Parimad palad 2009. aasta maailmamuusikast

Aimar Ventsel, etnoloog ja R2 saate „Etnokonservid“ juht, kirjutab lõppeva aasta kõige huvitavamatest albumitest maailmamuusikas.

Kirjutada vaid kümnekonnast maailmamuusika parimast albumist on raske ülesanne, sest selle žanri huvitavaid plaate on sadu, kui mitte tuhandeid. Absoluutsed tipud minu enda jaoks on 2009. aastal kaks albumit: Speed Caravani album “Kalashnik Love” (Real World Records) ja Tinariweni “Imidiwan: Companions” (Independiente).

Esimene on briti ansambli debüütalbum. Siin on põhitoonideks araabia helid. Tegemist on sisuliselt poolelektroonilise ja rocki-seguse etnomuusikaga, mille mitmekülgsusse panustab kõvasti ansambli liikmete erinev päritolu. Briti saartel tehakse traditsiooniliselt maailma parimat tantsumuusikat ja johtuvalt sellest on ka remiksimise kunst Albionis kõrgel tasemel. Just igasugu maailmamuusika remikside kvaliteediga paistavad silma ennekõike britid. Sellest traditsioonist tuleb ka Speed Caravan. Mehed teavad, mida nad saavutada tahavad ja tulemuseks on robustne ja energiline, tantsule sundiv muusika. Sel plaadil võetakse ette kõik, Chemical Brothers ja Cure. Nende lood tehti ümber araabiapäraseiks ja lisati ka tempot. Enamik lugudest on aga omalooming, mis paistab silma omapära ja kaasaegsuse poolest.

Tinariwen on hoopis vana bänd. Nende alguseks loetakse hiliseid 70ndaid, kui Malis elavad tuareegid põgenesid allasurumise eest Liibüasse, kus kolonel Gadaffi tahtis neist moodustada kõrbevõitlejate väeosa. Treeninglaagris moodustasid osa noori ansambli, otsides inspiratsiooni nii traditsioonilisest tuareegi ja maroko muusikast, aga ka sellistest kitarrikangelastest, nagu Jimi Hendrix või Led Zeppelin. Sündis ansambel, mida mõned peavad kõige rock’n’roll'imaks ansambliks maailmas.

Tinariweni stiil on nn kõrbebluus või ka kõrberokk, kus elektrikitarridel mängitakse meie kõrvale vägagi traditsioonilistena kõlavaid meloodiaid. (Ise muidugi peavad tuareegid Tinariwenit ülieuroopalikuks ansambliks.) Tinariweni muusika on karm, nagu on ka aastakümneid oma vabaduse eest võitlevate tuareegide elu.

Tuareegid on terves Saharas kardetud kõrbesõdalased ja oma missiooni näevad ansambli liikmed ennekõike võitlejate motiveerimises ja ülestõusnute meeleolu üleval hoidmises. Tuareegide võitlus on enamiku maailma tähelepanuta jäänud, mida ei saa aga öelda Tinariweni kohta. See aasta on nad kapaga võitnud auhindu, juba ennemgi esinenud suurtel festivalidel ja soojendanud suurusi, nagu Rolling Stones. “Imidiwan: Companions” on Tinariweni kõikidest albumitest kõige raskem ja painajalikum, tõeline rock kõrbest!

Eestis on ametlikult müügil kaks maailmamuusika albumit, millele tasuks tähelepanu pöörata. Juba ajalooga duo Amadou et Mariami albumi “Welcome to Mali” (Becuse/Universal) produtseeris Damon Albarn ise. Mees, keda Eesti üldsus teab ansamblitest Blur ja Gorillaz, ent kes on tuntud ka maailmamuusika kirgliku fännina ja maailmamuusika plaadifirma Honest Jons omanikuna.

Amadou ja Mariam on Musta Aafrika muusikalised esindajad. Nende muusika kannab endas selle kandi rändlaulikute griot' (hääldatakse grio) traditsiooni. Eelmine plaat oli duol väga traditsiooniline Mali popp, selle albumi on Damon Albarn aga keeranud ülimodernseks. “Welcome to Mali” on huvitav sulam. Seal on briti klubikõlasid (rasked bassid ja sünkjad taustad), frankofoonse Aafrika faktorina prantsuskeelsed tekstid ja Mali meloodiad. Valminud on 2009. aasta kõige modernsem afropopi album.

Teine album on ka Eestit väisanud Rohelise Neeme saarte diivalt Cesaria Evora. Albumi nimi on “Nha sentimeinto” (Lusafrica) ja see on Cesaria Evora kõige crossover'likum album. Traditsioonilisele Rohelise Neeme saarte muusikale (mis toetub Portugali muusikale) on siia lisatud hispaania muusikat, flamenkot, džässi ja palju muud. Seetõttu on album ka vähem minoorne kui Evora eelmine üllitis. Üldmulje on kuidagi kerge ja lustlik.

Balkani muusika suurtegijateks on tänapäeval kaks Berliini plaadifirmat. Eastblok ja Asphalt Tango annavad Lääne-Euroopas välja vene, balkani ja ukraina muusikat, nende peakorterid on lähestikku ja kohati kattuvad ka bändid. Eastblok ongi tegelikult mõiste balkanbeat autor, hakates välja andma kogumike sarja „Balkanbeat“. Selle neljandale plaadile alapealkirjaga „A Night in Berlin“ on kokku kogutud klubiremiksid balkani ansamblite lugudest või siis etno-DJde looming – kirev, aga prominentne seltskond, näiteks alles hiljuti debüüdiga laineid löönud tšehhi mustlaste etnohiphopgrupp Gypsy.cz.

Asphalt Tango on sel aastal üllitanud kaks albumit, mis peaks olema kohustuslik igale maailmamuusika sõbrale. Serbia grupi Kal album „Radio Romanista“ on jõhker ja punkhoiakutega mustlasmuusika. Ansamblis on suhteliselt noored mehed, kes pole aga läinud klubimuusika teed, vaid on otsustanud ansambli kasuks.

Rumeenia Mahala Rai Banda album „Ghetto Blasters“ on vaguram ja traditsioonilisem. See on rohkem arhailisema balkani mustlasmuusika austajatele. Siin on ka tegemist pigem külamuusikutega, kellest osal on ka vanust juba korralikult üle keskmise. „Ghetto Blasters“ on tänavapeo muusika ja ehkki asjatundjate jutu järgi mängivad Balkani mustlaskülade tänavapidudel puhkpilliorkestrite asemel tänapäeval hoopis süntesaatoritega süldimuusikud, tekib seda plaati kuulates vähemalt illusioon saada osa mustlaste tänavapeost.

Kui aga tekib tunne, et nii punk kui traditsiooniline mustlasmuusika on liiga radikaalne, tasuks üles otsida artist nimega Shantel ja tema selle aasta plaadi „Planet Paprika“ (Crammed Discs). Shantel on euroversioon radikaalsest mustlaste külamuusikast. Sellel albumil on kõik tasakaalus – saundid timmitud, eksootikat on mõõdukalt ja meloodiad ning tantsubiidid on sellised, nagu nad peavadki olema – positiivsed. Sellepärast pole ime, et Shantel teeb ilma klubiringkondades ja ennekõike Londoni etnomuusika klubides.

Kellele meeldib aga valge folk, peaks soetama endale Eestis samuti ametlikult leviva ansambli Lhasa plaadi “Lhasa”. See on Kanada ansambel Montrealist, mis on koondunud laulja Lhasa de Sela ümber. Sel albumil leiame folki, mis on inspireeritud Dylanist, ja peaks igaühele südamesse minema, kes nõukogude ajal ühikas elas. Enamik laule on inglise keeles, on ka hispaania keelt, aga üldmulje on karge. See album tüürib 60ndate inglise psühhofolgi poole, ja nagu inspiratsiooniallikaski, lahkab Lhasa oma helikandjal ennekõike eksistentsiaalseid probleeme. Rumalus, õnnetus, armastus, õnn, you want it, you get it. Tegemist on hea kitarripõhise folgiga, mis on pigem kuulamiseks kui tantsimiseks. Lhasa albumi “Lhasa” staatus maailmamuusikas on kummaline. Kriitikud seda eriti ei armasta, ent raadio-DJd paistavad seda päris tihti mängivat. Ka on album müügiedetabelites, küll mitte ülemises otsas, ent siiski. Ja juba pikemat aega. Lhasal on terves maailmas truu fännkond ja kontsertide täitumisega tal probleeme ei tohiks olla.

Lõpetuseks peaks ära mainima maailmamuusika raudvara, afrobeat'i. Afrobeat'i seostatakse Fela Kuti nimega, kes 70ndail hakkas sulandama Lääne-Aafrika muusikat tol ajal värske soul'i ja funky helidega. Ma ise kipun kahtlema, kas kogu afrobeat'i leiutamise au ikka Fela Kutile kuulub ja kas ta mitte ei sulatanud kokku tolleaegse Lääne-Aafrika erinevaid poppmuusika stiile.

Afrobeat'i tunneb eksimatult ära see, kes seda kordki kuulnud on. See on väga omapäraste rütmidega ja kitarrikäikudega ülipositiivne muusika, mille tekstid on aga sagedasti sõjakad ja poliitilised. On kuidas on, afrobeat on siiani populaarne. Parim näide selle kohta on uus kogumik nimega “The Rough Guide to Afrobeat revival” (World Music Network). “Rough Guide” on temaatiliste kogumikplaatide sari, mida aitavad kokku panna vastava žanri asjatundjad.

Antud kogumikul on koos nii uusi kui vanu afrobeat'i kangelasi, kusjuures kõik on esindatud uute lugudega. Näiteks Souljazz Orchestra, juba ajaloolise koosseisuga, kes on Nigeeria tantsuklu- bides aastakümneid hea meeleolu eest hoolitsenud. Ja muidugi ei puudu sellelt kogumikult ka Tony Allen, Fela Kuti ansambli originaaltrummar, kelle unikaalne mängustiil on afrobeat'i aluseks.

Tony Allen hämmastas möödunud aastal maailma, osaledes Damon Albarni uues projektis The Good, The Bad and the Queen, mis oli segu indierock'ist, pungist ja dub'ist. Sel aastal üllitas Tony Allen ka uue sooloplaadi. Selle nimi on “Secret Agent” (World Circuit) ja see on üks parimaid afrobeat'i albumeid üldse. Omal ajal lindistati afrobeat'i suhteliselt nigelates stuudiotes, muusika oli küll hea, ent heliline vormistus ehk produkt- sioon jättis tihti soovida. “Secret Agent” on üles võetud optimaalsetes tingimustes, teist nii hea helikvaliteediga afrobeat'i plaati vist annab leida. Trummid ja bass (aafrika muusika kesksed instrumendid) kõlavad ilusti ja panevad jala mõnusalt tatsuma. Kujutan ette, kuidas see plaat ja orkester kontserdil mõjuvad! Tony Allen ise laulab vaid ühes loos, piirdudes pigem selle instrumendiga, mida ta kõige paremini valdab – trummid. Trummide taga on ta virtuoos. Ega asjata ole üks tema tegevusallikas maailma erinevates nurkades trummiworkshop'ides õpetamine!

MIS ON MAAILMAMUUSIKS?

Maailmamuusika ehk world music on lai ja segane termin. Tekkis see 1980ndate lõpus Inglismaal, kui hulk mittestandardse muusika fänne, kellest osa olid muusikaajakirjanikud või siis töötasid ise plaadifirmades ja raadiotes, tulid kokku ja arutasid, mida annaks teha, et aafrika ja aasia muusikat ka Inglismaa plaadipoodi­dest kätte saaks.

Üheks probleemiks oli see, et plaadi­poodide omanikud ei osanud väljast­poolt Euroopat ja Põhja­-Ameerikat tu­levaid plaate kuidagi kategoriseerida. Nii tuligi konsiilium välja terminiga “World Music”. Kohe valmistati hulk selle kirjaga silte, pandi kokku pakk selleteemalisi plaate ning jagati need plaadipoodidesse. Nii sündiski termin “maailmamuusika”, mis sisaldab endas põhimõtteliselt kogu muusikat, mis on tehtud väljaspool angloeuroo­pa ruumi ja lisaks veel hulgaliselt et­niliste kõladega artiste ja ansambleid Euroopast ja Põhja-­Ameerikast.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *