Kõik sai alguse kevadel 2008, mil moodustus seltskond reisihuvilistest, kes üksteist veel täielikult tundmata otsustasid Lõuna-Ameerikasse seiklema minna. Detsembris 2011 aga möödus juba aasta, kui viieliikmeline pruunikskõrbenud meestejõuk saabus paiguti saunalava (+40) meenutavast Rio de Janeirost külmale (-15) kodumaale, kirjutab rattamatkaja Kalev Joab.
EELLUGU
Miks just Lõuna-Ameerika ning rattad? Meie puhul on tegemist valdavalt 40ste meeskodanikega, kes pigem tugitooli- kui rahvasportlased. Sooviks oli enne lõplikku mandumist kontrollida, kuidas me väikesi koormusi talume. Inimtühi Patagoonia ning vastutuules „kulgemine“ ratastel, Atlandi ookeani rannikult Vaikse ookeanini, tundus selleks igati sobilik variant olevat. Mingisugusegi taseme saavutamiseks võtsime plaani 2010. aasta sees igaks juhuks ka pisut trenni teha.
PROLOOG
Pääsenud napilt soomlaste ja prantslaste igasügisesest streigivõrgust, maandusime Buenos Airese lennujaamas. Novembrikuine Argentina pealinn tervitas meid troopilise kevade õrnrohelistes ning ekspresidenti mälestavates tumedamates toonides. Imedes kiiruga enestesse olulisemad vaatamisväärsused ning nautides kohustuslikku tangoõhtut, osutus meie silmis enim väärtuslikumaks endisesse ooperiteatrisse ehitatud imeilus raamatukauplus ning pealesattumine ühele imelikule söömaajale.
Nimelt täitus suur kesklinna park ja suletud sõidutee hilisõhtul vähemalt silma järgi otsustades nn 3. Argentina elanikega. Põhiatraktsiooniks olid liikuvad köögid, mis olid ehitatud kaubanduskeskuste kärudest, kus siis valmistati kõikvõimalikel moodustel head ja paremat. Vähem huvitav polnud ka järgmine varahommik, kui sama pargi läbimine möödunudöise söömapeo jääkidele peale astumata ilmvõimatuks osutus.
Päevase kõrvalpõike tegime Uruguais asuvasse maailma kultuuripärandi nimistusse kuuluvasse Colonia linna, millest jäid mällu kevadised lõhnabuketid ja šokolaadipruun Parana jõe suue. Välkvisiidi tegime ka Montevideosse. Pealinnad kiirelt üle vaadatud, liikusime ülimugavas bussis 21 tundi lõuna poole. Esmalt tuli meil seda bussi aga 180 km taga ajada. Nimelt jõudsime bussijaama minut hiljem, kui vaja ning uskusime sinisilmselt, et ongi läinud. Eriti kui mitmed ametnikud ja asjamehed jooksevad ning sind aidata püüavad ning lõpuks varianti pakuvad, et sõidame neile autoga järele. See oli elamus, mis ei jää alla Ameerika mägedele. Vahe ainult selles, et meie trajektoor jäi õnneks tasapinnale. Aga need napid möödasõidud ning suht olematu liikluseeskirjade järgimine olid igati 50 dollarit väärt ... eriti kui mõistma hakkasime, et hoopis buss meist 20 minutit taga on.
TEEKONNA VALIK
Bussist maha astudes saime koheselt tunda piirkonna eripära – Patagooniale omast tugevat tuult. Osa saime ka idaranniku piirkondi harva külastavast vihmahoost. Eelnevalt oli bussiaknast näha kõikjal laiuvat tühjust.
Saabumise esimesel päeval hakkasime kiirelt otsima rattaid, sest need lootsime hankida just siit. Eelnev kodutöö lubas eeldada, et viie ratta hankimine Tartu suuruses Trelewi linnas peaks olema võimalik, kuigi mitte väga lihtne. Täpselt nii oligi. Ei läinud rohkem kui poolteist päeva ning ca 270 eurot maksvad ning usutavasti 1000 km vastu pidavad rattad olid leidnud uued omanikud.
Põhjuseid, miks sai otsustatud, et alustame rattasõiduga just sellest kohast, oli mitmeid. Teekonna pikkus u 1000 km, Andide ületamisel meile kohased kõrgused ja tõusud ning esimeses pooles teekonnaga paralleelselt kulgev Chubuti jõgi – poolkõrbes on vesi ikka oluline.
