Parroti jälgedes Noa laeva juurde

Tartu arhiivides on tänaseni olemas Johann Friedrich Parroti (1791–1841) ettepanek aastast 1828 Tartu Ülikooli nõukogule − korraldada loodusteaduslik ekspeditsioon Ararati mäele, mis pärast sõdu oli saanud Pärsia ja Venemaa piiriks, vulkaanilisele mäetipule Venemaa poolel.

Tartu arhiivides on tänaseni olemas Johann Friedrich Parroti (1791–1841) ettepanek aastast 1828 Tartu Ülikooli nõukogule − korraldada loodusteaduslik ekspeditsioon Ararati mäele, mis pärast sõdu oli saanud Pärsia ja Venemaa piiriks, vulkaanilisele mäetipule Venemaa poolel.Ekspeditsioon sai teoks. Parrotist sai Ararati esmavallutaja ja teda peetakse alpinismi rajajaks Venemaal. Esimese eestlasena tõusis Araratile 2002. aastal Toivo Laan, 2004 korraldati juubelitõus Tõivo Sarmeti juhtimisel. 2009. aastal võtsid eestlased välispoliitilistel eesmärkidel (suhted toonase ELi kandidaatriigi Türgiga) ette tähistada Parroti tõusu 180. aastapäeva. Seda sündmust kutsuti näitusega vääristama eesti teadusajaloolane Erki Tammiksaar ja üles filmima dokumentalist Riho Västrik. Mõlemad mehed tunnevad asja. Västrik on mägedes reportaaže ja filme teinud oma paarkümmend aastat, teab ja armastab neid inimesi ning teemasid, mis selle valdkonnaga seotud. Västriku filmis „Teekond Araratile” (Vesilind 2011) tutvustatakse põhjalikult Parroti teed püha mäe tippu ja seda, kuidas eestlased Jaan Künnapi juhtimisel sinna 180 aastat hiljem jõudsid. Palju aega antakse filmis Armeenia ajaloo tutvustamisele ning paari pintslitõmbega markeeritakse ka mõnd Armeenia praegust probleemi (tööpuudus, kehv majandusseis). Pole uudis, et Ararat on armeenlastele nagu Jeruusalemm juutidele või piiritagune Petserimaa setudele. Emapiimaga sisseimetult oma, aga füüsiliselt siiski pooloma või mitte päris kättesaadav. Armeenlased peavad oma riigi sümbolit vaatama läbi okastraataia, sest alates 1923. aasta Lausanne’i lepingust asub mägi Türgi vabariigi territooriumil, Jerevanist on see aga hea ilmaga kenasti näha. Filmist selgub, et paljud armeenlased teavad Parrotit nimeliselt ka kui Hatšatur Abovjani õpetajat ja hindavad Tartu ülikooli rolli Armeenia haritlaskonna kujunemisel 19. sajandil. Film näitab üsna veenvalt, mida Ararat armeenlastele nii rahvuslikust kui ka religioossest aspektist tähendab. Õieti ongi armeenlaste rahvusteadvus siin religiooni ja religiooniajalooga nii põimunud, et moodustab ühe jagamatu terviku. Armeenlased olid esimesed, kes tegid kristlusest oma riigiusundi (aastal 301). Kristlased usuvad, et Noa peatus veeuputuse ajal Ararati nõlval. Armeenlased ise on ju Noa järeltulijad, armeenia rahvuse isaks peetakse Haiki, Noa lapselapselast. Polegi vaja rohkem seletada, mida armeenlased tunnevad praegu, kui nende mägi asub teise (ja vaenuliku) riigi territooriumil. Armeenia poolt pole nüüdsel ajal võimalik Araratile tõusta, ka Västriku filmirühm suundus Türki, kust mäeekspeditsioone korraldatakse. Üles minnakse laugema lõunanõlva kaudu, Parrot ja Abovjan tõusid mäele raskemat, põhjapoolset rada pidi. Film on hea ja hariv, mina oleks montaažilaua taga teinud küll ca kümne minuti jagu kärpeid, aga tõsisele huvilisele on see rahulikult vaadatav ka sellisena. Erki Tammiksaar võtab Ararati vallutamise olulisuse filmi lõpus hästi kokku – kultuurilooliselt oli mäe otsa ronimisest tähtsam see, et kohtusid Parrot ning tulevane armeenia kirjanduse ja kirjakeele rajaja Abovjan ning viimasest sai esimese mõjutusel euroopalik mõtleja. Tiit Pruuli LOE KA: Go Discover 2, 2006. Tõivo Sarmet. Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parrot

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga