Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur Indrek Jääts kirjeldab põhjarahvaste esemeid, mida muuseumi kogudest leida võib. Mitu tekstis mainitud ja fotodel kujutatud soome-ugri ja samojeedi eset on praegu väljas ERMi püsinäitusel „Uurali kaja“.
1909. aastal Tartus asutatud Eesti Rahva Muuseumi (ERM) põhiliseks uurimisobjektiks on alati olnud eestlased. Lisaks on aga algusest peale huvi tuntud ka teiste soome-ugri rahvaste vastu, kellega eestlasi seob keelesugulus. Kui lugeda põhjarahvasteks need, kelle asuala ulatub olulisel määral põhja poole polaarjoont, siis jäävad soomeugrilastest sõelale vaid saamid.
Saami esemeid on muuseumis kokku umbes 300. Esimesed kolm saadi aastal 1925 kelleltki magister Lagercranzilt – juustuvorm, vasika suupand ja täireha. Need pärinevad Norra Lapimaalt. Saame nimetati tollal veel laplasteks.
Selleks, et saami asju juurde hankida, lõi ERMi soomlasest direktor Ilmari Manninen sidemed Põhja-Soomes elavate vendade Itkonenidega. Lauri Ilmari Itkonen oli Enontekiö nimismees (kohtunik), Tuomo Itkonen aga Inari kirikhärra. Mehed kogusid kumbki oma piirkonnast muuseumile huvipakkuvaid saami esemeid ning Eesti Haridusministeerium ostis need ära. Selline kaudne kogumistöö oli üsna edukas. Aastatel 1926–1929 jõudis Itkonenide vahendusel ERMi kaugelt üle saja saami asja. Osa neist pandi välja esimesel soome-ugri kultuure tutvustaval püsinäitusel, mis avati 1928. Menukaimaks eksponaadiks osutus saami suvekoda.
1929. aastal saadi mõnikümmend saami eset vahetusena Stockholmis paiknevalt Nordiska Museetilt. Need pärinesid Rootsi põhjaosast, Jämtlandist ja Torne jõgikonnast. Lapi puss tupega, mille samal aastal kinkis muuseumile Tartut väisanud Soome asepõllumajandusminister Uuno Brander, on kahjuks kaotsi läinud.
1937. aastal deponeeriti ERMi tuntud vanavarakoguja ja uuspaganliku taarausu propageerija Aleksander Põrki kogu, milles leidub ka kümmekond saami eset. Nende legendid on paraku üsna kehvad ja katkendlikud.
Nii palju muuseumil 1920.–1930. aastail jaksu ei olnud, et ise Lapimaale uurimis- ja kogumisretki korraldada. Ka nõukogude ajal alates 1960. aastatest tegeleti esmalt lähemate keelesugulaste läänemeresoomlastega. 1970. aastate lõpuks jõuti siiski ka saamideni. Poliitiliste olude tõttu olid tollaste Eesti etnograafide jaoks kättesaadavad vaid Murmanski oblastis elavad koolasaamid. Heiki Pärdi käis Lujavvris (Lovozeros) ja mujalgi kokku kolm korda, nii üksi kui ka kolleegidega. Muuseumisse toodi neilt retkedelt umbes 30 hoolikalt valitud koolasaami eset. Enne Nõukogude Liidu kokkukukkumist jõudis Koola poolsaarel ära käia ka Mare Piho. Temagi tõi muuseumi saami kogule omajagu lisa. Hiljem pole sihipärast esemekogumist enam korraldatud, aga üksikuid asju on siit-sealt lisandunud.
Samojeedide kui kaugemate keelesugulaste vastu on ERM muidugi samuti huvi tundnud, kuid spetsiaalseid kogumismatku pole nende juurde kunagi korraldatud. Samojeedi asju muuseumis siiski on, sealhulgas üpris vanu.
1920. aastal tõi kunstnik Eduard Ahas Hellenurme mõisast ERMi portsu Alexander Theodor von Middendorffi Siberi ekspeditsiooni (1842–1845) käigus kogutud etnograafilisi esemeid, „mis sõjaaegseist rüüstamistest järel“. Asjaolusid arvestades pole üllatav, et paljud legendid on puudulikud või puuduvad need üldse. Päris palju nüüd ERMis säilitatavate esemete pilte võib muide leida raamatust „Dr. A. von Middendorff’s Sibirische Reise“ (Band IV. Theil 2. Zweite Lieferung. Peterburi, 1874).
1923. aastal deponeeriti ERMi Õpetatud Eesti Seltsi (asutatud 1838) kogu, milles leidub ka põhjarahvaste asju. Nendegi legendid on sageli puudulikud. Osa neist esemetest pärineb omakorda varasematest kollektsioonidest. Näiteks kaks puukujukest (C 2: 348 ja 349), mille kohta kataloogis pole enam infot kui „olla samojeedide jumalus“ ja „ka see olla samojeedide jumaluse kujutus“. Samojeedid olid tsaariajal aga üldmõiste, mis võis tähendada ükskõik millist tänapäeval eristatavat samojeedi rahvast alates neenetsitest (juraki samojeedid) ja lõpetades sölkuppidega (ostjaki samojeedid).
ERMi nõukogudeaegsed ekspeditsioonid samojeedi rahvasteni ei ulatunud. Muuseumi tagasihoidlik neenetsi kollektsioon sai aga veidi täiendust 1990. ja 2000. aastatel. Muuseumitöötajad ja üliõpilased tõid oma reisidelt kaasa üksikuid neenetsi (sh metsaneenetsi) esemeid ja väikeseid kollektsioone. Näiteks etnoloog Laur Vallikivi, kes viibis terve aasta välitöödel Neenetsi autonoomses ringkonnas, andis muuseumile üle mõne traditsioonilise tundraneenetsi rõivaeseme, mida oli ise kandnud.
Muude põhjarahvaste esemed on ERMi sattunud üsna juhuslikke teid pidi. Middendorffi Siberi ekspeditsioonist oli juba juttu. Ta tõi sealt kaasa ka mõne jakuudi asja.
Väike kogu jakuudi asju, õigemini nende mudeleid, tuli ERMi Õpetatud Eesti Seltsi kaudu. Need pärinevad tuntud polaaruurija Eduard von Tolli ekspeditsioonilt Uus-Siberi saartele (1885–1886). Kõik neli mudelit – põhjapõdrasaan, koerte saan, kajakk ja jurta – valmistas keegi jakuudi poisike. Võimalust tuua suuremate esemete asemel kaugelt võõrsilt kaasa nende mudelid on kasutanud teisedki uurimisreisijad.
Komplekti dolgaani talverõivaid kinkis Komi koduloomuuseum ERMile näituse „Eesti rahvakunst“ avamise puhul Sõktõvkaris detsembris 1973. Ühe dolgaani mütsi ja lastekasuka tõi 2004. aastal muuseumisse ka filmimees Riho Västrik, kes käis Taimõri poolsaarel tegemas dokumentaalfilmi „Middendorffi jälgedes“.
Ja viimaks meie jaoks kõige kaugemad ja haruldasemad esemed – õhukesest puulaastust valmistatud Alaska inuittide (eskimote) peakate (ERM C 1:357) ja kaunilt graveeritud tšuktši morsakihv (ERM C 96:12). Esimene jõudis ERMi Õpetatud Eesti Seltsi vahendusel ning selle kogumise asjaolud on teadmata. Teise valmistas aga tšuktši käsitöömeister 1992. aastal Uelenis. Muuseumile kinkis selle 90. sünnipäevaks Jakob Kaplan Tel Avivist.
Tere tulemast Tartusse, Eesti Rahva Muuseumisse!
Tekst: Indrek Jääts, ERMi vanemteadur
Foto: ERM