Öö merel: ära proovi seda ise järele teha! 1

Jüri Kaldoja, surfimaailmas tuntud kui Pärnu Jürka, jutustab ühest tuulisest ööst Võiste lähedal merel.

Jüri Kaldoja, surfimaailmas tuntud kui Pärnu Jürka, jutustab ühest tuulisest ööst Võiste lähedal merel.

Kui randa jõudsin, oli juba õhtu käes ja lastele tuli raadiost unejutt, mis algas lauluga "Autod ei maga ja teevad tuut-tuut“.

Päeval oli olnud tavaline päikesepaisteline juulikuu suveilm, muidugi tuuleta. Igatahes – kui õhtul äkitsi tuul puhuma hakkas, olin plaksti rannas. Rannaks oli Võiste sadama Pärnu-poolne muul, kuhu parkisin oma Saabi. Võiste on pisike kaluriküla paarkümmend kilomeetrit Pärnust Riia poole ja asub juba väljaspool Pärnu lahte.

Tuul oli Pärnu pealt ehk siis põhjast ja suund peaaegu side-off, maakeeli maatuul. Helistasin sõber Jürile, kes ka elas meie külas ja kutsusin surfama, ise rigasin kribinal-krabinal purje. Purjeks võtsin seitsmeruuduse ja laud oli 115l. Igati sobilik komplekt tundus olevat.

Merele minnes jätsin veel autouksed ja luugi pärani – las tuuldub. On veel Eestimaal kohti, kus saab nii elada.

Esimesed triibud olid jube head, nagu alati. Kalda ääres küll tiba lahjem, kuid seda parem oli kaugemal. Puhangud olid kümne meetri kanti, sest puri kippus suureks jääma ja kangutama pidi kõvasti. Nii ma seal loojuvas päikeses tiirutasin, kuni, praksti, poom eraldus ülejäänud taglasest. Olin just mõelnud, et peaks ümber keerama ja tagasi triipu alustama.

Purunenud oli poomi mastipoolne kinnitus. Nuputasin, mis ma nuputasin, teha polnud midagi. Olukord ei tundunud üldsegi hull, kallas ju paistis ja soe oli nii vesi kui õhk. Arvasin, et tunnikesega ujun kaldale ...

Ujusin ja tõmbasin ühe käega lauda, aga oma imestuseks avastasin, et kallas hoopis kaugeneb. Jagasin matsu ära – tuleb puri kokku panna. See oli tõsine ettevõtmine, tuul puhus ning lainegi oli arvestatav. Pusimist oli, kuid lõpuks oli puri rullis ja asjad ilusti laua külge seotud, iga nöörijuppi oli kasutatud viimase peal ökonoomselt.

Minu teekond kuivale maale jätkus. Nüüd oli ujumine lihtsam, kuid kallas ei tulnud ega tulnud lähemale. Tasapisi loojus ka päike. Äkki kuulsin mootorimüra, mida ma muidu vee peal silmaotsaski ei salli, sõber oli skuutriga mind otsima tulnud. (Ta oli kaldal avastanud mu auto, uksed pärani, aga meest ei kuskil.)

Mürin tuli aina lähemale, mul oli juba hea meel, et pääsen sellest ligunemisest. Aga ei – oli juba piisavalt hämar, et mind mitte märgata. Eks otsi nõela heinakuhjast. Ta sõitis minust paar korda üsna lähedalt mööda, kuid mootorimürin summutas minu hõiked ja koos mootorimürinaga kadus lootus see öö voodis magada.

Nüüd oli selge, et tuleb ise kuidagimoodi kaldale saada. Öö päris kottpime ei olnud, läbi hämaruse ikka seletasin, kuspool kallas on ja vastu hommikut nägin seal ka sebimist, autode tuled vilkusid edasi-tagasi. Sain aru, et sõber on päästeaktsiooni käivitanud. Annaks jumal, et enne kaldale saaks, kui mind kuhugi paati tiritakse, mõtlesin.

Tunnid venisid visalt, väsimust ei olnud.

Ujusin ja puhkasin. Vahepeal oksendasin mao tühjaks veest, mis sinna oli kogunenud. Millegipärast loksutas hoolega.

Vastu hommikut jäi tuul ikka vaiksemaks ja vaiksemaks. Olin muidugi neli-viis kilomeetrit allapoole vajunud. Algul oligi see mu viga, et hakkasin otse vastutuult kalda suunas ujuma. Oleks pidanud põiki ujuma, sest otse ujudes kandis tuul ja laine mind samapalju tagasi, kui ma ujusin.

Ilus oli päikesetõus merelt vaadatuna, olin juba päris kalda lähedal. Paistis tulevat ilus suveilm ja Pärnus olid alga- mas Watergate’i päevad, mille raames plaaniti ka surfivõistlusi pidada. Tahtsin kangesti sinna jõuda, kuigi tuult ei paist- nud küll kuskilt, sest meri sillerdas nüüd imeilusalt ja vaikselt popsusid kalurid oma kakudega merele.

Nautisin uut päeva, kuid tahtmine oli kaldale saada ja seda ilma päästjateta. Kui esimesi kive jalge all tundsin, oli õnnis "Jaan jalad põhjas" tunne. Kaldalt leidsin mingi sõbra, kes aitas mul kama natuke maad kanda. Auto seisis ilusti, võtmed ees, nagu olin ta jätnud. Tõmba- sin kähku kaabet, sõbrale jätsin sõna, et olen elus ja terve.

Päeval Pärnu rannas polnud tuult ollagi ja mul omal oli juba öine seiklus meelest läinud. Aga asi oleks võinud ka teistmoodi lõppeda, piisanuks kasvõi mõni kraad külmemast veest. Teiseks, auto oleks võidud tühjaks varastada, kolmandaks ... Ära proovi seda ise järele teha!

Jüri Kaldoja jutt sai tänavusel Eesti Purjelaualiidu korraldatud kirjandusvõistlusel eriauhinna ohutust rõhutava kirjatöö eest.

1 KOMMENTAAR

  • Arvo kommenteeris

    täpselt sama asi juhtus mul 3,7 ruuduse purjega Tarifal – poomi mastipoolne nöör purunes ja adapter läks póhja. Taglast kasutada polnud enam vóimalik. Üks prantslasest tuttav tegi veel kaks tiiru minust mónekümne meetri kaugusel, aga oli teine oma halsiga nii hóivatud, et minu vilistamine tormis oli kui tumma appikarje metsas. Aasta enne seda oli surfiajakirjas artikkel, milles kirjutati kahest kadumaläinud surfarist Tarifal. Hoovus on seal 3-4m/s ja next stop New York. Millegipärast tuli mulle toona just see artikkel uuesti meelde, ja lausa ahastus oleks vóinud peale tulla, aga ónneks olen vanal ajal koolis käinud ning palju raamatuid á la “Kuidas karastus teras” kohustuslikus korras vabatahtlikult läbi lugenud ja hiljem kirjandi näol póhjalikult analüüsinud. Seega on mu eneseusk nii suureks kasvatatud, et ma olen täiesti kindel, et suudan tulise rehaga ka metsikule kassile vóid pe..sse lükata, kuigi ma veel proovinud ei ole. Niisiis üritasin alguses ka ujuda – mótetu tegevus. Iga kuuenda-seitsmenda lainega viskas laua kummuli ja vihastamisest oleks ma vóinud tervisekahjustuse saada. Nuputasin natuke ning rullisin lópuks samuti kóik kokku,ise pólvili lauale ja laineid ära kasutades sóudsin lópuks kaldale… 6,5 tunniga. Mitu head kilomeetrit stardipaigast Atlandi poole   Kraami tagasi tassida ei olnud kokkurullituna tuule tóttu ka vóimalik ja ma loobusin sellest. Hakkasin kaldal ringi vaatama, millega masti adapterit asendada – vedeles seal mingi pagulaste kummipaat, täiesti ribadeks teine, aga näe, riba sealt kätte saada…. ei… unusta ära. Sikutasin mis sikutasin ja toksisin kiviga ja…vandusin, aga… unusta ära – militaarkummipaadist ei SAA sa noata tükkigi kätte. Krt, kuidas ta üldse katki siis läks. Lópuks avastasin tühja piimapaki ja näe….istub teine täpselt poomi ja masti vahele – taglas nagu uus! Kraam pea peale ja hoia vaid kinni, et minema ei lenda. Oleks mul merel midagi sellist ligi ujunud. Kui arvestada kogu selle “aktioni” tósidust, siis vóib üks tetrapakk ka elu päästa. Seega minu soovitus – merele minnes vóta alati pakk piima kaasa 🙂 kasvói tühjalt 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga