Päev Inle järvel

Meelis Voitk jutustab templite maa Myanmari tuntuimast looduslikust vaatamisväärsusest.

Meelis Voitk jutustab templite maa Myanmari tuntuimast looduslikust vaatamisväärsusest.

Myanmar on müstiline maa. Olles läänepoolseim Kagu-Aasia riikidest ja piirnedes India ning Bangladeshiga, kujutab ta endast suurepärast segu erinevatest kultuuridest. Riigis on tuhandeid kullakarvalisi templeid, lugematul hulgal muid aastasadade vanuseid ehitisi ja arvata võib, et territooriumilt enam kui Prantsusmaa-suurune riik on rikas ka looduslike huviobjektide poolest. Viimastest tuntuim on Inle järv.

Saabusime abikaasaga Inle järve kaldal asuvasse Nyaungshwe linnakesse bussiga umbes 12 sõidutunni kaugusel asuvast Baganist. Öömaja otsinguil sattusime kohta nimega Viewpoint Inn, Vaade “külatänavale” mille restoran torkas silma oma luksusliku väljanägemisega ja nagu hiljem selgus, avanes sealt suurepärane vaade otse järve suubuvale jõele ning vastaskaldal asuvale templile. Majutamiseks pakuti bungalow-tüüpi majakesi hoone taga aias. Koht tundus õdus. Pisikese kauplemise järel leppisime kokku hinnas 26 000 kyati kolme öö eest. Hinna sees oli ka omletist, röstsaiadest, puuviljadest ja kannutäiest kohvist koosnev hommikusöök. Muudkui istusid, kallasid aga kohvi juurde ja nautisid vaadet.

Kohe öömaja kõrval oli sild, mille juures sebis ringi trobikond paadimehi, kes üritasid sind järgmiseks päevaks oma kundeks saada. Tegime nende seas pisikese hinnauuringu. Paadimeestel oli oma kindel päevataks sõltumata reisijate arvust, seega jäi su enda otsustada, kas eelistasid privaatsust või otsisid mõne kompanjoni kulude jagamise eesmärgil.

Hiljem ringi jalutades põikasime sisse ligiduses asuvasse Nagaraja Toursi kontorisse. Büroo polnud suurem kui mõni ruutmeeter. Saime koha omaniku Than Naingiga mõnusale jutusoonele. Istusime lausa maha, lobisesime umbes tunni jagu ja vahetasime mälestuseks mõned Eesti paberrahad kohalike mitte enam käibel olevate kupüüride vastu. Asi lõppes sellega, et otsustasime Thani käest võtta nii paadisõidu kui ka bussipiletid Yangoni. Mitme asja ostu puhul tekkis kauplemisruumi juurde ja nii maksime päevase paadiretke eest esialgu 8000 kyati.

Kokkulepitud päeva hommikul kell 8 silla juures valmis olles ilmus aga härra kohale Ryo-nimelise jaapanlasega ja uuris, et ega meil midagi selle vastu pole, kui saame veel ühe kaaslase. Muidugi meil polnud. Mees pilgutas mulle salamisi silma ja mainis häält tasandades, et selle arvelt annab ta mulle pärast veel kolmandiku rahast tagasi. Andiski. Kaval ärimees oli jaapanlase käest tiba rohkem küsinud, meiega jäi aga väga ausaks. Seega kujunes paadirännaku hinnaks meie jaoks umbes 55 krooni.

Pikk ja kitsas paat kahe meeskonnaliikme juhtimisel võttis kähku kohalt ja peagi kihutasime järvel. Inle järv on 116 km2 suur ja koduks tuhandetele inimestele peamiselt intha hõimust, kes elavad nii järve kallastel kui ka järvel paiknevates vaikülades. Järv asub 800 m kõrgusel merepinnast ja on ümbritsetud mägedest.

Nii nautisime esialgu mägedevaateid, seejärel aga oli põnev jälgida kohalike elanike toimetamisi järvel, kuna asustatud punktidele lähemale jõudes elavnes liiklus märgatavalt. Lisaks mootori jõul liikuvatele sõidukitele oli näha erisuguseid omavalmistatud paadi moodi liiklusvahendeid. Näiteks intha kalurid, aga ka vees kasvavate taimede korjajad liiguvad ringi omamoodi lameda kujuga paadi abil. Paadi ühte otsa paigutatakse korjatav kraam või püütav saak, teisel otsal aga seisab sõitja ise ühe jala peal, hoides aeru teise jala abil ja nii see jalasõudmine käib.

Mõni mees oli aga oma mootorpaati ladunud lisaks kümneliikmelisele perekonnale ka täiesti hämmastava suurusega kaubalaadungi, nii et jäi vaid imestada, mismoodi kogu kupatus vee peal püsis ega põhja läinud.

Esimeses peatuspaigas käisime kohalikku külaturgu kaemas. See jäi paadi peatuskohast väikese jalutuskäigu kaugusele. Üks paadimeestest näitas meile suuna kätte, ise jäid nad niikauaks paati pikutama. Teekond polnud pikk, kuid ilm jõudis selle jooksul mitu korda muutuda, kostitades meid ka paraja pa- duvihmaga. Sellegipoolest oli kohalike keskel tore küla vahel jalutada. Meie ümber olid pea peal tohutute mõõtmetega kandameid tassivad naised või loomi ajavad mehed. Suurem möll hakkas juba tasapisi lõppema, sest tegevus turul algab väga vara.

Tagasiteel üritasime Ryoga juttu puhuda. Jaapanlane eriti inglise keelt ei rääkinud ning kompenseeris puuduva keeleoskuse naermisega. Vahet polnud, kas üritasime uurida, kuskohas ta elab ja millega tegeleb või katsusime sumomaadluse teemadel juttu üles võtta, ikka kostus vastuseks lakkamatu naerulagin.

Paati tagasi jõudes läks sõit edasi lõuna poole. Mingil hetkel jõudsime vaikülade vahele. Vaatepilt oli nagu päris külas, ainult tänavate asemel vesi ja sõidukiteks paadid. Kui vaiküla elanik tahab minna poodi, sõbrale külla, templisse palvetama või kasvõi last kooli viima, siis teeb ta seda paadi abil – umbes nagu maa peal autoga.

Käisime kõigepealt vaatamas kohalikku sepikoda ja seejärel käsitöökoda. Seesugustest kohtadest on võimalik ka midagi mälestuseks kaasa osta ja eks siis pererahvas kostitab ka paadimeest, kes kunded tõi, pisikese meeleheaga. Niiviisi müübki sepp ehteid või nuge ja käsitöömeister riideid. Samas oli õhustik väga sundimatu ja sõbralik ning tore oli pererahvaga suhelda.

Tasapisi selgus, et kõik olid selgeks õppinud ühe legendi ... või mine sa tea, ehk oli see päriselt nii. Nimelt oli iga pere oma jutu järgi juba kolmandat põlve töökoda pidamas, ammustel aegadel olnud selle rajanud nende vanaisa. Hiljem paberivalmistajate juurde sisse astudes (või õigemini sõites) küsisime juba ise, et kaua te oma töökoda olete pidanud, kas lausa juba kolmandat põlve? Sellele tuli vastuseks loomulikult kaljukindel „yes“!

Aga mis siin salata, ostsin ka ise midagi mälestuseks – käsitöökojast riietuseseme, mida peremees naljatades nimetas kohalikuks teksatagiks. Mõistagi käis ka kauplemine ostu juurde. Jaki detailid olid tehtud kangastelgedel käsitsi ja seejärel tükid kokku õmmeldud. Asi nägi väga ehe välja, meenutades tõepoolest 70ndate stiilis teksatagisid. Pererahvas valmistas riiet veel üsna eksootilisel, looduslikul moel. Vees kasvavad lootose- taimed korjati kokku ning nende vartest eraldati imepeened niiti meenutavad osad, mis põimiti omavahel mitmekaupa kokku, saades sedaviisi midagi lõngataolist. Saadud lõng rändas aga hiljem edasi kangastelgedele.

Kuna päev oli pikk, siis loomulikult sai ka lõunapausi peetud. Tellisime muuhulgas järves kasvavatest taimedest valmistatud suppi, mis osutus ülimalt maitsvaks. Söögi koha pealt olgu veel lisatud, et järv varustab kõiki ümbruskonna elanikke igasuguse taimse kraamiga, mida vees või vee peal annab kasvatada. Isegi tomateid kasvatati järvel ja nii laiusidki siin-seal tomatipõllud, mille vahel saagikorjajad paatidega liikusid. Tomat on kohalike seas väga populaarne ja igas söögikohas on võimalik tellida salatit, mis koosneb sibulast, tomatitest ja purustatud pähklitest.

Otse söömakoha vastas asus Phaung Daw Oo tempel. Seal sees käies panime ühes lukustatud klaasvitriinis tähele eri maade paberrahasid, mida külastajad olid jätnud. Eesti rahasid silma ei hakanud. Imekombel leidus rahakotis üks kahekroonine. Aga ega seda sinna nii lihtne panna polnudki, sest läheduses olnud munk ei leidnud võtit. Viimaks aga võti leiti ja nii see rahatäht sinna jäi.

Tagasitee kulges pikalt vee peal laiuvate tomatipõldude, või oleks õigem öelda –aedade, vahel. Seejärel aga jõudsime „tubakavabrikusse“. Kamp tüdrukuid keerutas käsitsi sigareid. Pidi olema nii, et igal pool müüdavad ülipopulaarsed kohalikud sigari moodi suitsud tehak- segi käsitsi, seejärel saadetakse pakki- misele ja lõpuks rändavad nad poodi müügile. Üks tüdruk valmistavat päevas väidetavalt 700 sigarit.

Mina loobusin suitsetamisest aastaid tagasi, seetõttu jäid suitsud mekkimata. Jaapanlane aga võttis pakutud sigari innukalt vastu, tõmmates sellest hin- gematva mahvi. Mees muutus hetkeks näost kaameks, kuid siiski toibus paari hetke pärast ning pidas järgmiste mahvide puhul rohkem mõõdutunnet. Pidavat ikka kange kraam olema küll!

Viimaseks peatuspaigaks sai klooster nimega Nga Phe Kyaung. Kloostri hüüd- nimi on hüppavate kasside klooster, sest kunagi olevat kloostris elanud mungad hakanud õpetama kasse läbi rõnga hüppama ja see ajaviide olevat populaarne siiamaani. Kasside horde me ei kohanud, küll aga saime nautida suurepärast puitarhitektuuri. Klooster rajati enam kui 150 aastat tagasi.

Kella 5–6 paiku õhtul olime tagasi silla juures, kust oma sõitu alustasime. Sellega oli retk läbi ja aeg minna end järgmisel päeval ees ootavaks 20-tunniseks bussisõiduks välja puhkama. Ehkki oli olnud pilvine ilm, olime suutnud paadis istudes jalad pilvealuse nähtamatu päikese abil ära põletada. Eelmisel päeval olime kohanud poolakatest rändureid, kes just selle eest meid hoiatasid. Noh, et kui olete lühikeste pükstega, siis visake paadis istudes midagi jalgadele katteks peale. Aga noh, kus sa sellega – ise oled ju targem ja päikest ju näha polnud.

MYANMARI RAHA

Suurim Birmas käibiv rahatäht on 1000 kyati, mis võrdub umbes 10 Eesti krooniga. Seetõttu tuleb ringi liikuda suurte rahapakkidega. Puuduvad pangaautomaadid, kogu rahavahetus toimub mustal turul. Tõsi küll, lennujaamas istus laua taga härrasmees, kelle ees ilutses silt „licensed moneychanger“. Tema kurss oli 50% kehvem turuhinnast. See oli ainuke ametlik rahavahetaja, keda õnnestus kohata. Samas on mõnede teenuste eest tasumisel aktsepteeritav USA dollar ja seda näiteks ka riiklikes asutustes, nagu muuseumid või muud vaatamisväärsused!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga