Pamiir – Helena Pruuli päevikukatkeid

4. august

Algas autosõit Dušanbest Horogi. Pärast paaritunnist loksumist tolmus olen päevikusse kirjutanud – ma ei ole küll ekspert (vaid korra sel teel olnud), aga me pole vist väga graafikus … Minu sisehääl ei valetanud. Esialgsete plaanide järgi 18 tundi kestma pidanud sõit kestis puruväsinud ja tukkuma kippuvate autojuhtidega kokku 25 tundi. Väikese uaziku aknast kõrguvad sünged mäed tekitavad tunde, nagu oleksin Gollum „Sõrmuste isanda“ maailmas.

6. august

Kõndisime paljajalu läbi lumevee kaks ja pool tundi. Auto ei saanud jõekesest läbi. Sõitsin eesliga. Kadunud asjade nimekiri – toss, plätud, must fliis, pass. Sain endale oma hobuse. Pidi olema rahulik, eks näis. Eelmine hobune, kelle kohta öeldi, et ta rahulik on, tiris ennast just ohelikust lahti ja hakkas tagumisi jalgu üles viskama. Aga nagu öeldakse, julgetele kuulub maailm. Antud juhul kuuluvad julgetele Pamiiri mäed. Giid on minu vanune – 19. Aga asjalik tüüp. Peaksin ennast ka ilusti üleval pidama. Vastutustundlikult.

7. august

Isegi mina, öökull, ärkan vara. Hea tunne on koos päikesega ärgata. Tekib mingi teistsugune pilt maailmast. Üritan seda kõike endasse ahmida ja jooksen ringi nagu noor hullunud kits. Tänu sellele olen kukkunud juba katki oma käe ja põlve. Nagu väike laps. Maailma parim vesi, mis ma joonud olen, on liustikuvesi.

Teeme sõnnikust lõket, kogu toss tuleb otse meie telki. Tunnen end maalähedasemana kui kunagi varem.

8. august

Külm on! Aga külmaks see kõik ei saa jätta. 4160 m. Paksud kindad on käes ja käekiri muutub konarlikuks, aga kõrgus pole veel mõjutanud mu vaimseid võimeid, või siiski … Lumele oleme juba päris lähedal.

Ilus ja hirmus on see. Mõned laskumised hobuse seljas on sellised, et kardan kukkuda üle hobuse kaela. Väga raske on enda väsinud keha kinni hoida. Vahepeal kõndisime mööda poole meetri laiust rada, ühele poole jäi kuristik ja teisele poole mäesein. Hobust pidi taga vedama. Siis palusin mõttes oma hobust, et ole nüüd hea sõber ja laulsin talle väikseid palvelaulukesi. Kitsastel radadel sulgen korraks silmad ja kujutan ette, et minu valduses on maailma kõige laiem tee.

Kuigi nad on täiesti šokeerivalt osavad, komistavad ka nemad vahel suurte kivide vahel. Nii mõnigi meist kukkus. Aga väga võimas ja ekstreemne ja enneolematu on see kõik. See hobusevaldamise tunne. Või usaldus hobuse vastu. Kui eelmisel ratsamatkal oli mu lemmikloom koer, siis nüüd on hobune.

9. august

Kartulid ei saanudki õhtul valmis. Selle kõrguse juures ei suutnud vesi neid pehmeks keeta. Liigume tähtedele lähemale ja hommikune kella seitsmene hammaste ja näo pesemine ojas muutub üha piinarikkamaks. Külm, külm, külm!!!

Täna pidi siis olema rahulikum päev … aga jõgede ületamisel tundus, et kisun hobusel poole lakast ära.

Lambatapp. Ma pole nii kohkunud kui eelmisel korral Mongoolias. Ma ei söö küll seda, aga traagikat pole. Oo, elu teeb kalgiks.

Meie giid laulab Nickelback’i. Oo globaliseerumine.

11. august

Ärkasin kell 6 ja pesin jääkülmas ojas näo ja hambad. Mõtlesin, et olen ikka tõeline kangelane, aga 20 minutit hiljem läksid poisid üleni vette …

Öösel sain oma telgikaaslaselt käelöögi näkku, sest ta arvas, et olen hobune, kes üritab telki tungida. Aga hommikuti on nae- ratust võimatu näolt võtta, kõik on nii ilus. Ja raske. Aga see on hea tunne. Kui oleks ilus ja kerge oleks kuidagi liiga … lihtne.

12. august

Antakse sõrm, tahad kätt – kui öö on möödunud mõnusa teki all ja majas, mitte telgis, tekivad mõtted, et oi, aga siis võiks ju ka pesta saada. Korralikku pesu me ikkagi ei saa. Lähme avastame ümbrust. Bulunkulis käib u 100 turisti aastas.

13. august

Õues on pamiirlased oma autode juures ja kuulavad väga agressiivset muusikat. Lapsed ärkavad sellesse hommikusse ja ma mõtlen kodule. Meil nii igal juhul ei ole.

Keskpäev. 2 uazikut. Täiskõrb. Tappev päike. 1970ndate päikeseprillid. Otsime kohalikke, kes meid Alitšurist heina tegemist vaatama kutsuksid. Jälle kerin oma peas filmisüžeed. Seda hakkavad kohe rikastama meie autojuhid, kes keelduvad kuulmast juhiseid ja mulle tundub, et sõidavad meelega valesti, sest on väsinud ja vihased.

Tegime spontaanset savisõda (ilmselt on kõrgus siiski mõjunud ka minu mõttetööle) … Pärast seda pesime end ühes lombis, kus ujusid väiksed krabid. Igatahes olen ma sajaprotsendiliselt leppinud loodusega enda küljes. Hommikuks on nad ilmselt mu pähe pere loonud.

Siin on kõik äärmiselt sõbralikud! Kui üldiselt mind kui naist ignoreeritakse, on siiski mõned härrasmehed, kes isegi kätlelad mind. Aga oma tütardest siiski õige mees siin ei räägi. Ikka küsitakse palju on poegi.

15. august

Käisime osa seltskonnaga petroglüüfe vaatamas. Seal üleval mäe peal oli nii pühalik vaikus. Paraku oli nendele inimestele ja loomadele seal ka juba igasuguseid Dimasid ja Jana bõla zd- jez kritseldatud. Seal oli surnuaed ka ja hoolimata kritseldus- test oli seal nii ilus. Sinna surres peab vist küll õnnelik olema.

Istun suurte mägede keskel ühel suurel mäel, päike paistab ja tuul puhub. Saan aru, kui väike on üks inimene looduses. Vaatan pilvevarjusid mägedel ja kõik on selge. On lambakujuline pilv ja vari on ka lambakujuline. Aga vaadates neid inimesi mõtlen ma, mis neist saab. Milline on nende vari ja kuhu peale see peegeldub.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga