Viimane koroona-aasta on olnud taastumise aasta nii reisimise kui ka reisikirjanduse jaoks. 2021. aastal ilmus hulk väärtuslikke reisiraamatuid. Meie žürii tõstab parimatena esile kaks teost: Eia Uusi „Kirjad Buenos Airesest“ ja Indrek Rohtmetsa „Üks rott läks rändama“. Esimeses neist on otsinguid ja kõhklusi, teises küpseid tarkusi. Lisaks reisidele on mõlemas raamatus palju elu kui sellist ja üleüldse. Eia Uusi raamatu võiks läbi lugeda ka see, kes ei plaani iial Buenos Airesesse minna (no Eia ka tegelikult ei plaaninud) ja Indrek Rohtmetsa teos on meeleolukas lugemine ka neile, kes seni loomi näinud vaid loomaaias.
Tauno Vahter. Madis Jeffersoni 11 põgenemist
Tänapäev, 2021
Tegu ei ole muidugi klassikalise reisiraamatuga, ometi tahaks sellele kui väga põnevale ja hästi kirjutatud teosele siinkohal tähelepanu juhtida. Raamatu peategelasel on prototüüp Johannes Lapmann – mees, kelle elu oligi üks suur seiklus ja põgenemine. Lapsepõlvest saadik, kui kodust plehku pistis. Ei ole vist teist eestlast, kes nii järjekindlalt oleks püüdnud põgeneda Nõukogude Liidust.
Veel põnevamaks teeb asja see, et lugedes kogu aeg mõtled, et mis oli päriselt ja mille on KGB toimikud või Tauno Vahter juurde luuletanud. Igatahes on siin elu- ja kirjandustõde hästi kokku sulatatud. Madis Jeffersoni lugu on raudne lugemissoovitus ajal, mil Thomas Jeffersoni kuju New Yorgi linnavalitsusest maha võetakse. Ka lugemisaegne kontekst, kus pidevalt hirmutati, et koroonaviiruse tõttu ei tohi minna sinna ja sinna, andis oma iroonilise allteksti – igal ajal tohib minna igale poole!
Tundsin lugedes isegi teatavat hingesugulust, sest peategelaseks oli mees, kes „ei saa niimoodi ühe koha peal ühte asja teha“. Samasuguseid põnevaid teoseid võiks kirjutada veel eestlastest seiklejate Ignace Lepa, Jakob Lukatsi või paljasjalgse Tõnissoni kohta.
Tiit Pruuli
***
Peeter Sauter. Surm Bulgaarias. Kõik hinnas
LR 2021 nr 14–16
Kui Sauteri loomingut mittetundev lugeja, kuid Bulgaariast ja kriminullidest lugu pidav raamatu kättevõtja on jõudnud lühiromaaniga teise poole peale (alates lk 102) – kohta, kus Peetrike viiakse haiglasse –, võib ta olla pettunud.
Muide, nii pikka lauset, kui see minu sissejuhatav, romaanist ei leia. Oma aja kohta haritud mees ajab sedakorda igas mõttes kasinalt läbi. Põhiliselt lihtlausetega, mis nõuavad hoolimata oma lakoonilisusest kirjanduse ja tuntud prosaisti Sauteri varasema loomingu tundmist.
Vahelepõige. Sattusin vahetult enne nende ridade kirjutamist ühel matkal kahe õpetatud sõbraga Peetri „Bulgaaria-raamatu“ üle muljeid vahetama. Nende jaoks oli Sauteri teos järjekordne peatükk lavakunstikateedri XI lennu ja isegi Panso preemia saanud kirjaniku eluloodraamas. Nagu Tõnu Õnnepalulgi, ainult temaatika on veidi erinev. Need sõbrad, muide, ei lugenudki lõpuni, uurisid minu käest, kas minategelane jõudis Bulgaariast kenasti koju (sellele oskasin vastata) ja kas Sauter läks oma järjekordsest elukaaslasest lahku (sellele ei osanud vastata). Igatahes oli kõik hinnas.
Kust tüli kahe peategelase vahel alguse sai? Kurja juur peitus selles, et mõni aasta tagasi võitis Peeter parima reisiraamatu auhinna ja sai vautšeri. Paraku ei mäleta keegi, kui suur see oli – igatahes oli Bulgaaria ainuke riik, kuhu sellega andis oma raha raiskamata kahekesi minna. Peeter ja tema jutu järgi kaunis kaasa Julia. Kuna ma olen veidi väsinud Sauteri suhtedraamadest, siis pakkunuks mulle rohkem huvi Bulgaaria eluolu. Sellest paraku suurt teada ei saanud.
Kõik algas lahkumineval paaril juba lennukis, kus „joogikäru ei tulnud ega tulnud“. Ja „lennuk venis taevas ega suutnud pilvest väledalt mööduda“. Tšarterreisiga Varnasse jõudes ja oma kotte otsides nad igatahes juba haisesid ja tuikusid. Blaseerunud peategelase jaoks oli selleks hetkeks selge, et nad ei lähe briifile ega ekskursioonile. „Joome hotellis, kui peaks tasuta antama.“ Nii läkski.
Arvestades hariduse devalveerumist, saab tänapäeval bakalaureusekraadi iga tähti tundev arvutaja, kes suudab kokku lugeda kõik need õlleklaasid, mille tühjendamisega vahva kirjanik peaasjalikult selles romaanis tegeles. Seda ühikatüüpi hotellis, kus neile broneeritud tuba „oli väiksem ja rohkem räämas kui pildil“. Sellele järgnes õllelarpimine, kusjuures vastaspool ei jäänud veini kummutamisel viletsa tervisega peategelasele sugugi alla. Seetõttu pole ka midagi imestada, et nii nagu peategelase vana Subaru, vajas ka Sauter ühel hetkel korralikku putitamist. Karburaatori kiirendus, pumbatihend – mis need tähtsad auto- ja inimorganismi osad on?
Lõpetuseks. Kes Sauterit tunnevad, ilmselt nõustuvad minuga, et oma raamatutes teeb ta ennast viletsamaks ja väetimaks, kui asi väärt.
Püss paugub tal endiselt ja hambaid ta igatahes Varnas varna ei pannud.
Mart Soidro
***
Olev Remsu. Teekond maailm. Kultuuriloolised reisivested
GO Reisiraamat, 2021
Olev Remsu kirev gloobus
Olev Remsu on ainulaadne nähtus eesti kirjanduses: mees, kes näib lakkamatult ainult kirjutavat, on jõudnud ka ohtralt reisida. Kuidas ta seda suudab – korraga reisida ja kirjutada? Ilmselt on abiks olnud diktofon või siis salvesti telefonis, kuhu lugeda vahetud reisimuljed. Kui tema senistest reisiraamatutest on mulle meeldejäävaimad olnud „Rongiga maailma lõppu“ (2009) ning „Islam ja diktatuurid, Venemaa ja Kesk-Aasia“ (2010), mis on keskendunud mingile regioonile, siis „Teekond maailm“ vastab pealkirjale täpselt ja hõlmabki kogu maailma. Ja kui Remsu jalg Antarktikasse ka astunud ei ole, on ta sinnagi leidnud tee unenäo novellilaadses kirjapanekus.
Kõik muu on aga usutavasti ilmsi aset leidnud, alates vedurijuhist isa kõrval paravossis kaasa sõitmisest või tädidega Munamäel ja Petseri turul kaubavooris käimisest kuni majesteetliku tühjuseni Vaikse ookeani ületamisel. Ja nii üha laienevas ringis ja erinevates rollides, suurt raha kulutamata, pigem seda giidiametis juurde teenides. Enne seda on Remsu seigelnud autostopiga, olnud Poolas malevas, vedanud mullikaid Kasahstani ja Aserbaidžaani, käinud kirjanike kongressidel soome-ugri maades, Kosovos valimiste vaatlejana ja Tšuktšimaal Nõukogude-Prantsusmaa ühisekspeditsioonil laste intelligentsust uurimas. Lihtsalt puhkajana Remsu paigal püsida ei mõista, tema nomaadihing igatseb liikumist ja leiab, et paiksetel inimestel on miskit viga. Kuni maakaardil on veel käimata paiku, on Remsu liikvel, et anda oma elule mõte ja järgida oma ideaali – haihtuda igavesti rännates olematusse. Oma püsimatusele on Remsu ka ise diagnoosid pannud – iterofiilia ja lokofoobia. Mida need tähendavad, saab aru see, kes Remsu hoolikalt komponeeritud reisivestete kogumiku läbi loeb.
Giidi õnn on viibida üksinduses, tõdeb Remsu. Kõiketeadjana jagub tal siiski ka eneseirooniat, tunnistamaks, et turistil on alati õigus. Mõneski dialoogi sisaldavas vestes käib vaidlus ja nii võib ka lugedes Remsule vastu vaielda: võin nõustuda, et demokraatiad on igavad ja diktatuurid põnevad, kuid pelgalt põnevuse pärast ei tule neid kiita. Remsu endagi armastus Poola vastu lahvatab siis, kui ta kaaslasega kuskil Zakopane kandis autost välja tõstetakse, kui selgub, et nad on riigist, mille koosseisu kuulus ka Eesti ja mille nimi on parasjagu Nõukogude Liit. Kuigi Remsu jumaldab muuseume ja ise jumalatu mässajana rõhutab religiooni rolli, ei koorma ta selles raamatus lugejaid liigse faktipuruga, vaid tooni annavad just sellised värvikad seigad seigeldud paikadest ja kohatud inimestest. Mõned väited on ehk veidi eksitavad: näiteks kas „1000 ja ühe öö jutud“ on ikka Marrakechis jutustatud, ehkki aastatuhandete tagused India raamlooga vested võisid Iraanist ja Bagdadist sinnagi levida. Folkloor on suulistes kultuurides ju väga rahvusvaheline. Või kui Doveris turisti Inglismaale ei lubata, kas ta peab gruppi ootama tõesti tuhande kilomeetri kaugusel Taani linnakeses Odensees või Inglise kanali läheduses Belgia sadamalinnas Ostendes?
Kuid need on pisiasjad, mille kallal ei kõlba norida. „Teekond maailm“ on Remsu loomingus oluline saavutus. Kokkuvõtteks ei sobi seda nimetada, teekond ju jätkub, ja Remsu on teel, kuni on ilmas paiku, mida ei pruugi leiduda veel ühelgi kaardil.
Janika Kronberg
***
Kaja Kahu. Minu Liibüa. Hirmust ja armastusest
Petrone Print, 2021
Rändasin Liibüas 2002. aastal, mil korraks oli õhus lootus, et Liibüa on valmis avanema turistidele, vabale maailmale, ise vabaks muutuma. Liibüal on väga palju erilist, mida muule maailmale näidata. Kujutlesin seda erilist maad endasse ahmides, kuidas anname edaspidi sinna suunduvatele sõpradele soovitusi, mida vaadata Tripolis, kus on Leptis Magna põnevaimad varemed.
Midagi sellist ei juhtunud.
2009 kolis Liibüasse Kaja Kahu koos oma mehe Juhaniga, kes töötas Philip Morrise korporatsioonis. Põnev on juba sissevaade hiidfirma toimimisse. Suurepärane ülevaade üsna suletud diktatuuririigist. Väga hästi on tasakaalus isiklikud üleelamised, tunded ja hinnangud ning objektiivselt avanev pilt. Palju asjalikku infot, milles kirjutaja näpunäited orienteeruda aitavad. Lastega (ja koeraga) perekonna igapäevaelu eksootilises paigas on hoopis midagi muud kui seljakotirändaja kiirpilk.
Autor annab juba tagakaanel mõista, et hilisem riigist lahkumine oli tingitud kaosest ja suurest hirmust. Lugema asudes see eelteadmine isegi häiris pisut. Ei lasknud rahulikult toimivasse igapäeva süveneda, sest giljotiinina rippus pea kohal teadmine, et kohe-kohe lähevad asjad põhjalikult hapuks.
Kuni jõudsin leheküljele 198 ja tahtnuks kohe autorile helistada, õnne soovida ja tänada. Kui hästi tasahilju pinget kasvatades oli ta jõudnud ehk olulisima tõdemuseni mitte ainult selles raamatus, vaid kogu elus. Kaja koos mehe Juhani ja tütre Kataga oli jõudnud Malta lennujaama, üle noatera sõja jalust pääsenud. Pagas oli kadunud.
„Astume letist eemale ja äkki ma taipan, et siin ma nüüd seisan, käe otsas pisike kott dokumentide ja mõnede väärtasjadega, kõik me maine vara on jäänud kuskile, kus sõda just algamas, ja need vähesed asjad, mis kaasa pakitud said, ei ole ka meiega koos reisinud. Seisan oma armastatud mehe vastas, naeratan, vaatan talle otsa ja tunnen, et olen absoluutselt vaba. Nii vabana pole ma end ealeski varem tundnud. Ja sel hetkel ma kogen, kuidas vabadus ja armastus omavahel seotud on...
Selles hetkes on kõik ja mitte midagi, on täielik vabanemine. On teadmine, et meil pole enam asju, mida enda omadeks oleme pidanud, ja on teadmine, et meil on olemas kõik, mida eluks vajame: me oleme siin, me oleme elus ja me armastame üksteist.“
Maris Pruuli
***
Enn Kaup. Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud
Petrone Print, 2021
Maailmas elab praegu peaaegu 8 miljardit inimest. Orienteeruvalt 2 miljonit on aegade jooksul Antarktikas käinud. Iseenesest suur arv, aga maailma rahvastiku mõttes piisk meres. Enn Kaup, vana polaarhai, on üks neist, kes Antarktikat väisanud korduvalt ning keda polaaralad on kogu elu köitnud ja kutsunud. Tema jutud ja mälestused panevad unistama ja igatsema, naerma ja kõike seda näha tahtma. Õnneks pole Enn kade mees. Ta on kätte võtnud ning lisaks teadustöödele ja varasematele populaarteaduslikele raamatutele kirjutanud raamatu „Minu Antarktika“, et teisedki tema kirglikust armuloost Antarktikaga (samanimeline teos ilmus Ennu sulest 2014) ja arvukatest ekspeditsioonidest osa saaksid.
Antarktika on kauge, pisut kättesaamatu, karm, ohtlik, võimas, mastaapne, imeilus. Enn muheleb, et erinevalt turistidest on talle Antarktikas käimise eest makstud. Täpsemalt öeldes seal töötamise eest. Eesti Teaduste Akadeemia helkivate ööpilvede vaatlusprogramm Antarktikas algas just siis, kui Enn ülikooli lõpetas ja nii ta juba üsna noore mehena sinna esimest korda sattus. Enn kirjutab, et justkui Antarktika saadikuks saanuna tahaks ta midagi selle mandri jaoks teha tasuks seal kogetud õnne eest. Tema raamatud on kindlasti sammuke, et aidata inimestel mõista Antarktika olulisust ja otsest seost terve maailma heaoluga.
Enn mõtles esimesel polaarretkel, et tuleks luua nii hea kodu, et tahaks sinna alati tagasi tulla, aga mitte nii mugav, et ei saaks üldse lahkuda. Tulla ja minna, tulla ja minna! Nii plaanis Enn teha ja just nii ta tegigi.
Enn ütleb, et Antarktika õpetas talle oskust oodata ja kannatlikkust. Antarktikas ei otsusta inimene, kuhu ja millal ta läheb, seda teevad tema eest ilm, jääolud, lumetormid. Ennu stiil on hästi rahulik ja selge. Kohati isegi monotoonseks muutuva rutiinsete mõõtmiste, proovide võtmise ja päevade kulgemise vahele on ootamatult pikitud hoopis teistmoodi laetud lauseid. Näiteks selline: „Lõunajärgset und ei tulnud, erootilised mõtted tiirlesid peas.“ Või siis annab Enn oma delikaatsel ja rahulikul moel hinnangu eri seltskondadele: „Vahepeal oli hea lihtsalt pingviinidega suhelda.“ Kõige järsem ütlus Ennu suust ongi ehk „Jesuiit sihuke!“.
Enn meenutab, et tahtis keskkooli lõpus kirjanikuks saada. Tundub väga sedamoodi, et on juba ammu saanudki.
Antarktika ei sobi kõigile, liiga emotsionaalsed ja melanhoolsed võivad hätta jääda. Ennu rahulik ja soe loomus sobib ilmselt igale poole kenasti, aga Antarktikasse lihtsalt suurepäraselt. Külma Antarktikat tasakaalustavad eriliselt soojad inimesed.
Maris Pruuli
***
Anna Tiido. Minu Poola. Lipuauto tagaistmel
Petrone Print, 2021
Anna Tiido veetis Poolas – tänu Eesti esindusele Euroopa Liidu juures – kokku neli aastat. See aeg ongi vast kriitiline miinimum, et saaks mõningase enesekindlusega hakata kuulajale mõne teise maa kultuuri lahti rääkima.
Just seda, Poola kultuuri lahtiseletamist, autor raamatus usinalt teha püüabki.
Mitte just üleliia mahukas raamatus on ära toodud märgilised aspektid Poola ühiskonnas: riigi hiljutine kukkumine Euroopa Liidu lemmiklapse staatusest populistliku murelapse staatusesse ja konservatiivsesse udutamisse. Autor räägib katoliiklusest ja selle tumedast varjust Poola poliitikas ning ühiskonnakäitumises. Milline on teise maailmasõja sündmuste mõju rahva kollektiivses teadvuses? Kõne alla tuleb Poola Euroopa kaardilt kaotamine ja muud sündmused, mis aitavad Poola kultuuri tervikuna mõista.
Lugejale visandatakse kiirkursusena Poola ajalugu. Kui ei ole aega Vikipeedias näpuga järge vedada, saab selle teose najal tõepoolest Poolast palju rohkem sotti, juhul kui sa Poolast enne kuigi palju ei teadnud.
Teisest küljest pakub „Minu Poola“ väga mõnusat äratundmisrõõmu, kui oled ise juhuslikult selle maaga pikemat sinasõprust pidanud. Kohe alguses tuleb mängu šureki supp – igihaljas Poola maitse –, jalutatakse Jana Pawła uulitsal, minnakse Zakopanesse mägedesse, juuakse pärast tööd haljast Żubrówka viina. Ja nii edasi. Sellist meeleolu juba Vikipeediast kätte ei saa!
Tore, et isikuliselt on ära toodud mõned Poolas püsivalt elavate eestlaste lood. See on huvitav nüanss.
Kuna raamat on ilmunud sarjas, mille pealkirja sisse käib sõna „minu“, räägib autor ka endast ja oma elust Poolamaal (peamiselt Varssavis). Raamatus käib Anna küll õdusas restoranis ja naisteklubis ning räägib sõbrannadega „kõigest“, aga temaga kaasa jalutama tekst kahjuks kuidagi ei kutsu. Kui Anna istub restos ja nosib maitsvat Poola toitu, siis ootan mina lugejana kärsitult juba järgmist jäika fakti, mida endale Poolamaa kohta mällu talletada – äkki läheb vaja.
Samuti ootasin pikisilmi läbi terve raamatu, et esile kerkiksid mõnedki naljad, sest väike huumor on see, mis eraldab reisikirjanduse reisijuhist. Aga mida ei ole, seda ei ole.
Rene Satsi
***
Marju Gellert. Minu Hispaania. Elu nagu mustlaskaravanis
Petrone Print, 2021
Kuigi olen üsna suur lugeja, sattus Marju raamat minu kätte täiesti juhuslikult ja ootamatult. Ja hea, et sattus. Võtsin nimelt ette paki Petrone Printi värskeid, 2021. aasta „Minu“-sarja raamatuid. Paadunud lugejana lasin kõik kümme teost GoodReadsi skännerist läbi, et mida võiksin Küprose reisile kaasa haarata. Valisin välja „Minu Hispaania“ ja „Minu Hongkongi“. Tänu kõrgetele hinnetele muidugi. Ja alustasin Hispaaniast.
Hispaania oli kunagi ammu esimene koht, kuhu oma mõlema lapsega reisile läksin. Mu tütrele, kes toona oli umbes nelja-viiene, on eluks ajaks meelde jäänud üks seik, mis seostub just sellesama hispaanlaste lastelembusega, mida autor oma raamatus teiste teemade hulgas puudutab. Nimelt ütles kohalik tädi tualetis peegli ees mu tütrele: „¡Qué niño tan hermoso!“ (’milline ilus poiss!’) ja laps oli kõrvust tõstetud. Ja õpib nüüd vene keele asemel hoopis hispaania keelt. Varajased mõjutused päris kindlasti.
Vaatan kadedusega nende inimeste poole, kes lihtsalt lähevad (nagu Marju oma perega), sest kutse on nii tugev. Beebist rääkimata. Endalgi oli kunagi võimalus minna, lapsehoidjaks, aga siis olin juba nii suur patrioot (vähemalt nii ma toona endale kinnitasin), et ei läinud. Tegelikult olin noor ja armunud ning jäin kodumaile just neil põhjustel. Esimene rong on seega läinud, sest minna tuleb ikka noore ja julgena. Nagu Marju läks. Kuid pensionipõlv Hispaanias kõlab muidugi absoluutselt fantastiliselt, nii et võib olla kunagi siiski?
Marju kirjutab hästi – tekst on kerge, voolav ja mõnusa huumoriga vürtsitatud. On kurbust ja on rõõmu, ehedaid elamusi ja kogemusi. Hästi hea lihtne lugemine. Ja liiga lühike! Pehmete kaantega ka, seega ideaalne lennukilektüür.
Muu hulgas meeldis mulle väga Eestisse naasmise kirjeldus (lk 62), kultuurne veinijoomine, öösöömine, prügikastimüük, st asjad, mida sul endal enam vaja ei ole, pannakse prügikasti kõrvale ja nendele saad soovi korral uue elu sisse puhuda. Ja see, et ei ole kogu aeg siesta, vaid on ka raskused ja katsumused, kust pea püsti lõpuks ikka välja tullakse. Raamatu lõpus jõudis ka koroona kohale – muide, hispaanlaste jaoks tähendas see 40 päeva järjest koduseinte vahel viibimist. Karm!
Autor on nii mõnusalt Hispaaniasse ja eriti just Malagasse kiindunud, et lausa lust lugeda (lk 89). Päris ausalt, ma tahaksin kohe nüüd Malagasse reisida!
P.S. Marju peab ka blogi, kust saate tema muhedatel kirjatükkidel ja seiklustel silma peal hoida (https://seitsmemaajameretaga.com/) ja tema Instagrami kanal on imeilusaid fotosid täis.
Kädi Pupart
***
Ene Sepp. Minu Colorado. Suuskadel kuradi jälgedes
Henek Tomson. Minu Uus-Meremaa. Ekstreemne vabadus
Petrone Print, 2021
Looduses matkajatele võiks huvi pakkuda Minu-sarja Colorado ja Uus-Meremaa raamatud. Mõlemad on toredad teosed noorte inimeste soovide täitumisest, aga mõlemas jääb miski viimane punkt, koma või hüüumärk puudu, et tõusta päris heade reisiraamatute tippu. Lugemist väärivad teosed on siiski mõlemad.
Ene Sepp peab suusapatrulli tööd kõige huvitavamaks maailmas. Ja vaatamata kõhklustele ja hirmudele ta seda ametit ka pidama hakkab. Mäeelu peatükid on ses raamatus puhas kuld, natuke igavamaks lähevad jutud siis, kui kirjeldatakse Ameerika olmeprobleeme, suhteid ämmaga või muud sellist vähemolulist kribu-krabu. Uudse väärtusega on kindlasti leheküljed suusapatrullide ohtliku töö tehnikast ja psühholoogiast, mäestikuhaigusest ning sellest, kuidas inimesi suusatama õpetada.
Looduses liikumisest räägib ka Henek Tomsoni raamat „Minu Uus-Meremaa“. Henek peab raskete distantside läbimist kõige vingemaks tegevuseks maailmas. Ja ta võtab neid distantse ette. Ta kõndis läbi 3000-kilomeetrise Te Arora matkaraja, mis avati aastal 2011 ja on üks maailma pikemaid omataolisi. Trass kulgeb Uus-Meremaa põhjatipust lõunatippu ja kuigi Heneki plaan oli selle läbimiseks kulutada alla 100 päeva, läks lõpuks kokku 145 päeva.
Jutt läheb kenasti käima, aga muutub siis mõneks ajaks üsna monotoonseks. Selline see käimine ongi. Põnevust pakkus siiski jälgimine, kuidas rändur liigub matkatrassil raha kulutamata ja autotransporti kasutamata. Huvitav oli lugeda ka metsiku maastiku läbimise katsetest, mis kulmineeruvad lähedastele hüvastijätukirja kirjutamisega. Heneki rännakujutud vahelduvad andmetega Uus-Meremaa ajaloost, tänapäevast ja loodusest, mõnikord sobituvad need kenasti muusse teksti, mõnikord jäävad veidi võõrkehadeks.
Mõlemad raamatud on lahedalt noortepärased – täis seiklushimu ja kanepilõhna. Seiklused on õnneks kontrollitud ja kanep on ebakangelaslik kõrvaltegelane.
Tiit Pruuli
***
Peeter Kormašov. Peatusest peatusesse
Kormgraaf OÜ, 2021
„Peatusest peatusesse“ on üks tore raamat. Loed läbi, paned kaane kinni positiivse ja lootusrikka tundega, et jah, kui elu on käest ära, siis tükkidest saab selle jälle kokku panna.
Raamat viib Berliini, Norrasse, Davosi, Austraaliasse ja põgusalt Ameerikassegi. Tundub siiski, et Berliini ja kööki kõige rohkem. Kokana töötav Peeter Kormašov on ilmselt kõik Bourdaini raamatud läbi lugenud või tema kokasaateid vaadanud, sest raamat on ilmselgelt Bourdaini stiili mõjutustega. See pole aga sugugi halb. Iseäranis hea on see rahulik-arutlev kõrvalpilk, läbi mille Peeter kogu oma tegevust kirjeldab. See kõrvalpilk on kohe turvalinegi, vaatamata kõikidele (minus) küsitavusi tekitavatele narkootikumipidude kirjeldustele. Ehk et mees teab, mis ta teeb. Tubli mees.
Berliinist kirjutab ta väga mitmekihiliselt, õigupoolest ongi Berliin selle raamatu peategelane. Armastus Berliini vastu on selge kohe algusest peale, ilma et peaks seda raamatu lõpus kokkuvõtvalt möönma. Kogu see teada-tuntud Berliini trendikas vabaduselummus on eri aspektides, ridade sees ja vahel kirja pandud ilustamata, aga ka alavääristamata.
Ja nendele kõikide rännumeeste igavikulistele küsimustele – miks me reisime – on vastused olemas. Tunnistan – ma ei mäletagi, et oleksin nii hästi sõnastatuid kaua lugenud. Lisaks on need teksti pikitud nii loomulikult, et lugemine ja kaasaelamine on puhas (reisi)lust ja rõõm.
Põlvkondade erinevused – no võiks öelda, et see raamat on justkui neid kirjeldav aabits. Suhtumised ümbritsevasse, suhete tekkimised ja lõppemised, hoiakud – minu põlvkonnale on see silmi avardav sissevaade Peetri põlvkonda. Väga kasulik kogemus. Nagu ta ise ütleb, et uue elu alusmüüre tuleks ikka kokku panema hakata vähegi tuttavatest tükikestest – siit raamatust leiab neid tükikesi küll, millele rajada usk, et uus ja noorem põlvkond ei ole hukas.
Kuigi Peeter ise võitleb sellega, kas tema õppimisvaevad pole kõik asjatud olnud, kui ta ei teeni raha kirjutades, vaid kokates, siis siiski – maailma mõtestamise oskusest kiirgab läbi akadeemilise hariduse mõju. Ilma nende mõtisklusteta oleks see kõik liiga odav. Raamatus saab naerda, saab kaasa elada, saab üllatuda ja saab targemaks. Hästi kirjutatud ja loetav lugu.
Diana Lorents
***
Andres Karu. Teekond tippu 2: nüüd on neid 82
Kirjastus Tänapäev, 2021
Mägimatkaja ja alpinisti Karu eelmine raamat (2019) andis ülevaate tema esimesest 51 mäetipust enamasti Euroopas, aga pisut ka väljaspool. Karust sai esimene eestlane, kes on tõusnud Euroopa iga riigi kõrgeimasse tippu.
Aga ta ei jäta – uues raamatus matkab Karu koos sõpradega (laseb ka neil raamatus natuke rääkida) mitmel pool Aafrikas, Aasias, Lõuna-Ameerikas, lisaks Austraalias ja Araabia poolsaarel.
Lugeja ei pea end vaevama keeruliste aja- või kultuurilooliste detailidega, küll aga saab rohkelt infot kohaliku olmekultuuri, õllesortide ja inimeste käitumisharjumuste kohta. Kõike seda esitatakse rõõmsas ja optimistlikus võtmes ka siis, kui mägi on raske, vihma sajab või on pohmell. Karu reisid on kõige paremas mõttes suured seiklused. Ta laseb elul end mõnuga üllatuda ega krimpsuta nägu karvavõrdki ka siis, kui üllatused pole just head. Hea naljaga saab ka halvast olukorrast välja ronida.
Karu reisid tunduvad nii lõbusad, et käesolevaga pakun end mõnele järgmisele matkale kaasa. Kuna ma aga suurem asi mägironija ei ole, valiksin võimaluse korral näiteks Gambia (maksimaalne kõrgus 60 meetrit üle merepinna) või muu sarnase toreda riigi.
Vaatasin netist järele, et Andres pole ka enam teab mis poisike (sünniaasta 1975). Aga tema elulusti arvestades olen kindel, et ta rõõmustab meid veel järgmised pool sajandit maailma kõrgeimatel tippudel ronimisega.
Tiit Pruuli
***
Kerli Kirch Schneider. Minu Florida. Vabandust, härra politseinik
Petrone Print, 2021
Noore neiu, tema õe ja sõbranna seiklused Ameerikas on sedasorti teos, mis haarab su kaasa vähemalt kolmel eri moel. Esiteks saab mõndagi teada Ameerika lõunaosa-riikide kohta – kes on punakaelad, mis on ülikoolid, nende jalgpallimeeskonnad ja korporatsioonid, kuidas pidutsetakse jne. Seda pole palju, see on nähtud läbi Ida-Euroopa seiklejate pilgu, aga annab põneva eelaimduse.
Teiseks saab teada noorte tütarlaste elu ja mõtteilma kohta. Või vähemalt selle kohta, mida nad tahavad ses raamatus paista lasta. Ka see annab põneva eelaimduse.
No ja kolmandaks on see tekst sellise struktuuriga, et laseb vahepeal kenasti jalutama minna oma mõtete ja mälestuste juurde. See annab nostalgiavõimaluse või pahameeleturtsatusi või jaa-jaa-efekti või kuidas kellelegi.
Mina mõtlesin näiteks selle peale, kuidas mitte paista oma soliidses vanuses naeruväärne ka noorte inimeste seltskonnas (nagu juhtus selle raamatu tegelaste Pässi ja Latakaga). Mõtlesin selle peale, kuidas me 2006. aastal koos Artur Talviku ja Peeter Sauteriga lahtise Caddiga mööda USA lõunaosariike idarannikult läänerannikule kimasime ja kuidas meil lõpuks Los Angeleses käed raudu löödi (vahetult enne seda olime autost välja visanud kanepipõõsa; samad teemad ka „Minu Floridas“).
Katsi, Manna ja Kerli loominguline trio meenutab mulle Avantüristide duot (Terje Toomistu ja Berit Renser), kes veidi varem hullumoodi ringi trippisid ja sellest ülipõnevalt kirjutasid, aga kellest on tänaseks saanud suht normaalsed ja korralikud etnoloogid-filmitegijad, teadlased.
Kuigi mul oli lugedes vahepeal Kerli vanematest kahju, et nad muretsema pidid, ei saa kuidagi öelda, et plikad korralikud poleks olnud. Lihtsalt juhtus asju. Juhtus põnevaid asju ja lihtsalt asju, mille Kerli on põnevalt ja heade dialoogidega kirja pannud.
Nõukogude ajal olid meie vanemate raamatukogus mõnedki raamatud, mida kohe päris avariiulile ei paigutatud. Ma ei räägi „Avameelselt abielust“, aga näiteks sellisest brošüürist nagu „Tütarlapsest sirgub naine“. Toda üllitist oli tegelikult ka poistel põnev salaja uurida, et mida nad mõtlevad ja miks nad teinekord mõistmatult kurvad on. Natuke sellist täiskasvanuks saamise rõõmu ja ängi on ka „Minu Florida“ raamatus. Et kus lõpeb seiklus ja algab päris elu.
Jutustus kulgeb lõbusas toonis ja hästi vahelduvas rütmis kuni 160. leheküljeni. Siis algab tegelikult üks teine raamat, mis esimesel hetkel tundus mulle kohatu, esimest osa rikkuvgi. Ma ei taha teada, et need lahedad tšikid abielluvad, hakkavad tegema igapäevast normaalset tööd, teadust ja muud asjalikku. Sellel raamatul on väga professionaalne toimetaja – Triinu-Mari Vorp. Tahtsin hüüda: „Triinu-Mari, aitab, miks sai ei tõmmanud viimaseid lehekülgi punase pliiatsiga maha?“
Tõsi, selle raamatu viimases kolmandikus on üks hea ülevaade juudi kogukonna elust ja traditsioonidest Lõuna-Floridas. Aga muu oleks nagu suht kuiv aruanne akadeemiale – õppisin seda, tegin toda, töötasin seal.
Lõpuks taipasin, et sel tekstiosal on siiski hea õigustus. Mind ju oli esimesel 160 leheküljel Kerli tegelaskuju – ütlen meelega tegelaskuju, mitte isik – huvitama hakanud. Mida ta mõtleb, mida teeb, kuhu areneb? Ja lõpust sain ma vastuseid. Millele ma otsest vastust ei saanud, seda püüdsin guugeldada. Tellisin endale isegi Kerli Kirch Schneideri esimese filmi „Virago“ ja nautisin selle musta huumorit.
See reisiraamat ei lõpe veel niipea, olen kindel, et seiklustele tuleb lisa.
Tiit Pruuli
***
Eia Uus. Kirjad Buenos Airesest
Postimees Kirjastus, 2021
Mida saaksin selle raamatu kohta öelda? Esimesena, et see on füüsiliselt nii ilus ja õrn raamat – ilusad pildid ja fantastiline kompositsioon. Ja ma tegelikult ei tea ju, kuidas kõik oli kokku pandud, väga loodan, et Eia lihtsalt viskas kirjad ja pildid õhku ning kõik need maandusid, kus maandusid ja oligi raamat valmis!
Tegelikult tean, et nii see ei olnud. Raamatu kirjutamiseks kulus ilmselgelt palju tööd, ressurssi, raha, aega ja autori enda armastust. Lisaks on Eia Uus suurepärane kirjutaja. Eia laused on ilusti formuleeritud ja voolavad algusest lõpuni nagu soe tuul või laine Argentinas. Mõnikord liikus ta oma mõtete ja seiklustega liiga ruttu edasi, et pidin raamatu lugemises pausi tegema, paar päeva hinge tõmbama, et siis uuesti alustada.
Igal kirjanikul on oma kiiksud. Eiat huvitavad majad. See raamat on täidetud Buenos Airese arhitektuuriga. Brutalism! Art déco! Art nouveau! Igasugused majad, hooned, stiilid haaravad autori silma. Raamatus on ka palju ajaloolisi kõrvalepõikeid ja viiteid kirjandusele. Raske on kommenteerida kõiki neid pisikesi ilmutusi, mis raamatus on kirjeldatud. Tundub, et iga paari tunni tagant autori arusaamine enda elust või lihtsalt päriselu tunnetus muutub (see on suht suur teema nii eesti kui ka välismaa kirjanduses). See on hea peegeldus, mismoodi üks linn võib muuta su elu, mõtteviisi ja perspektiivi ning kuidas reisimine värskendab. Reisimine ei tähenda vaid asukoha muutust, vaid õpetab teisiti mõtlema.
Eia Buenos Aires on just nagu ette kujutasin, kunstilised vanad majad, mahajäetud vanad autod, lärm, must õhk, värvilised inimesed, natuke nagu teised Hispaania kolonisatsiooni järgsed linnad maailmas. Madrid, Barcelona, need tulid kohe meelde, aga Argentinas on ka teised mõjud, näiteks indiaanlaste, itaallaste mõjud. Ja loomulikult see lõputu tango.... Isegi autor õppis selle tantsu ära.
Üks huvitav teema oli, kuidas autor ise kirjeldab eestlaste maailmavaadet. Olen ise arvanud, et eestlased on äärmuslikult individualistlik rahvas, ja hea oli aru saada, et isegi autori jaoks on eestlaste suhtumine mõnikord liiga enesekeskne. See näitab ka, miks sellised sihtpunktid, nagu näiteks Kanaari saared, Hispaania või Lõuna-Ameerika – käesoleva raamatu puhul Buenos Aires –, annavad eestlastele mingi kergenduse ning vabastavad individualistikust ja kiire argipäeva kultuurist.
Kokkuvõttes võiksin öelda, et see on hästi kirjutatud raamat – huvitavad teemad, äge kompositsioon. Ausalt, iga kord kui käisin jõusaalis ja kõndisin jooksulindi peal, lugesin seda pool tundi. Siis oli 30 lehekülge loetud. Järgmisel päeval samamoodi. Raamat sai veidi märjaks, aga mis siis, Buenos Aires on ka selline higine ja haisev koht. Tundsin, et kõndisin ja higistasin kaasa!
Justin Petrone
***
Indrek Rohtmets. Üks rott läks rändama
Kirjastus Varrak, 2021
Eesti reisikirjanduse tipus on viimastel aegadel olnud mitu loodusmeeste rännakuraamatut. Toredaid teoseid on ilmunud linnuvaatlejalt Rein Kuresoolt, polaarmehelt Enn Kaupilt ja puukallistajalt Hendrik Relvelt.
Ei ole erand ka 2021. aasta. Ühe parima reisiraamatu autoriks on bioloog Indrek Rohtmets.
Indreku seekordne raamat on valminud paljude rännakute tulemusena. Ta on vaadelnud kilpkonni Galápagosel, gorillasid Kongos, põhjapõtru ja lunne põhjamaades, lõvisid Kalaharis, lõvisid Keenias, pingviine Antarktikas, sekvoiasid Põhja-Ameerikas, guanakosid Lõuna-Ameerikas. Ja muidugi ei astu sisukas rändur uhkelt mööda ka kodustest jaaniussidest, luikedest, konnadest, siilidest ja sirelitest.
Kõigist neist loomadest, lindudest, kaladest, putukatest, seentest ja taimedest see raamat jutustabki. Sissejuhatuses lubatakse, et jutustajaks on rändrott Krõssu, mis lubab nagu oletada, et äkki on tegu lihtsakese lasteraamatuga. Aga tegelikult räägitakse teoses ikka nii, et täiskasvanud inimesel põnev lugeda. Krõssu esitab iga peatüki lõpus küsimusi, millest enamik on ka parajad pähklid.
Raamatul on kaks vaieldamatut väärtust – põneva looduse professionaalne tutvustamine ja autori muhe jutustamisstiil. See ei ole kabinetiteadlase kuiv jutt, vaid emotsionaalne tekst, kus väljendid nagu „jube lugu“, „tule taevas appi“ või „oli see vast etendus“ on täitsa omal kohal. Ent kunagi ei muutu see stiil lamedaks ega lapsikuks. Ma usun, et põhjus on selles, et kõige aluseks on Indreku heatahtlik armastus maailma vastu. Armastav inimene pole kunagi mage ega stiilitu.
Lugedes tekib mulje, et Rohtmets on kõiki neid gaselle kallistanud ja suslikuid suudelnud. Raamatus tuleb välja ka Rohtmetsa eriline armastus – Aafrika. Mustale Mandrile on pühendatud praktiliselt pool teose mahust. Aafrikas on Indrek käinud kuuel korral ja viibinud seal ühtekokku kümmekond kuud oma elust.
Miks just Aafrika, küsin temalt? Ta vastab: „Minu parimad poisiaastad langesid aega, kui isegi Virumaalt Saaremaale minek tundus olevat kättesaamatult keeruline, mis siis veel kaugetest maadest rääkida. Eks tuli reisida raamatuid lugedes ja seda ma ka tegin. David Livingstone’i „Reisid Lõuna-Aafrikas“ pole just noorsoole suunatud põnevusjutt, kuid ometigi lugesin seda raamatut juba päris noorelt. Eks Aafrikast räägiti ka teistes raamatutes ning vahetevahel oli põnev lihtsalt gloobust keerutada ja unistustel lennata lasta. Neist aegadest jäi minu jaoks Aafrika ümber hõljuma mingi saladuseloor. Pole siis ime, et kui maailm meie jaoks avanes, sättisime koos abikaasaga juba esimese pikema reisi sihiks Aafrika. Seega ulatuvad Aafrika reiside juured minu jaoks kaugesse poisipõlve.“
Ühte selle raamatu peatükki alustab Indrek Rohtmets nõnda: „Kui oled ikka parasjagu aega siin ilmas elanud, siis oled kuulnud ka igasugu imelikke asju.“ Järgneb jutustus sellest, kuidas ta ühe sõbraga oli turulettide all peiduurkas ja mis ta seal siis nägi ja sõbralt kuulis.
Selliseid lugusid tahaks Indrekult edaspidi veel ja veel kuulda. Saab lõbusal moel palju targemaks.
Tiit Pruuli