Valikule aitas kaasa Trelewi linnast ca 100 km põhja poole jääv, aastast 1999 maailma looduspärandi nimistusse kuuluv Valdese poolsaar oma imepärase merefaunaga ning 100 km lõuna pool olev Lõuna-Ameerika suurim pingviinikoloonia Punta Tombo.
Valdese poolsaar oli minu jaoks üheks paljudest suurelamustest sellel reisil. Meeli erutas pooleteisttunnine vaalasafari. Rendiautoga poolsaarele sõites oli võimalik isegi autoaknast märgata, et neid loomi siin jagub. Autosõidu jooksul said veelgi selgemaks siinsed mastaabid. Sõit ühest asulast teise võrdus Tallinn-Tartu vahemaaga. Kohale jõudis teadmine, et mobiililevi piir ja asula piir kattuvad.
OOKEANIST OOKEANINI
Jõudis kätte aeg, mil rattamatk võis alata. Siinjuures tuleb kindlasti rõhutada, et reeglina läbivad ratturid selle piirkonna vastupidises suunas (läänest itta). Seda põhjusel – ära kasutada tugevaid pärituuli. Kirjeldatud väidet kinnitas ka ainus kohatud kohalik ametivend (rattasõitja Buenos Airesest), kes pidas meid tugevateks spordimeesteks, mille pareerisime vastuväitega, et pigem oleme ühed parajad naljavennad. Meie sõidusuuna valik tulenes enam emotsionaalsest tasandist kui võimalikke mugavusi arvestades. Kõrbest rohelusse jõuda on palju meeldivam kui vastupidi. Logistiliseltki oli selline suund meile sobivam.
Argentina läbisime eranditult Chubuti provintsis, kus rahvastiku tihedus jääb keskmiselt 2,4 inimese kanti ruutkilomeetrile. Linnalisi asulaid mitte arvestades jääb näitaja suurtel aladel alla 0,1.
Kuigi tegemist oli piirkonna ainsa korraliku teega, mis ühendab Argentina lääneosa idaosaga, oli liiklustihedus meeldivalt hõre. Meie liikumine oli rangelt seotud joogiveega, mida sai vaid tanklatest, mis paiknesid üksteisest enam kui päevase rattatee kaugusel. Ühel korral polnud ka tanklast abi. Ainus seal müüdav vedelik lisaks autokütusele oli mingi kohalik naps. Kuna edasi sõites jäänuks me sõltuma harva mööduvatest autodest, otsustasime kaks meest häälega 50 km tuldud teed tagasi saata. Veetoojaid 5 tunni jooksul oodates „põles“ ootajate võrkkestadele meeldejääv vaade tühjusest. Aja täiteks hakkasime kaaslaste võimaliku kurva saatuse üle kohatuid nalju viskama. Reisil olles muutus meeste omavaheline keelepruuk üsna kiirelt selliseks, mis siinjuures trükimusta ei kannataks. Eestis tagasi olles tuli end teadlikult selles osas kohati tagasi hoida.
Kui esimesel paaril sõidupäeval oli maastik igavavõitu, siis peagi muutus see aina paeluvamaks. Ilmad olid sellised, mis nõudsid pingsalt kehaosade katmist päikese eest. Viimane oli küll kõrvetav, kuid selle kompenseeris tugev tuul, mis langetas nn mugavustemperatuuri vaevalt kümne kraadi juurde. Õnneks oli ka päevi ja hetki, kus tuul polnud väga vali. Tavaliselt kulgesid sõidupäevad režiimil: ärkamine (koos päikesega või pisut hiljem), hommikusöök, sõit, pisike lõuna ning jälle edasi. Õhtuti serveerisime enestele tugevama kõhutäie, millega saime ühele poole koos pimeduse saabumisega. Seltskonna kõhutäite eest hoolitsesid Tõnis ja Kalev.
Lõunapauside ning muidu jõudehetkedel sai seni vaid jalgadele valu andnud Andres tellimuse esitada mõned soovilood. Lõõtspill Malõš sai kaasa võetud meie endi tuju tõstmiseks ning ootustega, et see aitab meil kohalikega paremini vennastuda. Reisi viimastel päevadel Rio de Janeiro tänavatel see ka õnnestus.
Ööd möödusid rattaretke ajal telkides. Kui võimalik, siis ka erinevates majutuskohtades. Neid leidus pea kõikides asulates, mida läbisime. Külad või siis pisilinnad olid valdavalt alla 500 elanikuga. Meie mõistes oli tegemist vallakeskustega. Huvitaval kombel polnud neis enamikus mobiililevi ja elektritki tootis kohalik diiseljaam, kuid hea tahtmise juures leidis nii mõnestki kohast interneti koos WiFi- ga. Kindlasti oli olemas rahaautomaat, mis hetkega tuvastas kauged külalised Eestist. Hiljem, Rio de Janeiros olles, ei pidanud enamik automaate meie pangakaarte millekski.
Alates 670 kilomeerist, hetkest, mil olime ületanud kuulsa Ruta40 (Argentina põhja- ja lõunatippu ühendav 5000 km maantee), asendus asfalt kohati väga hullult treppi sõidetud, lahtiste suurte kividega kaetud kruusateega. Esinema hakkas teelõike, kus edasi sai liigutud vaid ratast käekõrval lükates (loe punnitades). Õnneks võtsime enne kruusalõiku enestele ainsa sõiduvaba päeva. Siinkohal veel kord tänu Tõnisele, kes selle vajalikkuse meie teadvusesse toimetas. Ega me väga vastu punninud ka.
Tecka linnas olime pärast mitut telgiööd taas kord linade vahel. Selle päevase puhkuse vältel saime ka oma patareid laetud. Tagantjärele on lausa naljakas meenutada, missugused meeletud friikartuli ja grilliliha kogused koos väga hea Argentina õllega meie sisse mahtusid. Kartul ja liha ongi Argentina üks põhiroogasid. Teckas täheldasime ka seda, et me ei elagi nii inimtühjal planeedil, kui see oli tajutav eelnevatel sõidupäevadel – liiklus oli kümneid kordi tihedam.
Enne Teckasse jõudmist hakkasid kauguses paistma Andide lumised tipud. Kuigi maastik oli veel trööstitult pruun ja kõrbenud, oli õhus tunda niiskust. Alates Teckast hakkas taimestik muutuma väga kiiresti. Esimene telgiöö pärast voodipuhkust möödus väikese oja kaldal, puude varjus. Jõudsime ühe päeva ja 59 kilomeetriga poolkõrbest metsavööndisse. Päeva pärast olime juba parasvöötme vihmametsas.
Järgmised kaks päeva olid piisavad, jõudmaks Vaikse ookeanini. Teekonnal läbisime pisikese küla nimega Villa Santa Lucia, kus kohalikus söögikohas õnnestus meil taas kord kõik ära süüa. Õlut seekord ei saanud – tegemist oli üdini karske keskkonnaga. Üha enam andis tunda see, et meie kergekaaluline toiduratsioon ei kata kaugeltki kõike suure füüsilise koormusega kaasnevat. Samasse päeva mahtus ka meie pikim jalgsimatk, kus pidime 8 km jooksul ratast käe kõrval lükates 75 meetrilt 600 peale astuma. Loomulikult järgnes sellele mõne aja pärast sama järsk allamäge lõik, mis äärepealt võinuks ühele meist õnnetult lõppeda. Osa pagasist kadus ning seda hoidnud kummirihm keris end ümber rummu. Siinkohal jagunes seltskond esimest korda kaheks. Vastu ööd olid Alar, Andres ja Lauri õnnelikena KOHAL. Tehes 108 km läbisõiduga oma rekordi. Kalev ja Tõnis otsustasid oma kangeid lihaseid kuumaveeallikates lõdvestada, asendades 35 km allamäe lõigu 6 km mäkkeronimisega. Loomulikult kaasnes sellega veel üks öö magamiskotis.
Startides hommikul viimasele 35 kilomeetrile, ei viidanud miski sellele, et see lõik üheks suurimaks katsumuseks osutub. Vaikne seenevihm oli 10 km möödudes muutunud tõeliseks veemölluks, kus mägede vahel keerutava tormituule tõttu sadas vihma nii alt kui ülalt. Kuigi hea asfalttee kulges allamäge, oli koormus selline, nagu sõidaks kaelani vees olles. Oli tegemist, et keerutav tuul sind kraavi ei paiskaks. Tormituule toel tegid vihmapiisad näole isegi pisut haiget, aga meeleolu oli 5+.
Chaitenisse jõudes hakkasid silmad otsima silti, mis viitaks mingisuguselegi majutusvõimalusele. Kiirelt leidsin Tõnise, kes minust 20 minutit varem kohale jõudnuna ootas ukse juures, mille tagant paistis soojus – küdev kamin. Sel hetkel oli oluline kuivama pääseda, sest vaatamata korralikule, vettpidavale riietusele polnud meil ühtki kuiva kohta. Peagi saabus peremees, kes meid sisse lasi, näitas ette oma olematud toidutagavarad (mõned munad, sibula ja saia), viitas veiniriiulile ning lahkus. Sellise elamuse eest oleks valmis kohe uusi raskusi kogema.
TUHALINN
Chaiteni linn – meie rattasõidu finiš oli veel 2008. aastal piirkonna turismikeskus, kus elanikke 5000. Ajaks, mil meie Chaiteni jõudsime, oli 2008. aasta maikuus toimunud suure vulkaanilise tuhapurske tulemusena sinna jäänud napid paarsada inimest ning pisut vähem peremeheta koeri. Need istusid nukralt laevakail ja ootasid oma peremehi tagasi. Riigivõimude olematu reageerimine looduskatastroofile sundis enamiku linnaelanikest ära kolima.
Suur osa majadest olid endiselt tuhavangis. Kuid oli märke, mis viitasid sellele, et inimesed ei anna alla. Kaasaegne elu käis maja taga põrisevate generaatorite toel, kuid selles oli oma ilu ja võlu, kui matka- ja reisisellid eri maadest neis askeetlikes tingimustes oma juhtumistest pajatasid ning maailma parandasid.
Algselt pidime ka Chiloe saare osaliselt ratastega läbima. Kuna laeva liikumisgraafik oli sedavõrd hõre, otsustasime Puerto Montti kasuks ning saart külastasime hiljem rendiautol. Siinjuures tahaks kõigile sinnakanti sattujatele soovitada Puerto Monttis asuvat hea teeninduse ning väga stiilse atmosfääriga hostelit nimega Tren del Sur. Neile õnnestus majutuse ja autorendi eest maksta jalgratastes.
PREEMIA – RIO DE JANEIRO
Läänerannikul olemise perioodil õnnestus meil nautida imeilusat kevadilma. Kolm sademetevaba päeva järjest on sealkandis harvaesinev olukord. Puerto Monttist lahkusime mugava ja üliodava bussiga Santiago suunas, kus viibisime kaks päeva. Santiagost omakorda lendasime Montevideo kaudu Rio de Janeirosse.
Riosse jõudsime ajal, mil seal oli just alanud „sõda“ favelates. Taksoga, lennujaamast 120 km tunnikiirusega hostelini kihutadaes ning tankidega relvastatud kontrollpostides allalastud autoakna kaudu oma süütut nägu ette näidates võttis seest pisut õõnsaks. Punkti pani taksojuht, kes meid autost välja lastes palus enam maadligi hoiduda. Turvalisust ei sisendanud ka hosteli raudväravad ava- nud tühja pilguga rastavend. Kuigi Eesti ajakirjandus kirjeldas tol hetkel olukorda üsna tumedates toonides, lahtus meie kohatine hirmutunne juba esimesel hommikul. 6-päevasele aktiivsele puhkusele ja tutvumisele linnaga aitas suuresti kaasa igas sadamas leiduv eestlane. Meie puhul oli selleks Brasiilias elav fotograaf-disainer Martin Lazarev, kellega juhuslikult kokku sattusime ning kes lahkelt oma aega ja teadmisi jagas.
Keeruline oli anda lühiülevaadet meie 33 meeldejäävast päevast Lõuna-Ameerikas, kus igasse päeva mahtus seiklus, mis väärinuks eraldi lugu. Keda rohkem huvitab, saab vaadata http://blog.loome.ee. Ehk nakatub nii mõnigi lugeja ning teeb oma järgmise reisi just sinnakanti. Avastamisrõõmu ja tegevusi leidub seal igale maitsele.