Palverännak – Selleks ei pea minema Indiasse. Aga võib. 1

60 inimest, kaks nädalat, neli tundi und igal ööl. Kahekümne ärkvel oldud tunni jooksul kaks korda süüa – annetuste eest koos kohalike vaestega samades kohtades põrandal istudes. Käisime pühades paikades ja linnades Delhist loode pool kuni Pakistani piirini ja otsapidi ka Himaalaja jalamil. Igasuguseid mõtteid tuli. Lõpuks jäi ainult kolm. Ja päris lõpuks ainult üks – tahaks koju, tagasi oma maailma. Oma palverännakust Indias ja tänapäevastest palverännakutest üldse kirjutab Merit Raju.

Palverännak on selline rännak, kus teekond on sama oluline kui sihtpunkt – milleks on tavaliselt mõni püha paik, kui mitte juba tee ise pole pühaks kuulutatud. Palverännaku ettevõtmine näitab pühendumist. Palverännaku mõte on puhastumine – meele ja keha puhastamine prahist ja seeläbi iseenesest parema-selgema arusaamiseni jõudmine.

Selleks ei pea käima tolmusel teel Lõuna-Prantsusmaal ja Hispaanias. Aga võib. Selleks ei pea sõitma Indiasse. Aga võib. Tänapäevane palverännak on igasugune vaimse eesmärgiga reis, mis kurnab keha niivõrd, et jõuad mentaalselt teisele tasandile ja lõpuks elu põhiküsimusteni. Palverännakul hakkad märkama mustreid oma elus, käitumises, mõtlemises ja unustama ebaolulist. Palverännak on hea võimalus teada saada, kuidas sa kurnatuna pingeolukorras käitud, kui kannatlik suudad olla ja millised mõtted sellises seisundis veel meeles püsivad. Sisuliselt tähendab palverännak kiirteed iseenese juurde. Pikk tee iseeneseni oleks lihtsalt oma elu elamine, kesktee oleks igapäevane mediteerimine.

KUIDAS PALVERÄNNAK KÄIS

Juba registreerudes arvasin: ei maksa arvata, et kui reis on bussiga, siis see ei tule kurnav. Ning et kui sõit on Indiasse, siis seal on soe või kuum. Nii oligi: bussis oli täiesti kohutav. Ja hommikune külm marmor pühamute ümber hammustas paljaid jalataldu.

Esimesed paar ööd olime Delhis, akendeta hotellis, hommikusöögiks terav köögiviljakarri. Esimesel hommikul enne päikesetõusu tegime hotelli katusel kundalini jooga hommikutseremoonia. Palverännak toimus bussiga, mis – nagu hiljem selgus – oli kannatus, nagu kuumuses jalgsi käiminegi oleks olnud. Esimene sõit oli Delhi piiri ääres olevasse ašramisse, kus välismaailmast ostetakse sisse vaid seep ja sool. Üks eestlane elas seal, öömaja eest rohis peenraid ja vastutasuks õppis India laulu! Tema igapäevaelu sisaldas igapäevast mediteerimist koos kogukonna sadade elanikega. Tõeline rahu oaas.

Järgmine – sedakorda juba 12-tunnine sõit viis Punjabi maakonna pühapai- kadesse ja ašramitesse ning iga päeva tagant 6–8 tunni kaupa edasi sõites kuni Pakistani piiri lähedal asuva Amritsari linnani, mille sümboliks on nn kuldne tempel – tõeliselt kaunis paik. Mõist- sin, et arhitektuur võib olla võimas ja liigutav. Nagu ka inimesed – kui nad tegelevad millegagi, mida nad peavad pühaks. Näiteks kuldse templi põrandat pestakse igal keskööl teatud tseremoonia ja laulude saatel piimaga.

Reis lõppes Himaalaja jalamil Anandpuris, kus kundalini jooga meister joogi Bhajan elas ja töötas. Ašram asus kaunis marmorses lossis, mille kõrval asus minu armastus – põhumaja.

Igal hommikul ärkasime 2–3 ajal, uneaega jäi igal ööl umbes 4 tundi. Süüa sai ärkveloleku ajal kaks korda päevas. Igal varahommikul käisime kõigepealt duši all ning seejärel kusagil pühamus spetsiaalses püha veega basseinis karastamas. Pärast seda istusime 3–4 tundi sikhide pühamus ja mediteerisime. Vahel kuulus päeva sisse mõni loeng, vahel matk, füüsilise jooga tund või abitööd pühamutes.

Palverännakul on vaja ka füüsilist vastupidavust, kuigi meil ei olnud ühtki matka. Aga reisil iseendasse on vaja vahel samuti vastu pidada. Oma hirmude, valu ja jaksuga.

Rännaku haripunktiks kujunes üks 25-tunnine meditatsioon 84-astmelisel trepil, mis viis maa-aluse allikani. (Meditatsioone on igasuguseid ja ainult osa neist toimub vaikselt istudes, peod taeva poole ja sõrmeotsad kokku painutatud.)

Igal astmel tuli lugeda 20 minutit palvet ja kasta end siis külma vette, ja niimoodi kuni lõpuni välja. See lülitas keha säästurežiimile, nii et sa ei tahtnud isegi süüa ega pissile. Jalad olid külmast sinised ja mõned joogid jäid trepil kurnatusest püstijalu magama.

Palverännak ei tohi kujuneda sportlikuks pingutuseks, millega hiljem teiste ees kelkida. Paraku just seda astmetega meditatsiooni oli nii lihtne sportimise ja võistlemisega segi ajada – 84 astet (ehk siis võimalus jälgida, kui kaugel on see ja kui kaugel teine võrreldes minuga, mitu astet ma ise ööga läbida jaksan jne). Vahel kannustas kiirustama soov teistest ette trügida, kiiremini minna, et tekitada enese ümber vaba ruumi. Mõnd ahvatles kerge pettus – mitte kaelani vette minek, vaid ainult jalgupidi allikasse astumine. Kiirustades või selgelt palve lugemine.

Ja siis märkad, kas annad alla – sest ilm on õues hea, päike soojendab. Meie siin maa-aluses tunnelis külma käes. Ja seda ei PEA tegema! Sellest ei sõltu elu. Sellest ei sõltu muud kui enesetunne – kas ma sain hakkama või ei saanud. Ja kas ma sain hakkama hambad ristis või osates protsessi nautida. Kuidas enesesse suhtud, kui katkestad juba pärast 10. astet, kui on ka neid, kes tegid lõpuni? Kuidas maitseb „varastatud“ uni, kui tead, et treppidel on ette nähtud ööpäev? Milliste mõtete ja tunnetega ärkad meditatsiooni katkestanuna päevavalguse peale. Tead, et peab minema tagasi. Peab? Midagi ei PEA. Me ise valime, otsustame. Tahad? Ei taha, kindlasti ei taha. Külmavärinad tulevad, kanged sõrmed ja jalad meenuvad. Aga lähen tagasi. Teised tuiguvad. Jalad on läinud sinakaks, paku paksuseks. Nad on terve öö püstijalu palvet lugenud või siis külmas vees kükitanud. Vahepeal olevat vesi hakanud tunduma soe.

See on mäng. Või siis ikkagi ei ole? See vesi ei olnud kõige puhtam pärast seda, kui 84 korda 60 inimest end sinna sisse kastsid. Aga kohalikud inimesed rüüpasid seda ja võtsid kanistritega kojugi. Ja nad kindlasti ei saanud isegi mitte kõhulahtisust. Või kui, siis püha kõhulahtisuse.

Mõned ütlevad, et India on nii spirituaalne selle pärast, et seal paljudel inimestel muud ei olegi peale nende oma hinge. Pühamu territooriumil vaestele mõeldud tasuta öömajast varahommikul mööda tualetti lipates märkan, et nii meestele kui naistele-lastele mõeldud suurtes täiesti täis saalides on mitu inimest, kes sellises rahvasummas leiavad aega ja vajadust mediteerimiseks!

Tagasi Delhis oligi palverännak lõppenud. Viimasel päeval hotellist väljudes tutvusin rikšamehega, kelles leian tõelise joogi. Päev otsa minu ringisõidutamise eest viisin ta restorani.

“ Palun vali midagi menüüst,“ soovitan talle.

„Oh, ei ole vaja, ma istun niisama,“ teatab ta minu üllatuseks.

„No palun, ole hea, vali midagi,“ tunnen juba piinlikkust.

„Hea küll, ma võtan siis Coca- Cola,“ teatab ta tagasihoidlikult, mitte silma vaadates. Teised laudkonnad juba pööravad meile tähelepanu ja elavad rikšamehele kaasa, soovitades ikka ka mõni toit valida. Mina naeratan häbelikult.

„... Ma võtan siis kartuli ja hernekarri.“

Huh, tunnen kergendust.

Minule kui pidevalt täitumatule tundus üllatav, et kolmveerandi peal teatas rikšamees, et tema enam ei jaksa süüa. Kõht on täis. Mitte et kuna ta saab harva restoranitoitu, siis sööb kõik ära. Ta sai minu tunnustuse selle eest – muidugi mõttes.

Kui palusin võimalust enne lahkumist tualetis käia, teatas ta, et hoopis tal läheb natuke aega, sest ta tellis ühe samasuguse toidu ka kaasavõtmiseks. Olin üllatunud. Ta ostis selle oma perele – s.t oma vennale, tema naisele ja nende kahele lapsele, kellega ta koos elab.

Kuidas ta kannatlikult ootab ning jääb rahulikuks igas liiklussituatsioonis Ja tänab õhtul ja hommikul oma jumalaid. Raha eest ja päeva eest ja ...

„Mina õpetan sulle hindi keelt, sina õpeta mulle joogat!“ teatas ta mulle rikšas keset liiklusmöllu.

Edasi läks nii, et tuiskasime mööda Delhi ring- ja sirgteid ning laulsime hindikeelseid mantraid indiapärase viisiga. Tema jaoks on laulmine igapäevane – hommikuti palvetab tunni, laulab tunni ja siis sööb hommikust ja alustab oma 12-tunnist tööpäeva. Me oleme ühevanused.

MIDA PAlVERÄNNAK ANDIS

Palverännaku esimesel nädalal mu ego pahurdas ja protestis kordamööda. Ma tundsin end vist umbes selliselt nagu värske kolmikute vanem – pikad päevad ja lühikesed ööd ning täiesti uued olukorrad keerutasid mu pea segi ja vahel käis maailm väsimusest ringi. Sellistes tingimustes õpid. Enese ja teiste kohta.

Sellises muutuste tohuvabohus hakkab koitma, kes ma olen. Seal, kus ma ei ole keegi. Lihtsalt üks 60 palverändurist. Lihtsalt üks inimene India miljardist. Maakera kuuest miljardist. Ja ometi mingi oma ülesandega. Oma egoga. Oma kehaga. Oma hingega. Kui tähelepanu on suuresti füüsilisel kehal, hakkan märkama, milliseid unistusi ja mõtteid mu peas peas veel kuulda on. Mõtteid on erinevaid, aga teemad on suuresti samad. Ja tunded, mis nendel teemadel kerkivaid mõtteid saadavad, on samuti samad. Ma mõtlen, mitte samad, mis Eestis, vaid samad, mis palverännaku jooksul. Muster hakkab välja joonistuma. Tean, mis on kõige olulisem teema, milline mõte mind häirib ja millele mõtlemine annab sooja turvatunnet. Märkan, milline idee paneb mind rõõmujudinaid tundma ning millise idee suhtes jään ükskõikseks. Need esimesed tuleb varem või hiljem teoks teha!

Palverännakul hakkab selginema, kas uues keskkonnas vanad unistused ja suhted püsivad. Hakkan mõistma, mida oma elus väärtustan ja mille eest olen tänulik. Saan üsna pea õnnelikult aru, et mul on KÕIK OLEMAS.

Praegu pole mitte majandus- või poliitiline kriis, vaid teadlikkuse kriis. Ja selle lahendamist saame alustada iseendas selgusele jõudmisest – nii või naa, muuhulgas palverännaku vormis. Ja nagu ma alguses mainisin, siis selleks ei pea minema Indiasse. Aga võib.