Pál Hunfalvy. Reis Läänemere provintsides

Tõlkinud Piret Toomet. Eesti Keele Sihtasutus 2007.

Tõlkinud Piret Toomet. Eesti Keele Sihtasutus 2007.

Meile kui väikerahvale on läbi aegade üks ütlemata huvitav teema olnud see, kuidas kauged ja tähtsad välismaalased meid näevad ja mida meist arvavad.

Ungari keeleteadlane Pál Hunfalvy (1810–1891) reisis Eestis, Soomes ja Skandinaaviamaades 1869. aastal. Neist reisidest sündis ungarikeelne ülevaade (1871), mille esimene osa peagi ka saksa keelde tõlgiti (1874).

Ta matka eesmärk oli eelkõige teaduslik. Ungarlased olid toona oma rahvusliku identiteedi otsinguil jõudnud dilemmani – kas nende juured ja keel on seotud suure ja võimsa türgi rahvaga või kaugete ja arusaamatute soome sugu rahvastega. Sellised tuntud madjarid nagu János Sajnovics, Antal Reguly ja Pál Hunfalvy pooldasid soome-ugri teooriat. Just sellele seisukohale Hunfalvy tõestusi otsima sõitiski.

Napi nädalaga, mis ungarlane Eestis viibis, jõudis ta näha ja kuulda hämmastavalt palju. Arvestame veel seda, et Tallinnast Tartusse reisimiseks kulus tollal tubli ööpäev, ehkki Piibe maantee „on korralik, hästi ehitatud”. Tartu, toona 21 000 elanikuga provintsilinn, oligi Hunfalvy sõidu üks eesmärk, muuhulgas seetõttu, et siin toimus ju 1869 esimene eestlaste laulupidu. Peab siiski ütlema, et näiteks soomlase Swani avaldatud laulupeokirjeldused on täpsemad ja põnevamad lugeda kui ungari lingvisti pealiskaudsed märkmed.

Ometigi rõõmustab kauge ja tundmatu maa mees maarahvast eestikeelse lausega: „Ma olen tulnud vaatama Eestimaa rahvast, ja mind väga röömustab, et olen tulnud seia, kui se juubelipido piakse.” Raamatus on otseallikate (mh Hurt, Meyer, Jannsen, Koidula jt) kõrval kasutatud ümberjutustusi ja andmeid teiste literaatide teostest – nii Läti Henrikult, kui ka Hupelilt, Ahlqvistilt, Bockilt jt.

Isiklikud muljed kaaluvad mõistagi oma väärtuselt muu ümberjutustatu üles. Olgu näiteks kas või selline inimlik lõik: „Ma vist ei suudagi väljendada seda tundmust, mis mind Jannseni pool valdas. Seal olid kohal mõned noored inimesed, üliõpilased ja vilistlased – tohiksin ehk ütelda, et leidsin enese noorte eestlaste ringist, mille vaimseks juhiks, vähemasti minu visiidi ajal, tundus olevat majaperemees ja suurepäraseks ehteks preili Lydia. Neiu kõrget laupa ja kena, lausa kaunist nägu, mis väljendab arukust ja mõtisklusele-kaldumist, raamivad kohevad pruunid juuksed, mida moodne soeng laseb kenasti esile tuua. Tema jutt on meeldiv, ta räägib ilusat saksa keelt, nagu Läänemere provintsides üldiselt kombeks, kõne ja liigutused on elavad, kuid mitte tulised.”

Eesti tänase haritud lugeja jaoks pole ses raamatus ju eriti palju uudist. Aga esiteks oli ta olulise, lausa teedrajava tähtsusega allikaks 19. sajandi ungari hõimuliikujaile. Teiseks jääb Hunfalvy teos Karl Feyerabendi, Elias Lönnroti, Fjodor Glinka, Aleksandr Miljukovi ja teiste harvade välismaiste rännumeeste-suurkujude kõrval rõõmustama meie rahvuslikku eneseteadvust ning laiendama arusaama, milline oli Eesti retseptsioon 19. sajandi maailmas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga