Filmimees Artur Talvik kirjeldab, mis tunne on tõsise maavärina meelevalda sattuda, teadmata, kuidas käituda või mida teha enda kaitsmiseks. Seekord juhtus see Panamas.
Kord aastas käin oma filmitegijatest sõpru kohtamas kuskil maailma otsas, kus meie IQ-nimeline filmiprodutsentide liit oma konverentse korraldab. Liidu liikmetest on saanud minu head reisijuhid maailma eri paigus. Sel aastal oli korraldamisjärg Panama liikme Ricardo käes. Kuid ei konverentsist ega Panamast ei taha ma kirjutada, vaid hoopis oma esmakordsest tõsisest maavärinakogemusest.
Sõites nii kaugele nagu Panama, oli mul soov jääda sellesse piirkonda veidi kauemaks ja külastada ka mõnda naaberriiki. Sõber Ricardo soovitas siiski minna veidi kaugemale − Guatemalasse, maiade radadele. Täpselt sama päeva õhtul hakkas seal ühe kauni koloniaallinna Antigua lähistel tuld purskama Volcán de Fuego. Otsustasime improviseerida ja valida reisisuuna alles Panamasse saabudes.
Maiad, nende kalendri 12. baktuni lõpp, nende iidne pealinn Tikal ja paljukiidetud kaunis loodus. Nojah, üks mu ameerika sõber nimetas seda lausa üheks maailma kaunima loodusega riigiks. Panamasse saabudes olime vulkaanipurske unustanud ja meie otsus oli selge − Guatemala.
Esmalt käime vaatamas Antiguat. Väga mõnus koloniaallinnake, mida valvavad see hiljuti pursanud vulkaan Fuego (eesti keeles tuli) ning juba sajandeid rahulik Vee vulkaan (Volcán de Agua) ja 1972. aastal pursanud Acatenango. Peatselt saame teada, et see kunagine pealinn koliti sealt ära pärast seda, kui linna tabas 1717. aastal maavärin magnituudiga 7,4. Seekord hävis 3000 maja.
Maiade iidses pealinnas Tikalis on olukord teine. See müstiline püramiidide linn on andnud ennast hoopiski vihmametsade rüppe ja arvatakse, et selle metsast väljakaevamiseks tähendab veel vähemalt sajandi jagu hoogsaid arheoloogilisi kaevamistöid. Maiade pealinn nähtud … nüüd võib maailmalõpp tulla, naljatlesime endamisi kuni …
Tagasiteel Panamasse ootasime oma lennukisseminekut Guatemala City tänapäevases avaras lennujaamas. Vahtisime mõlemad telefoniekraane ja ahmisime teateid kodust. Äkki hakkas mingi asi plärisema nagu raudteeäärsetes majades. Imestasin omaette, et miks see lennuki maandumine küll nii tugevalt maja värisema paneb. Vahtisin ikka ekraani, aga plärin muutus juba mingiks kõvemaks tagumiseks. Äkki hüüdis mu abikaasa Anneli, et kas ma tunnen. Kuidas ma ei saanud mitte tunda, kui pink, millel istusin, andis mulle korraliku hoobi tagumikku. See on maavärin! Vaatasin ringi. Inimesed olid pinkidelt püsti tõusnud. Istuda enam ei saanudki. Kohe-kohe algas paanika, lennukiootajate ärevad hüüded ennustasid seda ette.
Leidsin pilguga ka „taguja”. Lakke kettidega kinnitatud infotahvel põtkis pendeldades lage. Asi läks hullemaks. Märkan enda ees oleva umbes kahemeetrise raudposti otsas olevat telekat. See liigub ligikaudu meetrise amplituudiga. Abitu tunne valdab. Tahaks välja joosta, aga ei saa, oleme ju lennujaamas. Meenuvad hoiatussildid Lõuna-Ameerika seismiliselt tundlikes riikides: maavärina korral hoia usteavadesse või tugitalade alla. Vaatan lakke. See on igasugu võimsaid terastalasid täis ja need on kõrgel. Korraga tajun, et liiguvad kogu maja-seinad ja laed. Pilt oli nagu mõnes Dalí sürrealistlikus maalis: kõik muutus pehmeks. Lennukissemineku toru tilbendas nagu haavatud draakoni saba.
Äkki tuli pähe loll mõte − paneks seljakoti pea peale, siis ehk ei vigasta laest kohe lendama hakkavad asjad. Kohe selle mõtte järel jäi kõik seisma, võiks öelda, et kivistus. Kui mõistsin, et kõik on rahunenud, vaatasin oma internetiekraani − netti polnud. Paaniliselt, ilma igasugu piletikontrollita hakati meid lennukisse lükkama. Draakonisabas nägin ka ainust vigastust − üks suurtest klaasidest oli mosaiigistunud. Iialgi varem ei ole ma nii meelsasti ennast lennukisse lükata lasknud. Lennukis olles sain aru, et niipea me ei tõuse. Ilmselt kontrolliti stardirada. Me ootasime umbes tunni. Lennukiaknast oli näha üks nendest kolmest suurest vulkaanist. Vaatasin seda ja proovisin mitte imestada, kui see kohe purskama hakkab. Ei hakanud.
Panamas saime teada, et oli toimunud maavärin magnituudiga 7,5 meie asukohast umbes 200 kilomeetrit läänepool Guatemala ranniku lähedal ookeanis. Uudis jäi hoolimata mitmekümnest hukkunust tahaplaanile, kuna samal päeval teatati USA presidendivalimiste tulemused.
Panama inimesed rahustasid meid aga sellega, et just tänu maavärinate puudumisele olevat kanali kohaks valitud Panama.
Oma palkmajas (mis pidi olema üks maavärinakindlamaid hoonetüüpe) seda lugu kirjutades mõtlen jälle kord sellele, et on olnud ikka üks vedamine sündida Eestis, kus maa alt tulevate tagumikuhoopide või tulepursete kõrval tunduvad tormituuled leebe põsepaitusena.
Kommentaarid Artur Talviku maavärinakogemusele Guatemalas
„Tahaks välja joosta, aga ei saa, oleme ju lennujaamas.”
Keset maavärina toimumist ei ole soovitatav majast välja tormata, kuna sellisel juhul võivad inimesed tihti viga saada.
„Meenuvad hoiatussildid Lõuna-Ameerika seismiliselt tundlikes riikides − maavärina korral hoia usteavadesse või tugitalade alla.”
Hoone sees on tõesti tark püüda leida võimalikult vastupidav koht, kus ennast varjata niikaua, kuni maavärin kestab.
„Äkki tuli pähe loll mõte − paneks seljakoti pea peale, siis ehk ei vigasta laest kohe lendama hakkavad asjad.”
See on väga nutikas mõte panna enda kaitseks seljakott pea peale, kui midagi muud otstarbekat parajasti käepärast pole.
Soovitusi maavärina korral tegutsemiseks
Enne maavärinat:
Majutuspaigas tutvu ohutusjuhenditega ning tee endale selgeks varuväljapääsude ja tulekustuti asukohad.
Toas hoia rasked ja mahukad esemed võimalikult madalal, aga siiski nii, et nad liikumist ei takista. Paiguta voodi nii, et miski ei kukuks sellele laest või seintelt, mitte ka purunenud aknaklaasi tükid.
Paki kaasa taskulamp ja hoia seda käepärast. Võta kaasa patareidega töötav väike raadio ja esmaabikomplekt.
On hea mõte tutvuda üldjoones piirkonna geoloogiliste tingimustega (nt kui suured maavärinad on võimalikud, kas on põhjust oodata tsunamilainetust). Samas ei tasu liigselt karta − viimase saja aasta jooksul on liiklusõnnetustes surnud kakskümmend korda rohkem inimesi kui maavärinates. Tõsiseid kahjustusi tekitavaid maavärinaid toimub ikkagi harva.
Maavärina käigus:
Tavaliselt kestab maavärin mõnikümmend sekundit.
Et vigastusi vältida, ei ole soovitatav hoonetest väljuda. Eriti ohtlik on kasutada lifti.
Varja ennast tugeva laua, voodi või siseukse raami alla või keset hoonet oleva seina kõrvale. Tõmbu küüru ja kaitse oma pead.
Hoidu kaugel välisustest, akendest, korstnatest ning kergesti purunevatest, kukkuvatest või kummuli minevatest esemetest (nt peeglid, kroonlühtrid, suured kapid).
Kui oled väljas, püsi seal. Kõnni rahulikult võimalikult avatud platsile. Hoia kaugele vanadest ja kõrgetest hoonetest, elektripostidest ja -liinidest ning kergesti varisevatest nõlvadest, seintest vms.
Pärast maavärinat:
Ole rahulik.
Võimaluse korral lülita välja elekter ja gaas. Hoia ennast eemal lahtistest elektrijuhtmetest.
Kasuta taskulampi. Ära kasuta tuletikke või välgumihklit, ära suitseta ning ära lülita sisse elektriseadmeid võimalikke lühiseid või gaasilekkeid silmas pidades.
Kuula (patareidega) raadiost võimalikke juhtnööre ning järgi neid.
Ära liiguta raskelt viga saanud inimesi, kui nad pole muidu ohus. Anna vajaduse korral esmaabi.
Püüa kustutada võimalikud tulekahjud. Kui ei saa, kutsu tuletõrje. Väldi telefoni kasutamist.
Ole ettevalmistunud järeltõugeteks, mis võivad kahjustusi suurendada.
Kui hoone tundub varisemisohtlik, välju ettevaatlikult. Võta kaasa vett, toitu, esmaabikomplekt ja vajalikud ravimid.
Kui tead varisenud hoonetesse lõksu jäänud inimestest, teavita päästemeeskondi.
Ära sisene varisemisohtlikesse hoonetesse või mine nendele ligi.
Ookeanide piirkonnas hoia eemal randadest ja jõekallastest, kuna maavärinale võib järgneda tsunamilainetus.