Astrid Kannel käis Iraagi Kurdistanis Suleimanias uurimas, miks otsustavad kurdid massiliselt oma kodumaalt lahkuda ja mujale paremat õnne otsima minna.
On närviline november Poola-Valgevene piiril: lõiketraadi lahtirullimine, migrantide tagaajamine soises metsas, hundikoerte irevil lõuad, surmani ehmunud väikelaste silmad oma kurat-teab-mida-mõtlevate vanemate süles. Külm. Nälg. Viha. Häbi. Ja ajakirjanike lootusetud katsed seda kõike kajastada, sest Valgevenesse nad lihtsalt ei pääse ja ka Poola ei luba neid piirile.
Miks mitte minna Iraagi Kurdistani, sinna, kust nad tulevad, mõtlen ja 24 tunniga saab mul plaan sõiduvalmis. Tean, et Iraagi kurd on umbes nagu eestlane Nõukogude Liidus. Oma keel, oma meel, suutsid hoida oma ala suhteliselt turvalisena isegi aastal 2005, mil käisin seal sõja kõige verisemal ajal. Adun, et kogu selles juhtumis Valgevene piiril peab olema mingeid nüansse, mingi värv, mida me kõiges selles ülimalt emotsionaalses olukorras ei näe.
Miks nad tulevad? Kui neil on seal nii raske elu, kust saavad nad need tuhanded dollarid, mida inimkaubitsejatele maksta? Sõda seal praegu ju pole, mis neil viga on?
Kuna toimetusel ei ole anda mulle vaba operaatorit, tuleb meelde, et „Aktuaalse kaamera“ noor režissöör Rauno Viltrop on töötanud mõne kuu Iraagi Kurdistanis raamatupidajana. Ja lennukis me oleme, et maanduda Suleimanias, linnas, kust on pärit enamik selle draama tegelasi ja kus Rauno juhuslikult töötaski.
Sellest saab minu esimene välisreis pärast pandeemia algust, siit tuleb minu esimene kogemus teha PCR-testi ja elu esimene lennukist mahajäämine. Olen endale justkui kõik selgeks teinud, suhelnud Iraagi saatkonnaga Helsingis ja palunud, et nad hoiataks mind kõikvõimalike ootamatuste eest, kuid ühte nad unustavad mainida, et riigist lahkudes peab olema lennujaamas ette näidata värske negatiivne PCR-test, mida saab teha vaid kindlas riigihaiglas ja mille vastust tuleb oodata pool päeva. Nii meid kell neli öösel lennujaamast hotelli tagasi saadetaksegi. Ühtlasi saan teada, mis tunne on, kui sa ei pääse Iraagist välja. Palju lolle põgenemisnalju käib peast läbi, sest test võib ju osutuda positiivseks.
Koroonavaktsiinide proovikivi
Algab kõik uskumatult lobedalt. Iraaki sisenedes ei tunne praktiliselt keegi mingit huvi meie vaktsineerituse ega negatiivsuse vastu. 70 dollari eest saab piiril osta viisa. Olen internetiavarustest leidnud endale fixer’i ja natuke närvis, kas see inimene on ikka olemas ja aus. Mul ei ole kombeks fixer’eid kasutada, võib-olla aetakse mulle ette valed inimesed, mistõttu ajan mina lõpuks vaatajatele mingit täielikku jama. Tahan ise asju kontrollida. Aga oleme siia tulnud vaid paariks päevaks, keelt ei oska, fixer osutub sõnapidajaks professionaaliks, kes on teinud koostööd paljude maailmakanalitega.
Novembrikuine Suleimania on täis päikest ning vanalinn plahvatamas inimestest. Siin müüakse kõike, lendab seebimulle, tehakse suppi otse keset teed, harjutatakse pilli ja lauldakse otse südamesse, lärmakas meestekari proovib pintsakuid, mis kuhjatud hiiglaslikku hunnikusse, pakutakse mahlast nõretavaid granaatõunu, loomaturul näitab ahv, mis ta teha oskab, ja küll siin alles haiseb, ohoo kuidas.
Et selle piirkonna alla jäävad maailma suuruselt viiendad naftavarud, ei jää märkamata. Vanalinnast väljas on kvartalite kaupa kerkimas uued luksuslikud elamurajoonid, kaubanduskeskused teevad meie omadele silmad ette, kõike on! Isegi kuusepuud viisnurkadega ladvas! „Kas te peate siin jõule?” Tuleb välja, et pidurüüs kuusega võetakse Iraagi Kurdistanis vastu uut aastat. Lääne oma, sest kurdide aasta algab tegelikult kevadel.
Päevad kuluvad intervjuudele, tõlkimisele, lugude valmiskirjutamisele, monteerimisele, ärasaatmisele, kogu värske saak peab eetrisse minema juba täna – see on minu tööpõhimõte.
Autoga linnas ringi rallides märkan, et ülekäigurajad on küll maha joonistatud, kuid jalakäijale teed ei anta. Alles hiljuti oli see nii ka meil, mõtlen nostalgiaseguste tunnetega. Nii nagu ka söögikohtades, kus õhtuti on koos tuhat inimest ühes oma igas vanuses lastega – on tore hubane olemine, kuid kõik suitsetavad nii, et õhk on must, otse oma lastele näkku. Jah, nii oli see ka minu lapsepõlves. Tualetis paberit enamasti pole. Meenub Lennart Meri, kes sel teemal kunagi Tallinna lennujaamas häppeningi korraldas. Maski ei kanna siin keegi. „Korralik koroonavaktsiinide test,“ tõdeme Raunoga.
Ühel õhtusöögil tellib Rauno kohalikust sõber pudeli keskmist kasvu viina, joob selle ära ja lubab meid linna serva mäe otsa sõidutada. „Kui tunned, et ma ei sõida piisavalt kindlalt, annan rooli sinu kätte,“ lubab ta. Mõtlen higistades, et võib-olla peangi võõra autoga pimedas võõra mäe otsa sõitma. Kuid tal on väga kindel käsi. Meie alla orgu jääb imeline Suleimania tuledemeri ja kui meil oleks olnud aega, et tulla siia päeval, oleksime näinud, kuidas kaugematele mäetippudele on laskunud esimene lumi. Siin-seal põlevad liivasel kõrbemaastikul lõkked – noored on tulnud välja öisele piknikule.
Kurdid soovivad iga hinna eest võõrsile
Juba paari esimese intervjuuga on selge, et paljud kurdid on otsustanud oma maalt lahkuda igal juhul ja et see protsess on pidurdamatu. Eesti avalikkus märkas seda, kui leidis nad Lukašenka inimrelvadena Poola piiri tagant. Siiani on kurdid kasutanud teisi teid. Nad lahkuvad oma kodumaalt, sest Iraagi passiga inimestele ei anta viisasid, aga noored tahavad näha maailma. Erinevatel põhjustel levib põgenemisvõimaluste kohta palju valusalt rumalat infot, millesse annavad oma panuse ka need, kellel on läände seiklemine õnnestunud. Viisade eest vabasse maailma makstakse kümneid tuhandeid dollareid. Selleks müüakse maha majad ja autod. Valgevene-ots oma kolme tuhande dollariga näost oli selle kõige kõrval muinasjutuline sooduspakkumine.
Ehkki ühelt poolt on kurdid uhke omariiklusest unistav rahvas, jaguneb võim piirkonnas kahe partei ehk klanni vahel, kes tülitsedes käivad Bagdadis teineteise peale kaebamas. On isikukultust ja rammusat korruptsiooni, meedia elab mingis omas mullis, ISIS tegutseb endiselt, omamata konkreetset ala, ja iga nädal hukkub nüüd palju nähtamatuma vaenlase käe läbi bešmergavõitlejaid.
„Me oleme töökas rahvas,“ selgitatakse mulle. „Läänes seda teatakse, noh jah, meil on see moslemi nägu...“ „Aga me ei pidutse sedasi lärmakalt,“ selgitab Rauno kohalikust sõber ühel õhtul, kui kõnnime mööda araablaste olengust. Tõepoolest, kurdide puhul hakkab silma mingi eestlastele omane introvertsus ja ka usuleigus. Mulle jääb selgusetuks naise roll selles ühiskonnas, kuid kaetud nägu näeb veel vähem kui koroonamaski, õhtustes söögikohtades kohtab üpriski napis riietuses ja vesipiipu tõmbavaid noori naisi ning tunnen igal sammul, et minusse suhtutakse hästi, liigse uudishimuta, hoolimata sellest, et olen sellele komandeeringule kaasa võtnud ehk natuke liiga lühikese kleidi.
Ollakse justkui tänulikud, et olen siia kohale tulnud, hoolimata sellest, et sõna Iraak ei kõla just hästi, et ma saan aru, et nad ei ole Bagdadi iraaklased, et ma tunnen siiralt huvi, miks nad lahkuvad. Ja kimbatus tekib kurdi näole, kui ma ka siiralt kinnitan, et see on ilus maa ja mina siit küll kusagile ei läheks.
Teisi välismaised ajakirjanikke me praktiliselt ei kohta. Näeme kahte Hollandi kolleegi hotelli fuajees päeval, mil oleme taas valmis kell neli öösel lennukile marssima. Ka nemad on tulemas Istanbuli lennule. „Kas PCR-test on tehtud?“ uurime. „Mis test?” ei saa nad aru. Paneme kolleegid taksosse ja saadame õigesse haiglasse. Aga on juba õhtu ja lennukis me neid ei näe.
Tekst: Astrid Kannel, ERR-i välistoimetaja
Foto: Rauno Viltrop