Omapead Yucatànis

Yucatànist leiad maiade imetlusväärse pärandi, iidsed templid ja koopad ning nendega kaasnevad lõputud legendid. Peeter Kuus seikles omapäi poolsaarel ning toob välja hulga soovitusi, mida tasub sealkandis avastada. Muide, enne reisi on hea teha endale selgeks mõned hispaaniakeelsed väljendid, sest kohalikud muid keeli ei mõista.

Yucatàn on kõige väiksema kuritegevusega ala kogu Kariibi piirkonnas. Põhjusena on välja toodud, et poolsaar oli muust Mehhikost sisuliselt eraldatud kuni eelmise sajandi keskpaigani, mil ehitati välja teedevõrk, mis seda ala muu riigiga ühendama hakkas ja nii jõudis ka kuritegevus sinna väiksemas mahus ja tunduvalt hiljem. Võõral on seda ehk raske märgata, kuid ka inimesed pidid sealkandis olema toredamad kui mujal üsnagi suures Mehhikos. Mainimisväärne hulk elanikke peavad end maiade järglasteks ja räägivad oma keelt.

Hiline teedeehitus tagas selle, et maanteed on enamasti tõesti heas korras, kuid mis ei tähenda veel, et kõik teed oleks ideaalselt läbitavad. Kui on plaanis omal jõul liikuda, tasuks auto võtta kohe saabudes, näiteks Cancúni lennujaamast, ning kindlasti mõne rahvusvahelise keti kaudu, kuna need pakuvad korralikumaid autosid. Ilma pikalt kaalumata tuleks võtta paraku üsna kallis nullvastutusega kindlustus. Optimaalseks kuluks auto rentimisel võiks olla sada eurot päeva kohta. Ja kui ei plaani piirduda vaid Cancúniga, ei soovita valida kõige pisemat ehk siis odavaimat sõiduvahendit.

Maiade templid ja püramiidid

Kui liikumisvahend olemas, saab hakata lustima. Paljudele külalistele on reisi alguspunktiks Cancún, nii et isegi paari sõidutunni raadiusesse jääb maiade rajatud arheoloogilisi paiku piisavalt. Cancúni turistitsoonist leiab ujumisranna nimega Playa Delfines juurest üsna tagasihoidlikud El Rey templivaremed. Kindlasti viiakse iga turist väga kaunis asukohas paiknevasse Tulumi: Zona Arqueológica de Tulum on muistsete müüridega piiratud ala miljoni peeso vaatega Kariibi merele. Nagu vist igasse turistirohkesse paika, tuleks ka sinna minna avamise ajaks. Auto tuleb jätta parklasse ja viimane kilomeeter läbitakse kas jala või minibussiga. Päikese eest peituda pole seal kusagile võimalik, küll aga saab end jahutada sealsamas lühikesel ja enamasti rahvarohkel rannaribal. Varemed on väga visuaalsed, aga lähedale minna ei lubata ja turnimine ei tule kõne allagi. Päiksesepaistet naudivad ka lugematud suured ja väikesed sisalikud, kellega saab koos poseerida fotodel.

Ajalooline Coba

Tunni kaugusel Tulumist asub minu meelest palju muljetavaldavam Coba. Arvatavasti paljud turistid piirduvadki nende kahe paigaga ja seega saab Cobas rahuldada turisti igipõlise vajaduse ajaloole käed külge panna. 120 astmega ja ligi 50 meetri kõrguse Nohoch Mul’i püramiidi otsa saab ronida (reeglid muutuvad tegelikult pidevalt) ja vaateid imetleda. Coba on laiali paisatud küllalt suurele alale ja kõndida tuleb kilomeetreid, nii et liikumiseks saab rentida ka ratta või omalaadse juhiga rattatakso. Rattataksistid üritavad mängida ka giide ja lisa teenida, kuid inglise keele oskus on paraku niivõrd piiratud, et pigem juba rentida kogenud giid. Lisaks püramiidile tasub aega kulutada observatooriumile, palliplatsidele ja paarile templile. Palliplatsid on arvatavasti religioosse taustaga rajatised ja pallimäng ise oli osaks suhtlemisel jumalatega, kuid mingeid „mängujuhendeid” ega reegleid pole tegelikult leitud. On vaid oletused ja bareljeefid ning omalaadi kivist „korvirõngad” mänguplatside seintel. See tõsiasi muidugi ei takista giididel esitamast tõe pähe oma põnevaid ja üksteisest täiesti erinevaid versioone reeglitest, meeskonna suurusest ja autasustamisest.

Chichen Itza

Mainitutest palju kuulsam Chichen Itza kuulub ilmselgelt kõigi sealsete turismibüroode kavva, mis tähendab seda, et hoolimata ülisuurest alast on teatud kellaaegadel inimesi liikvel lihtsalt liiga palju. Privaatsust hindaval külalisel on tark veeta eelnev öö mõnes lähedases hotellis, et siis varahommikul esimesena nautida inimtühja vaadet ühele uuest seitsmest maailmaimest. Näiteks natuke isegi muinasjutuline Hacienda Chichen Resort jääb Chichen Itza sissepääsust vaid sadakonna meetri kaugusele ja pärast hommikukohvi võib end aegsasti kassa juurde sättida. Nagu mõnes teiseski paigas, on pileti ostmine kummaliselt aeganõudev protseduur − seista tuleb justkui kahes järjekorras ning maksta eraldi riigimaksu ja alles siis pileti eest. Grupid hakkavad saabuma kuskil tund pärast avamist ja selleks ajaks on juba püsti pandud ka kümneid ja kümneid kauplemislette ning inimestevabade fotode tegemine on juba võimatu.

Nagu kõikide sealsete templite puhul, tasuks lugeda mõnest reisijuhist natuke koha taustast ning kohapeal lihtsalt nautida imelisi massiivseid ehitisi ja lasta fantaasial lennata. Personaalne väljakujunenud arvamus on see, et giidi olemasolu pole üldsegi oluline. Grupid lihtsalt kihutavad ühe struktuuri juurest teise juurde ja neile räägitakse sisuliselt sama, mis selgitavatel siltidel nagunii kirjas. Chichen Itza pole uueks maailmaimeks valitud ilmaasjata ja kogu ala domineeriv enimpildistatud püramiid ehk El Castillo on kaheldamatult maiade ehituskunsti pärl. Maiade mütoloogiast jookseb läbi tegelane feathered serpent (’Sulismadu’) ning pööripäevadel või valguse ja varju mänguna saab näha mao allalibisemist mööda püramiidi treppe. Kõrvuti Sulismaoga kummardatakse rohkete kujude ja bareljeefidega ka Jaaguari, kes maiade arvates valitses allmaailma ja kelle kurjakuulutavate kihvadega lõuad olid justkui pääs teispoolsusesse.

Kogu reisi ajal nähtud püramiidide juures oli miskipärast vaid ühel tutvustaval sildil kirjas, et maavälistel tsivilisatsioonidel ei olnud selle püramiidi rajamisega midagi pistmist, kuid see ei võtnud ettekujutusvõimet kuidagi madalamaks. Need rajatised iseenesest kui ka nende püstitamiseks kulunud tööde maht ning kogu sellega kaasnev mütoloogia on lihtsalt niivõrd ebamaised. El Castillo juurest on vaid minuti jagu kõndimist Kolpade müüri ja hiigelsuure palliplatsi juurde. Palliplatsi bareljeefidel on saladuslikku pallimängu kujutavad bareljeefid ja taas võib kuulda giidide tõlgendusi mängust, mida keegi juba ammu näinud pole. Lühike jalutuskäik viib teise ikoonilise rajatise juurde: El Caracol on üle tuhandeaastase ajalooga spiraalse trepiga (caracol tähendab hispaania keeles tigu) täiesti unikaalse väljanägemisega struktuur, mis eeldatavalt oli omaaegne observatoorium. Taeva ja taevakehade jälgimine oli maiadele eluliselt oluline, kuivõrd vaid õigesti ajastatud põllutööd andsid vajaliku saagi.

Üks versioone maiade linnade ja templite tekkimisest ongi selline, et natuke terasemad jälgijad said süsteemi kiiremini selgeks ja võisid näiteks vihmasaju alguse lasta lugeda puhtalt enda teeneks, kuna vaid nemad suutsid jumalatega suhelda ning seeläbi said nad ka õiguse natuke rohkem privileege nõuda ja lasta endale rajada sobiv infrastruktuur veelgi paremaks läbisaamiseks jumalatega. Miks mitte suurem ja parem observatoorium või mõni uus püramiid ohverdamiseks? Maiad lähtusid vaatlustel sellest, et Maa on lame, kuid ometi saavutasid ligilähedase täpsuse tänapäevaste tulemustega näiteks planeetide liikumise määramisel. Nii mõneski paigas on selgelt näha, kuidas uued struktuurid on ehitatud vanadele peale. Varasema perioodi vapustavalt kaunid maskidega ehitised kannavad nime Las Monjas ja neid võib näha observatooriumi juurest edasi minnes.

Uxmali eristuv arhitektuur

Teine, natuke väiksem ja mitte ehk nii inimestest pungil turistilõks paari sõidutunni kaugusel on Uxmal. Natuke korduvad struktuurid: püramiidid, palliväljakud, paleed ja templid. Kuivõrd Uxmal on ehitatud erineval ajal ning linn domineeris maia aladel hoopis teisel ajastul ja teeniti teisi jumalaid, on ka ehitised palju eriilmelisemad. Konkreetse stiili nimi on Puuc (Puuc architecture) ning seda iseloomustavad näiteks krohvitud siledad seinad ning võrratud vihmajumal Chaaci kujutavad maskid, mida võibki imetlema jääda. Omamoodi ehitis Uxmali on Kilpkonnade maja, mis on dekoreeritud detailsete kilpkonnakujukestega. Kilpkonn seostus maiadel nii maa kui ka veega ning antiikne jumal Pauahtun, kes kandis oma õlgadel kogu maailma, kandis peas just nimelt kilpkonna kilpi. Iidsetesse maavälistesse tsivilisatsioonidesse uskujate jaoks võis kilpkonn olla tolle aja inimesele lähim arusaadav sümbol kosmosesõidukile, millega „jumalad” omal ajal inimeste juurde saabusid. Mine tea.

Kui võimalus avaneb, tasuks jääda kohapeale ööbima, et saada osa õhtusest valgusetendusest. Jälle on lähim vägagi korralik hotell vaid sadakonna meetri kaugusel sissepääsust. Päeval igavalt hallina või liivakarva paistnud ehitised on pimedas öös ühtäkki müstiliselt värvikirevad ja räägitakse ära ka − paraku vaid hispaaniakeelsena − koha legend. Tegelikult jäi sellest õhtust meelde hoopis see, kuidas etenduse algust ootavad töölised omavahel pilkases pimeduses vaikselt maia keeles lobisesid. Täiesti ebamaine ja ilus hetk.

Seiklus algas tegelikult pärast turismialast välja sõitmist. Enne tasuks teha mingigi nimekiri paikadest, mida võiks vaadata, ja ühtlasi teada saada, kuhu kui kaua sõita tuleb. Väiksemad teed pole sugugi ideaalsed ning paarikümne kilomeetri peale võib kuluda ka tund.

Calakmul – vaid seiklushimulistele

Parim näide selle väite ilmestamiseks on Calakmul. Kunagine üks võimsamaid maiade keskusi, tänapäeval täiesti eraldatud paik keset läbimatut džunglit, kuhu viib paari kontrollpunktiga üsna jubedas seisukorras olev tee. Kui autoga peaks midagi juhtuma või kütus lõppema, pole kelleltki abi oodata, sest kohalik liiklus puudub ja levi pole. Aga mida raskem on kohale jõuda, seda suurem on rõõm saavutuse üle. Calakmul sarnaneb Guatemalas asuva sama müstilise Tikaliga, see paikneb paaril ruutkilomeetril ning seal asuvad ka maiade kõige massiivsemad struktuurid. Palju on säilinud ka piltidega iidseid kivisambaid.

Erinevalt enamikust Yucatàni templiasukohtadest lubatakse inimesi ka püramiidide tippu ronida. Asja teeb huvitavamaks see, et kui oled roninud esimese küllalt kõrgena tunduva püramiidi otsa, näed, et palju kõrgem struktuur kõrgub üle puulatvade vaid mõnesaja meetri kaugusel. Omakorda sinna rutates ning higisena alles täiesti tippu jõudes koged hingeldades, et veelgi kõrgem struktuur on hoopis järgmine püramiid.

Kuna bussid Calakmuli vist ei pääse, jala matkamine võtaks pool päeva ja normaalsed terve mõistusega autojuhid ei hakka riskima, siis on kogu paik meeldivalt inimtühi. Üksindust aitavad leevendada puuokstes rabistavad ning katkematult üksteisest üle karjuvad möiraahvid (howler monkeys). Sama kogemus oli juba olemas Tikalist, aga seekord sai neid möirgajaid üsna lähedalt ka näha. Youtube’is on klippe nende möirgamisest, nii et seda ei üritagi kirjeldada. Kuna entusiastlikult jäin hiljem ööbima natuke imelikku rustikaalsesse džunglikämpingusse, oli peaaegu kogu une- ja elektrivaba öö ebamaise kisaga sisustatud. Lisaks üritas mingi loom jätkuvalt mu telki pääseda.

Kabah – Maskide tempel 

Kui mainitud paigad on varem mingis kontekstis kuskilt kõrva jäänud, siis rohkelt on templeid, millest oli enne kohalejõudmist heal juhul teada vaid võõrapäraselt ja kutsuvalt kõlav nimi: Ek’ Balam, Hormigueros, Xpujil, Dzibilchaltun, Sayil, Xlapak, Kabah, Labna ja mõnigi muu. Kolme viimasena mainitud paika pole tuuride kavva paraku võetud, kuigi need asuvad Uxmalist vaid mõnekümneminutise sõidu kaugusel ja on väga hästi ka liiklejatele viidatud. Tee, mis ühendab kunagisi asulaid, kannab arhitektuuristiilile viidates nime Ruta Puuc. Meeldiva kontrastina sai mõnusalt kargel varahommikul liikuda mööda kastemärga täiuslikku muru täiesti üksi ja kõik see oli lisaks ka tasuta. Mitte et piletid enamikku paikadesse oleks olnud üleliia kallid. Kui peab valima, mida võtta ja mida jätta, siis Kabah oleks kindel võitja. Maskide tempel või Maskide palee on rajatis, mille nägemine juba üksi oleks kogu reisi õigustanud. Nagu paljude eelmiste rajatiste puhul, on võimatu märgata, kust algab originaal ja kust restaureeritud osa, kuid sellel polegi tähtsust. Templi seinad on kaetud omalaadi puslena sadade ja sadade vihmajumal Chaaci pika ja kummaliselt kõvera ninaga varustatud maskidega. Keskendumine vihmajumalale oli tingitud asjaolust, et selles Yucatàni osas pole mingeid veevarusid cenote’de näol ning kogu viljasaak ja seega ka ellujäämine sõltus vihmast. Chaaci üleelusuuruses kujusid saab näha templi tagaküljel, kus ta justkui kilpkonna suust välja kasvab. Omal ajal olid kõik maskid korraliku ninaga, mis tegelikult meenutab pigem küll lonti. Vallatumate giidide meelest oli see aga pigem meheau kujutis. Kuidas keegi asju näeb... Aeg ja muinsusekütid on muidugi oma töö teinud ja enamikul nägudest on nina asemel vaid tühi ava. Kummaliselt jagavad punnis silmadega, irevil hammastega ja tihedalt dekoreeritud maskid omavahel kõrvu.

Chaaci teenimisele on pühendatud ka Calakmulist paaritunnise sõidu kaugusel džunglis peituv Hormigueros. Ehitisi on säilinud minimaalselt, kuid need on võimsad. Lisaks juba tuttavatele maskidele on taas palju tähelepanu pööratud Jaaguarile ja nii võib seista templi uksel, mis on tegelikult Jaaguari lõuad, ning kujutada ette, kuidas samal kohal seisis tuhatkond aastat tagasi preester ja suhtles teispoolsusega.

Los Lagartos: flamingod, roosa järv ja pikk pai krokodillile

Rio Lagartos Biosphere Reserve sai reisisihina paika pandud juba kaua aega tagasi, kui kuulsin kummalisest roosast soolajärvest. Mingeid tuure sinna minu meelest ei korraldata, kuid kohapeal väikses külas on turismibüroo siiski olemas. Natuke juhuse peale minek see oli, millega kaasnes väike mure, kuidas leida endale paat. Mure lahenes liialdamata alla minuti jooksul pärast linna piiri ületamist. Hetkega oli aeglustava auto kõrval naerunäoline tüüp, kes tutvustas ennast kapten Manuelina (enamus sealtkandimehi tundusidki olevat kas Manuelid või Miguelid või Marcosed) ja pakkus oma teenust.

Enne tasuks end hindadega kurssi viia, kuid hetke hind oli 140 peesot paaritunnise ringikihutamise eest, mille jooksul saab täispaketi kohapeal pakutavatest elamustest. Eraldi rõhutades, et flamingode nägemine on sada protsenti garanteeritud. Flamingosid võib sadade kaupa näha mõneski loomaaias, kuid looduses neid rahulikult ja graatsiliselt askeldamas näha on hoopis midagi muud. Kogu seiklus seisneb mööda laguuni ringi kihutades, sihiks Las Coloradas ehk Roosa järv. Roosaks värvub järv tänu erilistele roosadele vetikatele, planktonile ja soolavee krevettidele. Olgu mainitud, et roosaks värvub järv vaid kirka päikesevalgusega. Vette ei tohi seal mingil juhul minna.

Tegelikult kroonis päeva hoopis ootamatum võimalus − poleks kunagi osanud arvata, et tuleb võimalus looduses elavat krokodilli paitada. Kapteni meelest oli see hea idee: leidsime asjast huvitatud kolmeneljameetrise krokodilli. Manuel hoidis eluka tähelepanu mingisuguse kummiloomaga vees sulistades ja mina siis paitasin hoolega krokodilli. Informatsiooniks neile, kes pole veel seda kogenud − seljasoomus sarnaneb kilpkonna kilbiga, kuid saba pigem mao või näiteks delfiiniga. Väga kummaline ja meeldejääv kogemus.

Loomi saab paitada ja patsutada ka palju rahulikumas keskkonnas. Üks selline jäi õnneks ka teele: Croco Cun Zoo Cancúni lähedal. Kel lapsed kaasas, võiks kindlasti läbi minna. Liikuda saab ainult koos giidiga. Pisikest meetripikkust alligaatorit saab sülle võtta ja lähedalt uurida, toita papagoisid ja tegeleda madudega.

Teine ja natuke harivam loomapark on Akumal Monkey Sanctuary. Siin pakutakse näiteks leemuritega vahetut suhtlemist ja nende toitmist puuris, mis oli kindlasti üks vahvamaid hetki kogu reisi ajal. Kahjuks ei tohtinud midagi puuri kaasa võtta, seega jäid ka fotod tegemata. Leemurid nimelt varastavad kõike, mis ripakil.

Akumal – grafitit täis linn

Akumal oli sel reisil ka üks väheseid linnu, kus viibimine oli mingilgi määral nauditav. Tavapärane Mehhiko linn on ehitatud sama valemi järgi. On nelinurkne keskväljak, mille keskel on park ja mille ääres on kas siis üks kirik või katedraal või on neid lausa kaks. Teises servas on paar koloniaalstiilis ehitist − kas siis linnavalitsus või muuseum − ja igas suunas hargnevad äravahetamiseni sarnased tänavad. Akumali linnajuhid otsustasid inimeste elu värvilisemaks muuta ja kutsusid tol hetkel just käimasoleva kunstifestivali raames linna täis joonistama grafitiloojaid üle maailma. Lobisesin paari kunstnikuga, kes parasjagu maalisid kohaliku politseijaoskonna seinale lilla jaaguariga ja lilledega tüdrukuga motiivi ning nad olid ka ise üllatunud, et neile selline hoone kätte anti. Sisuliselt kõik igavad valged pinnad − sillad, seinad, piirdeaiad jne − jagati soovijatele välja ja linnakodanikud jälgisid huviga, milliseks nende linna kujundatakse.

Teine meeldivalt värviline erand oli Campeche. Kõik vanalinna majad olid maalitud erksates toonides kaunilt värviliseks ja oli ka paar euroopalikku autovaba jalakäijateala, mis oli Mehhiko kohta natuke ebatavaline. Museo de la Arquitectura Maya võiks samuti plaani võtta, et saada aimu paikadest, kus juba on oldud või kuhu plaan minna.

Cenote’d ehk karstikoopad

Kindlasti tasub minna cenote’desse ehk karstikoobastesse, mis on kunagi ammu moodustunud lubjakivipinnasesse ja mille lagi on kas osaliselt või täielikult sisse varisenud. Tavaliselt ongi ainsaks valgusallikaks sissevarisenud ava koopa laes. Nimetus pärineb maiadelt: ts’onot, mis tähendas kohta, kus oli ligipääs põhjaveele. Mehhikos leidub sadu selliseid koopaid ja pea igaüks neist reklaamib end muidugi kui parimat.

Cuzama Cenotes on pooleteise sõidutunni kaugusel Uxmalist. Külalised pannakse istuma pisikestele vagonettidele ja hobune asub teele mööda kipakat ja logisevat raudteed. Ette hoiatades: kes kannatab mingite hirmude all − kõrgus, vesi, maod, ämblikud, pimedus, kitsas ruum jms − ei peaks asja ette võtma. Samuti tekib kerge probleem üle keskmiselt paksudel inimestel, sest näiteks ühte konkreetsesse koopasse pääseb kitsast avausest ja ligi 30-meetrist redelit pidi. Teele jääb kolm eriilmelist superhelesinise ja aasta ringi mõnusalt karge veega müstilist koobast, igas neist saab olla pool tundi ja eeldatavasti saate supelda vaid oma seltskonnaga või lausa üksi. Kogu elamusele kulub vast kolm tundi.

Teine selline elamuskoobas on Sac Actun ehk Pet Cemetery Cenote. Mõnusalt lähedal Tulumi ja Cancúni ühendavale maanteele, kuid edasi koopani viiv tee on tõeline autojuhi õudukas. Õnnelikult kohalejõudnutele jagatakse välja maskid ja päästevestid ning koopasse pääseb vaid koos giidiga. Kui alguses tundub see liialdusena, siis hiljem koobastes üha kaugemale ujudes ja stalakmiitide vahel tiirutades ja sukeldudes on ilma giidita kaunis keeruline orienteeruda. Sõltub giidist, palju ta näidata viitsib. Seekordne Manuel viis meid igatahes pilkasse pimedusse ja tegime ilmselt ka keskmisest pikema ujumistuuri. Kahtlemata oli see paik üks vaatamist väärivamaid. Hellitusnime on see saanud koopa põhjas vedelevate loomaluude ja -kolpade järgi. Kel tahtmist, võib jätkata seiklemist samas asuvates Dos Ojose koobastes, kuid piletid tuleb paraku osta juba maanteeäärsest kassast enne õudukateele asumist.

Kokkuvõtteks

Pärast kümnepäevast seiklemist sattusin vaatama kaarti, kust sai selgeks, et olin hoolimata korralikult kodutööst näinud vaid murdosa sellest, mida Yucatàn pakub seiklejale, kuigi läbi sai sõidetud ometi pea 3000 kilomeetrit.

Tekst ja fotod: Peeter Kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga