Päikese-kuujumala kaitse all Arunachalis

Tulles “päris-Indiast”, Kolkatast, läbi “pool-India”, Assami, tabab meid äkitselt tunne, et oleme sattunud mingisse teise aeg-ruumi, jutustab Peeter Vähi reisist India kirdeossa, Himaalaja lõunanõlvadel asuvasse Arunachal Pradeshi.

Tulles “päris-Indiast”, Kolkatast, läbi “pool-India”, Assami, tabab meid äkitselt tunne, et oleme sattunud mingisse teise aeg-ruumi, jutustab Peeter Vähi reisist India kirdeossa, Himaalaja lõunanõlvadel asuvasse Arunachal Pradeshi.

Külad on teistsugused, inimesed on hoopis teistsugused ... Pea kõik majad on ehitatud bambuslattidest ja tinglikult võiksime neid nimetada suitsutaredeks. Kogu elu keskpunktiks – eriti nüüd, talvel (Peeter Vähi käis Arunachalis koos nelja kaaslasega jaanuaris-veebruaris – toim) – on tare keskel lõõmav lõke. Selle ümber istutakse, aetakse juttu, tehakse koduseid töid, süüakse, näritakse beetlit, tõmmatakse oopiumipiipu. Veidi eemal soojendavad end kassid ja koerad. Korsten puudub, suits väljub läbi hõredavõitu katuse või räästa alt. See omakorda annab võimaluse paigaldada lõkke kohale spetsiaalne värgendus – ei suuda leida sobivamat sõna –, millel suitsutatakse seakamaraid ja kuivatatakse märjakssaanud asju.

Raske on pilku lahti rebida naistelt: tätoveeringutega kaetud näod, ninna tehtud täiendavad augud koos seibikujuliste yaping hullo nimeliste kaunistustega, kümmekond kaelakeed, kandekorvid seljas.

Geograafiliselt jääb Arunachal küll India, Birma ja Tiibeti vahele, aga köök ei meenuta ühtki eelnimetatuist. Suur osa roogasid keedetakse bambustorus ja mitmedki neist on üsna eksootilised – mithun’i soolikad, mithun’i nahk tšilli ja kohaliku soolaga, aju, kuivatatud soolane veiseliha, konnad, konnakullesed, kärbsed. Teeserval pakub vanatädi müügiks mesilasevaklu, mida süüakse toorelt, st elusalt. Mitte-lihasööjana ei saa ma kommenteerida nende hõrgutiste maitset, küll aga ei taha ma jätta täpsustamata mõningaid detaile. Ja nimelt, mithun – see pühvlisarnane veislane, liiginimetusega Bos frontalis, on Arunachalis peaaegu et rahvusloom, mõningatel juhtudel käibel koguni maksevahendina, eriti naisevõtul. Ja kohalik sool, see on pruun pulber, mis on küll soolane, aga samas pidavat olema ka kaifi tekitava toimega. Võib-olla, väike kogus igatahes ei mõju. Ja need kärbsed – olles zooloogias profaan, ei tea, kas sel liigil on ka mõni eestikeelne täpsem nimetus, aga suuruselt ei jää ka nad igatahes alla lendavatele objektidele, keda me rahvakeeli sitakärbesteks kutsume.

Et gurmee-elamus oleks täiuslikum, juuakse õhtuti toidu peale lahjat alkoholi – hupi’t või pori’t. Pori valmistamise lõppfaasi õnnestub meil ka jälgida. Eel- nevalt kääritatud hirsimass asetatakse lehtrikujulisse anumasse. Valades sellele kuuma vett, hakkab lehtrist nirisema umbes 5–10% kangusega hägust auravat vedelikku, mille pruunjas porikarva värvus harmoneerub suurepäraselt joogi apatanikeelse nimetusega. Kuid maitse ... polegi nii paha, ja erinevalt kohalikust soolast toimib suurepäraselt.

Hetkel pole küll mingit tahtmist kellegagi suhelda, aga katseks lülitan sisse taskutelefoni. Olen sageli üllatunud, millistesse nurgatagustesse mägiküladesse ulatub mobiililevi. Siin olen EMTi kliendina siiski väljaspool levipiirkonda. Parem ongi.

PäIKESE-KUUJUMAL

Kuigi Arunachali territoorium pole kuigi suur, elab siin kümneid erinevaid, peamiselt tiibeti-birma keeli kõnelevaid hõime. Samavõrd nagu hõimud erinevad üksteisest oma keele, kultuuri ja elustiili poolest, on erinevad ka nende maailmavaatelised tõekspidamised. Siin on animistliku Rangfrah-usundi järgijaid, Brahmaputra oru piirkonnas elab märkimisväärne arv Bangladeshist ja Assamist sisserännanud hinduiste, Tawangi ja Lääne-Kamengi piirkonnas on valdav tiibeti vajrayana-budism, Birma piirialadel on levinud therava- da-budism, viimasel aastakümnel on USAst ja naaberosariigist Nagalandist suunatava aktiivse misjonitöö tulemusel oluliselt suurenenud kristlaste – eriti baptistide – arv. Arunachalis viibides külastame küll mitmete hõimude (nyishi, galo, tagin, mägi-miri jt) külasid, aga eelkõige jäävad meie huviorbiiti Arunachali keskosas elavad apatanid ja nende traditsiooniline Donyi-Polo ehk päikese-kuu-usund.

Mis see Donyi-Polo siis õieti on? Olenevalt kontekstist tähistab see kas jumalust või vastavat animistlikku usundit. Adi, apatani ja mitmetes teistes kohalikes dialektides tähendab see sõna-sõnalt ‘päike-kuu’. Taevakehadega seotud jumalad eksisteerivad paljudes religioonides, ka siinsamas lähedal, näiteks hindude päikesejumal Surya ja kuujumalanna Chandra. Donyi-Polo puhul ilmneb aga üks oluline erinevus, tegemist pole kahe erineva jumalusega, vaid pigem ühe kõrgeima olendi kahe erineva aspektiga. Ja erinevalt hinduismist ning mitmetest teistest polüteistlikest maailmapiltidest on Donyi-Polo puhul päike feminiinne poolus ja kuu maskuliinne, kui uskuda preester-šamaanilt tõlgi vahendusel saadud infot.

Pea iga elumaja ees on päikese-kuujumalale pühendatud altar, enamasti umbes meetrikõrgune ja mõnekümne sentimeetri laiune roost kompositsioon, mis on piiratud väikese bambusepilbastest taraga ning kaunistatud kas riideribade, käsitsi punutud nööri, linnusulgede või millegi muuga. Iga altari keskmes, aukohal, on poolikud kanamuna koored, sest muna, see on justkui elu ja kõiksuse sümbol. Munast ju saab kõik alguse.

šAMAANID JA LOOMOHVRID

Ehkki me ei satu Arunachalisse traditsiooniliste pidustuste ega folkloorifestivali aegu, õnnestub meil ometi kuulda- näha rohkete tätoveeringute ja efektsete ninakaunistustega laulvaid ja tantsivaid naisi. Nähes aga Mihi klannist pärit šamaan-preester Rambo (loodetavasti mitte Sylvester Stallone kehastatud John Rambo järgi) suhtlemist teispoolsusega ning kuuldes tema muljetavaldavat laulu, ei tundugi laulutädid enam nii efektsed ega eksootilised. Korraks tekib idee, ehk tasuks Rambo kutsuda aastaks 2011 festivalile Orient. Ei usu, et ta tuleks. Pealegi, kuigi olen festivali kunstilise juhina äärmiselt huvitatud eksootilistest ja tugeva väega esinejatest, pole ometi kindel, et selle mehe õige koht on kontserdilaval.

Nädal hiljem sõidame mööda külavaheteed ja märkame, et üks šamaan askeldab teeäärse majapidamise õues altari juures. Peatame auto, küsime luba rituaali pealtvaatamiseks. Tegelikult on juba kõik lõppemas, päikese-kuujumalale on ohvriks toodud siga, kolm kana ja koer. Šamaan lõpetab viimaste värsside retsiteerimise ja pakib seejärel kokku oma rituaalatribuutika. Perenaine kutsub meid majja. Siin avaneb eriti naturalistlik pilt nende kunagisest lemmikloomast: koera kehast on eemaldatud pea, jalad ja saba. Pärime, milleks küll selline jõhker veretöö. Kõigepealt palub lahke perenaine meid istet võtta, pakub kerget snäkki ning koduõlle ja praska segu meenutavat hupi’t, millest ei sobi keelduda. Seejärel selguvad rituaali põhjused. Nimelt, viimase aasta jooksul on pere üheteistkümnest lapsest seitse haigestunud ning hinge heitnud. Ka peremees on parajasti kõrvalruumis hinge vaakumas. Ei jäänudki muud üle, kui kutsuda naaberkülast šamaan, et see peletaks majast kurjad vaimud eemale. Iga asja eest tuleb maksta ning antud juhul tuli ohvriks tuua siga, koer ja kolm kana. Oh õudust! Mõistlikum oleks olnud siin mitte peatust teha või vähemalt mitte midagi maitsta ühistest toidu- ja jooginõudest. (Muide, nii mõnegi jaoks meist lõpeb see seiklus lühiajalise viibimisega nakkushaiglas.)

Loomade ohverdamine on siinsetele primitiivsetele usunditele omane. Lisaks sigadele, koertele ja kanadele ohverdatakse ahve ja mithun’e. Teatud juhtudel on raske öelda, kuivõrd on siin tegemist religioosse-šamanistliku tagapõhjaga ja kuivõrd lihtsalt traditsiooniga. Üks pool minust on etnograafiliste huvidega ning tunneb alati rõõmu nähes, et üks väike rahvas on suutnud globaliseeruvas maailmas säilitada oma esivanemate tavad. Kuid praegu mõtlen, et pigem levigu siin see võõrapärane ameerikalik baptism, mis ei nõua vereohvreid. Ent ... Vahetult enne lahkumist Arunachalist satume poolkutsutuina poolkontvõõrastena kristlaste pulma. Oleme sunnitud olema tunnistajaks iseäranis võigastele tapatalgutele. Kahe noore inimese õnneliku paarimineku nimel saadetakse teise ilma kümme mithun’i. Neist kolme liha kasutatakse pulmaroogade valmistamiseks. Terve plats on verine.

Olles küll kogenud reisija ning aastate jooksul jõudnud mitmel pool maailmas näha nii üht kui teist, tuleb ikka veel ette olukordi, mis sunnivad seniseid arusaamu maailmast, elust ja eetikast ümber hindama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga