhteliselt lootusetu.

3,5-päevane hääletamine tasus ennast rohkem kui ära, sest Cadizis sain ridamisi superpurjelauapäevi ja korra isegi lainelauasõitu proovida. Tagasi tulin lennukiga.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga