Vaatleme neid 2012. aastal ilmunud raamatuid, mil reisimisega seos ja mida võiks headeks pidada. Sõna saavad kriitikud, žürii arvamusi edastab Tiit Pruuli.
Läinud aasta eesti reisikirjanduses tasuks tähele panna mõnda asja. Esiteks žanripiirid üha avardusid või hägustusid, kuidas soovite. Üha raskem on öelda, mis on reisikirjandus, mis n-ö päris kirjandus, seda näitas ka Postimehe kultuurilisas Areen (15.11.12) Vahur Afanasjevi tehtud eesti reisikirjanduse ülevaate. Samu küsimusi, mida pidime paari aasta eest küsima Viivi Luige „Varjuteatri” ja Aare Pilve „Ramadaani” puhul, tuli seekord küsida näiteks Urmas Vadi ja Mart Kivastiku teoste puhul – on see üldse reisikirjandus?
Teiseks – kuigi mõned raamatud saavutasid enneolematu tiraaži (Marko Matvere „Meri ja kuked”, Madis Jürgeni „Liibanon 2011”), ei olnud reisikirjandus kriitikute hulgas ja muidu seltskonnas enam nii palju kõne all kui aasta-paar tagasi.
Kolmandaks on näha huvitavaid või veidraid otsinguid. Reisikirjanduse märgi all pakutakse ka narkomuula mälestusi (Ervin Bernhardt), ahistatud naise meenutusi (Helmi Vela Katrin Buchanani abil) ja diibimast diipi kolmandate silmade avamist, maailma kõiksuse tajumist, ülimat tõde (Tom Valsberg).
Neljandaks tiražeeritakse vastutustundetult ikka päris keskpärast kraami, arvates, et reisikirjandus on nagu lillemaal, mis ükskord ikka lolli ostja leiab.
Mõned raamatud on aga kindlasti väärt, et neist pikemalt rääkida.
SIIM HOLVANDUS. KÕLUPEAD AMEERIKAS
Priit Pullerits: Joomine on selles raamatus vähemalt sama tähtis tegevus kui päevinäinud Ford Taurusega läbi Ameerika kulgemine.
Postimees, 01.12.2012
Tiit Pruuli: Mind joomine üldse ei häiri. Eriti siis, kui sellest sünnib vaimukusi. Kui aga tekib lihtsalt lodev jutt, siis on igav. Holvandusel on vist nii olnud, et pool reisi vintis ja vaimukas, pool reisi kaine ja tuim. Aga vaieldamatult tunneb Holvandus Ameerikat ning selle pop- ja subkultuure väga hästi, vahepeal eksitakse lihtsalt tühistesse olmedetailidesse ära.
URMAS VADI. TAGASI EESTISSE
Vahur Afanasjev: Eesti uudiskirjanduses, nagu Urmas Vadi „Tagasi Eestisse” või Mart Kivastiku „Vietnami retsept”, hakkab hästi silma, et võõrad maad pole enam kramplikult eksootilised nähtused, vaid normaalne taust loole. Sellega võib vaielda. Ehk õnnestuks mind ümbergi veenda, kuid selles olen küll kõigutamatu, et Vadi „Tagasi Eestisse” on lõppeva aasta tippteos. Mitte et paljud teised, kas või Kivastiku oma, kehvad oleksid, aga Vadi loos, mis tänavu ka teatrilavale jõudis, on põnevus, (absurdi)huumor, traagika ning isikliku ja rahvusliku oleluskriisi mõtestamine täiuslikus tasakaalus.
Tiit Pruuli: Krister Kivi kirjutas juba mitme aasta eest oma „Eesti majaga” suure osa sellest hoiakust Välis-Eestisse ära, millel Vadi Austraalia-rännu lõbusus baseerub. Vadi peategelasel on selged sugulussidemed Mart Kivastiku Vietnami-romaani Poisiga – mõlemad rändurid on äpud intellektuaalid, Vadi tegelane on mõnevõrra sügavam ja põhjalikum, Kivastiku raamatus on reisimise taust aga märksa sügavam ja põhjalikum.
ANN ALARI. MINU INGLISMAA
Maria Eero: Kui mina pärast üht Inglismaal elatud aastat olin arvanud, et tunnen Inglismaad läbi ja lõhki, siis raamatut lugedes jõudis mulle üha enam kohale, et mu reisid jäid seal mail lühikeseks.
Õhtuleht, 20.03.2012
Rein Veidemann: Raamatu autorikujundiks on aga hoopis tee leidmine iseenda juurde, milles uus kodumaa osutub ise teejuhiks. Läbiv kujund raamatus ongi matkamine (sh mägedel ja kaljudel) ning teelolek (reisid ühest linnast teise, jalutuskäigud.
Postimees, 14.04.2012
Tiit Pruuli: Jüri Pino nentis Eesti Ekspressis lühidalt „no ei ole see hea raamat“. Ma saan aru, miks see teos Pinole ei meeldi – siin ei jooda ega visata kildu, on selline rahulik jutustus. Kel aga huvi Inglismaal matkamise vastu, võiks Ann Alari raamatut lugeda küll.
AARNE RUBEN. ROOMA REISIJUHT
Janika Kronberg: Rubeni käsitlus on süstemaatiline ning illustreeritud rohkete lugude ja fotodega, mis ei lase tekstil kuivaks faktipuruks muutuda, vaid toob lugejani ajaloolised sündmused ja isikud kogu kirevuses.
Go Reisiajakiri 3/2012
Tiit Pruuli: Rubeni ja Jan Beltrani „Mässav Barcelona” on üsna sarnased teosed ses mõttes, et neis antakse põhjalik kultuurilooline ülevaade, ilma et uputaks entsüklopeediate numbrirägastikesse.
ROY STRIDER. MONGOOLIA MEMUAARID
Mele Pesti: Roy Strider on parimaid lõkkeääre loovvestjaid, keda ma tean. Murdosa seiklustest paneb ta reisiraamatutesse: „Himaalaja jutud”, „Minu Mongoolia” ja „Mongoolia memuaarid”. Ta on tüüp, kellega alati juhtub, ja tingimata värvikat, ebatavalist. Värske raamat on „Minu Mongoolia” mõtteline järg, aga üsna teises stiilis, kolmest kõige küpsem ja kaasahaaravam.
Eesti Ekspress
Tiit Pruuli: Erinevalt Roy „Minu Mongooliast”, kust sai palju teada tema enda ja tema pruudi kohta, avaneb selles raamatus ka Mongoolia. Avaneb põnevate detailide ja tõesti hästi jutustatud lugude kaudu.
EEVA KAUN. MINU INDIA
Kärt Kelder: Eeva lugude võlu peitub selles, et neis räägitakse meie jaoks n-ö eksootilistest retkedest ja tegemistest, mis indialastele igapäevased, kuid paljudele eurooplastele ohtlikud või ebamugavad.
Eesti Ekspress, 25.10.12
Tiit Pruuli: Indiast kirjutades kiputakse väga filosoofiliseks või mänguliseks kätte minema. Lii Undile ja Aime Hansenile see sobib, paljudele aga mitte. Eeva Kaun ei ole traditsioonilisse lõksu kukkunud. Vaatab ja kirjeldab seda imedemaad üsna rahulikult ja ratsionaalselt.
MAE MERUSK. MINU SITSIILIA
Tiit Pruuli: Ma ei ole selle raamatu kohta leidnud ühtegi tõsist arvustust (blogiplära ei jõua jälgida). Aga kindlasti vääriks see tutvustamist. Tundsin oma nahal Sitsiilias olles, et see on hea raamat – pretensioonitu kirjeldus elust ja olust. Aga sellisena aus ja huvitav.
JUHANI PÜTTSEPP, INGMAR MUUSIKUS. SAMMUD OMAS EESTIS
Tiit Pruuli: Üks ilus Eestimaal reisimise raamat ilmus õnneks ka. Ilus ja südamlik tekst on Juhani Püttsepalt ning ilusad ja helged fotod Ingmar Muusikuselt. Aga „Sammud omas Eestis” vääriks muidugi kõvemaid kaasi kui praegune „Looduse raamatukogu” sari. See on vajalik ja tore sari, lihtsalt Püttsepa-Muusikuse teos jääb sarja raamidest väljapoole.
MARGIT SARAPIK. KOHTUMINE SÜNDMUSTE HORISONDIL
Tiit Pruuli: Üks huvitav teos on seni avalikkuse tähelepanu alt välja jäänud.
Olev Remsu, Priit Aimla, Arvo Kukumägi, Mülleri Sass ja mitmedki teised on pikalt ja tihti pajatanud sellest, kuidas nad tudengipõlves ühendasid rahateenimise ja reisihuvi ning toimetasid loomi suure kodumaa kaugetesse paikadesse. Ühest sellisest loomaveoreisist Kesk-Aasiasse on juttu Margit Sarapiku raamatus.
Nagu ikka, ei ole ükski korralik reis pelgalt liikumine ühest geograafilisest punktist teise. Ka selle raamatu tegelased avastavad maailma ja iseendid olukordades, kus turvaline Tartu-kodu muutub ebamääraseks ja väga mitmes mõttes muutustes olevaks (looma)vagunikoduks. Pöördumatud sündmused hakkavad toimuma märksa kiiremini ja kirkamalt, kui nad kindlalt paigas olevas hommikul-loengusse-õhtul-voodisse-režiimil juhtuda saavad. Väga lihtsal ja kargel moel puudutab autor tolle aja noorte olulisi küsimusi: poistel sõjaväkke minek, tüdrukutel ühiskonna poolt justkui ettekirjutatud tellimus pärast cum laude filoloogidiplomit korralik mees leida ja lapsed sünnitada. Valikuvõimalusi oli ka tollal, aga millised need siis ikkagi olid... Tundlikult ajastutruu ja nauditav lugemine iga detailini, välja arvatud mõned kõnekeelsed väljendid, mis iseloomustavad pigem tänast päeva, mitte nõukogude aega.
Kummalisel kombel moodustavad see raamat ja Kivastiku Vietnami-raamat teatud mõttes terviku − Kivastiku Poiss on just sellisest Tartust pärit, kust tulevad Sarapiku tegelased.
MART KIVASTIK. VIETNAMI RETSEPT
Hannes Varblane: Kivastik on kirjutanud küllaltki modernses võtmes armastusloo Vietnami taustaga, paralleelkulgemises põhjast lõunasse ja mõttes tagasi. Lihtsustatult võiks Kivastiku esikromaani pidada isegi noorsooromaaniks, aga ta on ikkagi vana hea Kivastiku kirjutatud ja keskea kogemus lööb sellest kulgemisest välja. Parimas Hemingway kulinaaria ja Graham Greene’i „Vaikse ameeriklase” traditsioonis raamat on see küll.
Sirp, 16.11.2012
Janika Kronberg: Kivastiku stiil on nagu ikka kõnekeelne ja ladus, raamat lahedasti loetav. Eksootika ja võõras keskkond sobivad taustakulissideks Poisi teekonnale iseendasse, esmakordne seksuaalkogemus ja sukeldumine kirevasse Aasia maailma, naiselik tume alge ja hellitatud eurooplasele harjumatult vürtsine keskkond moodustavad pead pööritama panevalt hästi kokkusobiva paralleeli. Seetõttu sobib raamatut lugeda ka kui sissejuhatust reisimiseks Vietnami Sotsialistlikus Vabariigis.
Estonian Literary Magazine, Spring 2013
Tiit Pruuli: Kuigi Kivastik kinnitab, et sattus Vietnamisse juhuslikult ja Vietnam sattus seega tema romaani juhuslikult, on tegu ikkagi selgelt reisimisest mõjutatud teosega. Kivastik sai valitud aasta parimaks reisikirjanikuks seetõttu, et reisimine ja kirjandus on kõige paremini orgaaniliseks tervikuks seotud.