Esimest korda kuulis Jaan Leppik palverännaku mõttest ammuilma enne seda, kui ta võttis vastu õigeusu preestripühitsuse 990. aastate alguses. Ja siis tuli palverännak ise. Enese teadmata, aastaid pikk ning päädis lõpuks rahu ja võitluse, palvetamise ja meditatsiooniga Kykkose Jumalaema kloostris kaks suve tagasi. Seda matka preester Sakarias Leppik kirjeldabki.
1991. aasta. Päev oli udune ning jahedavõitu. Vana Testamendi tund professor Evald Saagiga Raikkülas Uku Masingu tare köögis. Käsitluse all psalm 121, Palverännaku laul. “Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust küll tuleb mulle abi?” Ja siis professor selgitab. Palverännak on alati üles minek. Silmad suunatakse ülespoole. Isegi siis, kui palverändurid tulevad Kristuse ülestõusmise paika Jeruu- salemma, füüsiliselt mägedest alla, lähevad nad tegelikult siiski üles. Kõik palverändurid lähevad üles, alati. Üle tosina aasta hiljem loen Praha lennujaamas Larnaca lendu oodates mõtlikult apostlite kaanoni ridu, et ammutada seda palverän- nakuks nii vajalikku õhustikku, mis on tiine muistsete usklike meeste vaprusest, väärikusest ja alandlikkusest. Palverännaku ambroosia lõh- nas minu jaoks siis juba üha enam – ja mida enam ma selles seisundis viibisin, seda enam tugevnes mu teadmine, et palveränd ei ole esmalt reis mingisse paika. Ei ole pääs paika, kus on toimunud suuri asju.
Palveränd on kõigepäält tee üles. Silmad üles. Hing üles. Ihu üles... Piiksus mobiiltelefon, andes märku sõnumi saabumisest ja ehkki see oli ootamatu, oli see siiski samas rahulik. Evald on uinunud, teatas sõnum, et näha tema Loojat palgest palgesse. Ja mulle kangastusid hoolimata tšehhikeelsest jutukõminast koheselt ja klaarilt tema sõnad üles minekust hämaras taluköögis palverännakulaulusid käsitelles. Palverännu eesmärke on läbi ajaloo olnud palju. Pisut selgemapii- riliselt võib mõista kollektiivset palverännakut, sest sääl on ühiselt seatud eesmärgid selgelt esile koorumas. Aga palverännak on samas inimhinge üks intiimsemaid usulisi väljendusi ja tegelikult ei ole kellelgi õigust norida, miks üks või teine kamraad palverännule läks. Sestap keskenduvad kirjamehed palverännaku teemat sisse tuues reeglina inimese isiklikule sisemisele vajadusele palverännule minna. Neid vajadusi võib vabalt kas varakeskajast, barokkajastust või valgustusajastust meie aega kanda, sest inimese vaimlised vajadused ja otsingud ei ole aegadega ega nendega kaasnenud sotsiaalsete tingimuste tõttu kunagi muutunud. Kolm peamist kumavat vajadust palverännuks on aegade jooksul olnud kas palveränd Jumalale tänuks, palveränd patukahetsuseks või Jumala otsing. Nende eesmärk on lahkumine igapäevasest keskkonnast, et leida ennast ületades aega hinge ja Jumala vaheliseks vestluseks enam kui argijuttudeks. Ühte rännakut kannustab kirgas rõõm, teist päämiselt äng, valu ja hingevaev. Kolmandat saadab kõhedus ja lapsemeelne uudishimu. Esimese puhul raamub ülevoolav rõõm palverännaku jooksul tihti sisemiselt tulvavaks, kuid tagasihoidlikuks tänulikkuseks. Teise puhul toimub Jumala abiga inimhinge vabanemine, juhul kui inimese teadlik intensioon on olnud kahetsus selle tehtu eest, mis ta lõppes vaeva kütke panigi. Ja tulemus on sama – vaikne tänulikkus. Kolmanda võtab Kõigevägevam vastu kui kellegi, kes küsib ilmaküsimusi, ent ei suuda vastuseid leida. Ja kui ta tõsiselt otsib, siis voolab ka temas pärast vastuste leidmist tänulikkus.
Õhtumaises kristluses on palverännakud olnud roomakatoliku kiriku pärusmaa, aga tempora mutantur et nos mutamur in illis* – see tähendab, et palverännakust räägivad kaasajal ka protestantlikud konfessioonid, kuna osa nende vaimulikest on mõistnud askeesi ja monastliku elu osa kiriku hingamises. Hommikumaa kristluse ehk õigeusu palverän- nakuid võib iseloomustada ka kui harrast austamismatka nendesse paikadesse, kus toimib imettegev ikoon või ilmnevad pühakute eestpalveist kootud tervenemised. Samas ei pea ortodoks võtma ette pikka reisi, ta võib selle teha lähimasse õigeusukirikusse, lähimatesse õigeusukiriku varemetesse, lähimasse tsässonasse Setomaa konteks- tis. Eestis on selleks suurepärane võimalus, sest Setomaa nii siin-, kui säälpool kontrolljoont on Eesti väheseid õigeusklikke piirkondi ning kirikute vahel paiknevad palverändurite jaoks ka tsässonad elik kabelid.
Aga muidugi loeb praegusel ajal ka pikalt piiri taga olnud eestlaste võimalus minna välja ning teha palverännak paikadesse, mille kohta seni maailmakirjandusest vaid lugeda võis: Jeruusalemm, Damaskus, Konstantinoopol (Istambul), Smürna (Izmir), püha Athose Mägi ning loomulikult rohked Kreeka ja Küprose, Bulgaaria ja Rumeenia, Egiptuse ja Etioopia kloostrid.
Mõnikord peab boreaalne põhjarahvas avama südant ja silmi õigeusu traditsiooni hällis, et hiljem näha palverännupaiku säälsamas, oma kodumaal. Nii on ka minuga. Oma ülevoolava rõõmu elus tehtud tähtsast otsusest muutsin ma vaikseks tänulikkuseks Kykkose kloost- ris Troodose mägedes Küprosel. Kui kokku saavad Kykkose Juma- laema ikoon, muflonid**, Bütsantsi freskod ja mosaiigid, viinamäed, Paradiisiorg, kloostri raamatukogu, Püha Nikiforose kabel, kloostri furnos***, rosmariinipõõsad, mägitüümian ja mägedest tuulega tulev küpressiaroom, munkade palved, mee järgi lõhnav küünlatuli, nahkhiire lend ja tsikaadide**** sirin, siis inimeses muutub midagi. Ja ta tänab vaikselt.