Kui hinnatud jazzmuusik Peedu Kass haaras lugemiseks Jon Krakaueri raamatu „Hõredasse õhku“, poleks ta osanud arvatagi, et armastusest kirjanduse vastu kasvab välja suhe mägironimisega. Nüüdseks on värvikad reisid viinud teda Euroopa ja Jaapani kõige kõrgematesse tippudesse, pakkudes kordumatuid elamusi ning eneseületusi. Mägironimise intrigeerivast olemusest, seiklusrikastest elamustest ning nende mõjust loovtööle Peeduga räägimegi.
Oled roninud Euroopa kõrgeimasse punkti, Mont Blanci tippu, kuid eri sorti retki oled ette võtnud veelgi. Millal ja kust said mägironimise pisiku?
Selliste asjadega on sageli nii, et seda ühte täpset hetke on raske välja nuputada. Mulle meeldivad seikluslikud proovikivid, mis algul näivad ehk veidi võimatud. Mind käivitab mõte eneseületusest ja hirmude seljatamisest. Ühel hetkel sattusin lugema Jon Krakaueri raamatut „Hõredasse õhku“, mis on naljakal kombel pannud paljusid mägede poole piiluma. Naljakal kombel seetõttu, et see raamat kirjeldab üht kuulsamat tragöödiat Everestil, kus kõik kisub viltu, paljud hukkuvad, ning mõjub omamoodi isegi manitsevalt inimlikule uljaspäisusele ja materdab kommertslikku seiklusturismi.
Mingil põhjusel tahtsin sarnasel teemal kohe juurde lugeda ning üllatavalt lühikese ajaga sai läbitud kogu eestikeelne kirjandus, mis mägimatkamisest saada oli. Nautisin tohutult kirjeldusi mägede esmavallutamisest ja kümnete raskuste ületamisest. Palju sellest kirjandusest on kirjutatud mina-vormis ja kirjeldab peategelase siseelu ja mõttemaailma sel hetkel, kui ta teeb üliinimlikke pingutusi ja talub suuri ebamugavusi. Mulle väga meeldib sinna sisse elada. Tagantjärele vaadates aitasid need reisikirjeldused langetada sisemise otsuse, et ma tahan ja ma ka julgen. Eeldusena olid muidugi varem olemas matkahuvi, ekstreemsuse ja adrenaliini lembus ning aktiivne lumelauahobi teismeeas, mis lõi teatud mugavustunde lumistel ja mägistel aladel toimetamiseks.
Mägironimine on teatavasti ka kõige ohtlikum matkamisviis. Miks oled kõigist võimalikest valikutest valinud just selle?
Kindlasti on siin peidus ohud, aga neid saab väga tugevalt oma valikutega mõjutada. Milline saab olema mägi, marsruut, reisikaaslased, ettevalmistus, varustus ja ilmastik, määrab suuresti ettevõtmise ohuastme. Mõistagi on loodusel sageli omad plaanid ja ka kõige hoolikamalt planeeritud ettevõtmine võib mõnel juhul untsu minna. Siinkohal on tohutult oluline võime ja julgus alustatud teekonnalt tagasi pöörata. Loodusjõududega ei saa lõputult võidu joosta, pead õigel hetkel ära tundma selle piiri ja siis tagasi keerama. Alalhoidlikkus tuleb siin kasuks.
Mina ei turni vertikaalsetel kiviseintel ega ripu kahe sõrme otsas, nagu mõnes action-filmis, vaid tegelen eelkõige mägimatkamisega, kus enamik ronimisest toimub ikkagi jalgadega. Olen lapsest saati olnud kõrgusekartlik ning kindlasti ei ole suurepärane tasakaal ja filigraanne kehavalitsemine minu suurim tugevus. Seetõttu hoian veidi eemale väga „avatud“ moega mäenõlvadest ja -harjadest. Kõrgusehirmuga olen siiski pidanud tegelema ja võin kõigile julgustuseks öelda, et seda on võimalik harjutada ja kontrolli alla saada – tuleb lihtsalt vähehaaval sundida ennast oma mugavustsoonist väljapoole. Harjumaa alpinistid treenivad sageli Astangu pangal, mille miniatuursel kaljuseinal on võimalik peamisi tehnilisi oskusi lihvida. Iga kord, kui pean treeningpäeval keha esimest korda üle ääre poetama ja usaldama end 9-millimeetrise nailonköie hoolde, kogen ebamugavust, aga juba teisel laskumisel tunnen end palju kindlamalt ja teadvus õpib taas köie julgestust usaldama.
Milline mägi on olnud kõige keerulisem vallutada ja miks?
Siin võiks välja tuua kaks väga erinevat mäge. Esimene neist on Šveitsi kõrgeim tipp Dufouri (4634 meetrit), mis on ainult 176 meetrit madalam kui Mont Blanc, aga tehniliselt nõudlikum ning pakub lõpuosas närvikõdi ja psühholoogilist pinget. Tipupäeva alustatakse üldjuhul Monte Rosa nimelisest hütist, mis on pea 2 kilomeetrit madalamal, ehk siis selleks ajaks, kui jõuad tehnilisema lõpuosa juurde, oled tõenäoliselt ligi kuus tundi ülespoole vantsinud, siis aga tuleb end tõeliselt kokku võtta ning käia järgnevad tund-kaks justkui „nööri mööda“ ja teha oma elu täpseimad sammud ja haarded, sest vastasel juhul pudened sealt lihtsalt alla. Mõistagi oled julgestusköiega kaaslas(t)e küljes kinni, aga täit kindlust see siiski ei paku. Tipust avaneb muuhulgas vaade Itaaliale ning Euroopa kõrgeimas punktis paiknevale hoonele – Margherita hütile (4554 meetrit). Selja taga on terve päeva saatnud Alpide kroonijuveel Matterhorn, mis on reljeefilt üks maailma kõige ikoonilisemaid mägesid ja mille siluett on kujutatud ka Toblerone šokolaadi ümbrisel. Hooaja sees käib seal ilusa ilma korral tipus umbes 5–10 inimest, kui näiteks Mont Blancil võib inimesi olla ligi paarsada. Mina ja mu mentor Marko startisime varahommikul kell 3, olime tipus kell 11 ja tagasi jõudsime 16.30. Öine start on mägedes kombeks seetõttu, et pimedas on vähem lumelaviini ja kivivaringu ohtu, samuti pakub öösel külmunud lumekoorik paremat tuge tõusmiseks ning kõige olulisem on, et ronija jõuaks ka tõrgete tekkimise korral kindlasti päevavalges tagasi.
Kas mõni tipuvõtmine on veel kuidagi eriliselt meelde jäänud?
Hooajaväline tõus Jaapani kõrgeimasse punkti – Fuji vulkaani otsa (3776 meetrit). Kuna tegemist on populaarse ja lihtsasti ligipääsetava mäega, käib ametlikul hooajal, s.o juulis ja augustis seal tuhandeid inimesi päevas. Mõte sellest ei ole eriti ahvatlev – põhjamaa inimene läheb ikkagi mägedesse, et olla looduse ja iseendaga üksi ning kogeda monumentaalseid vaateid ja elamusi.
Kõik algas sellest, et sain esinemiskutse Tokyo jazziklubisse. „Kes teab, millal jälle siiakanti satun?“ arutlesin ja asusin fantaseerima mõttega, et lendaks nädal aega varem kohale, pigistaks lisaks kokkupakitavale kontrabassile pagasisse veel kümme kilo matkavarustust ja käiks siis juba Fujil kah ära! Asusin agaralt guugeldama ja suurimaks mureks kujunes, et ametliku info järgi on mägi minu reisikuupäevade ajal maikuus n-ö suletud. Täpsemalt tähendab see seda, et kogu taristu (hütid, kioskid, giidid, bussiliiklus) on mäe ümbruses suletud ning Mount Fuji rahvusparki haldavad võimud sind sinna ei oota. Taustainfoks tahaks selgitada, et 99% maailma mägedest on üldjuhul avalikkusele avatud, välja arvatud kaheksatuhandelised tipud Nepalis ja Pakistanis ning veel mõni üksik mägi, mis kõik jäävad kolmanda maailma riikidesse. Üldjuhul on need piirangud siiski sisse viidud kohaliku majanduse turgutamiseks, tuues ettekäändeks matkaja turvalisuse. Näiteks Mount Everesti ronimise riigilõiv on ca 11 000 dollarit, Aafrika kõrgeima, kuid suhteliselt lihtsa Kilimanjaro otsa matkamiseks on kohustuslik palgata kohalikud giidid ja kandjad, mille paketi hinnad algavad 2000 dollarist.
Lühidalt öeldes olin valmis selleks, et ma seal kedagi eriti ei kohta, aga ka selleks, et mõni pargivaht mind oma samuraimõõgaga sealt minema kupatab.
Paar kuud hiljem olen raja alguses. Kell on 4.30 hommikul ja minu pealambist tulev valgusvihk annab aimu, et olen ainuke hingeline mäe põhjapoolsel küljel. Üpris võimas tunne, aga natuke kõhe ka. Paar tundi hiljem näen allpool veel üksikuid inimesi, kes alustasid oma tõusu hiljem. Pool kümme olen tipus ja siis hakkab tasapisi ka teisi ronijaid üles jõudma. Päeva peale kohtan kokku umbes 20 ronijat, kellest kõik on eranditult jaapanlased. Selle mäe erilisus seisnes suuresti üksinda teele asumises ja osalisest teadmatusest, mis mind ees ootab. Kogeda päikesetõusu tõusva päikese maa ühe olulisema sümboli otsas – see naljalt ei unune.
Mis on sinu meelest kõige olulisem sedalaadi retke ettevõtmiseks ja selle vastupidamiseks?
Sellise reisi õnnestumiseks on võimalik ligi 75 protsenti juba kodus ära teha. See hõlmab laias laastus info kogumist, varustuse hankimist ja selle kasutama õppimist, füüsilist ettevalmistust ja kindlasti ka psühholoogilist sihikindlust, et eesootavate ebamugavustega toime tulla. Pead teadma oma piire, või siis vähemasti neid aimama. Muidu võib matkast kujuneda üks pidev kannatus või halvimal juhul õnnetus.
Millised mäed sooviksid kindlasti veel vallutada ja miks?
Alpides on väga palju vähetuntud tippe, mis on Tallinnast sisuliselt ühe päeva kaugusel ja suvehooajal parajalt ligipääsetavad. Lühemad ja soodsamad reisid võiksidki olla Kesk-Euroopas või Kaukaasias. Naudiksin ka madalamaid tippe Balkanil, Tatrates või Püreneedes, mida ei kata lumekiht. Võimalik, et ühel päeval on ikkagi vaja käia ka 6000–7000 meetri kõrgusel, et näha, kuidas keha ja vaim seal vastu peab. Senine kõrguserekord on 5054 meetrit.
Kas ja kuidas on mägironimine mõjutanud hirmudest üleolemist, n-ö ebamugavustsoonis toimimist?
Siin saab kindlasti väga tugeva paralleeli tõmmata. Üks tuntud alpinist Conrad Anker ütles väga tabavalt, et mägironimine seisneb oma ebamugavustunde lävendi tõstmises. Minu enda kogemus ütleb, et seda peaks tegema väikeste sammudena ja järjepidevalt, eriti hirmudega tegelemisel. Mis puutub üldisesse mugavusse, siis siin on naljakas aspekt, et kui oled mõnel puhkusereisil endale tavapärasest enam luksust lubanud, siis kvaliteedis tagasi minna on üpris tüütu ja valulik, seega mõtle järgmine kord hoolikalt enne, kui mõne upgrade’i soetad! Alar Sikk ehk esimene eestlane Mount Everestil vastas väga tabavalt küsimusele, miks ta vabatahtlikult sellele kannatuste rajale astub. „Et pärast maitseks õlu paremini,“ oli tema vastus.
Kas mägironimisega kaasneb ka mõni müüt või klišee?
Sagedasti arvatakse, et mägedes käivad hulljulged ja ülisportlikud inimesed. Hulljulged tüdinevad kiiresti ära või halvimal juhul saavad viga. Veel kiiremini tüdinevad nende reisikaaslased, kes järgmisele matkale neid enam kaasa ei kutsu. Spordikuningatega on jällegi see häda, et nemad tulevad mäele tulemust tegema. Nad teavad, et kui kolm aastat tagasi jõudis mõni keskealine daam tippu seitsme tunniga, siis nemad võiksid seda teha maksimaalselt neljaga, sealjuures arvestades oma keskmist pulssi viimasest Ironmani võistlusest. Nad ei hooli, et liustiku lõhed muudavad igal aastal raja trajektoori isegi kilomeetrite võrra, rääkimata ilmastikust. Nad ei arvesta, et viimaseid jõuvarusid peaks hoidma juhuks, kui asjad ei kulge plaani mööda ja pead jala nikastanud grupikaaslast käevangus tundide kaupa alla julgestama. Mägedes käivad alalhoidlikud ja kannatlikud inimesed, kes on valmis all orus viis päeva head ilma ootama, mõtlemata raiskuläinud puhkuseajale. Tugev ronija on eelkõige visa, vastupidav ja sitke. Teab oma tempot ja teab oma piire.
Nagu mainisid, sellised retked võetakse üldjuhul ette grupiga. Milline roll on siin meeskonnatööl?
Võõraste inimestega võib mägedesse minna ainult kogenud ja tugeva grupijuhi eestvedamisel, kuigi ka siis soovid tõenäoliselt enne järgmist reisi meeskonna nimekirja veidi põhjalikumalt süveneda. Väsimus, külm, valu, nälg, hirm ja teadmatus toovad inimestes välja omadusi, mida on raske Telliskivi loomelinnaku kohvikus kohtudes ette näha. Seetõttu käivad vanad tegijad juba aastaid ekspeditsioonidel enam-vähem samade inimestega. Sirvisin hiljuti vana märkmikku, kuhu olin kirjutanud mõtteid pärast mäereisi, ja seal oli kaks korda alla joonitud fraas „grupipsühholoogia õppetunnid!”.
Meeskonnatöö on väga oluline ka sinu elukutse juures muusikuna. Kas ja kuidas on mägironimine ning reisimiskogemused inspireerinud su loovat poolt?
Kõige selgem mõju loomingule on teatud mõtete puhtus, millega inimene sageli selliselt reisilt naaseb. Kui kõnnid tunde mööda lauget lumevälja, siis märkad, et ei mõtle viimase korteriühistu koosoleku peale või sellele, kas ma ikka esitasin 20. kuupäevaks käibemaksudeklaratsiooni. Ainsad mõtted, mis pähe mahuvad, saab enamasti edastada kolme fraasiga – nüüd vasak jalg, tahan vett juua, siin on ilus jne. Mitte asjata ei öelda, et puhkus ei ole see, kui sa ei tee mitte midagi, vaid puhkus on vaheldus tavapärasele elule. Igas kunstnikus leidub annus romantikut, kes peab regulaarselt kogema ilu enda ümber, et seda endasse talletada, ja siis kunagi tulevikus hoopis teisel moel selle endast välja laskma. Mäed on mulle justkui suured loodusmaastike katedraalid, kus kõik sümbolid on kujutatud grandioosselt, vägevalt ja aukartust äratavalt.
Sõnakooslust „vallutas olulise mäe“ kasutatakse sageli metafoorina, sümboliseerimaks väljakutsuvate eesmärkide püstitamist ja nende saavutamist. Kumb on sinu jaoks keerukam, kas vallutada tippe mägironimises või täita iseendale püstitatud erialaseid/vaimseid eesmärke?
Planeerimise poolest on mäetipp kindlasti lihtsam, sest teekonda sinna on võimalik väga selgelt läbi mõelda ja lühikesteks osakesteks jaotada. Rääkimata sellest, et enamasti sa juba näed seda rada enda ees. Erialased ja vaimsed eesmärgid on sageli abstraktsed ja pikaajalised, mis teeb kursi hoidmise märksa keerukamaks. Erialaselt võid vahel alles märksa hiljem märgata, et sel teekonnal mõne tipu vallutasid, ja kui sa lõpuks sellest aru saad, siis vahel ei oskagi selle verstapostiga kuidagi suhestuda.
Kumb on siis sinu jaoks tähtsam – kas teel olemine või kohale jõudmine?
Kohale jõudmine võib vahel isegi kurvastada, sest lood enesele ootuseid ja sageli järgneb poodiumile hoopis tühjus. Mulle on oluline teel olemine ja olen otsustanud seda nautida.
***
Peedu Kass toob kammeransambli, Lauri Saatpalu ning Marianne Leiburiga festivali Jõulujazz 2020 raames publikuni muusikalisi elamusi kontserdiga “Bachi kütkeis”. Festival Jõulujazz 2020 teeb hingele head 26. novembrist 14. detsembrini.
Tekst: Kaisa Tooming
Fotod: Peedu Kassi erakogu