Omadega rappa

Fred Jüssi kutsub loodushuvilisi Kakerdaja rappa.

Fred Jüssi kutsub loodushuvilisi Kakerdaja rappa.

Järvamaal, otse vastu Harjumaa piiri, laiub üks Kõrvemaa kaunimaid rabasid – Kakerdaja raba. Raba loodeserval, kunagise Noku talu maadel, on nüüd ränduritele mõeldud peatuspaik ja autoparkla. RMK on seal hoolt kandnud ka üsna üksikasjaliku ülevaate eest ümbruse kohta. Parajasti nii palju, kui vaja, saab raba ja Kakerdaja laugasjärve kohta teada rappa rajatud laudrajalt. Raja esimene järk valmis juba aastate eest, teine pool järvest kuni teeni pandi maha 2005. aasta suvel. Ühtekokku on Kooksimetsa-Noku rabarajal pikkust kolm ja pool kilomeetrit, väikese sissepõike teeb laudtee saarekesele raba kirdeserval.

Kui mult on vahel nõu küsitud, et kuhu maksaks päevaks välja sõita, nii et saaks looduses rahu ja vaikust nautida koos perega, siis olen ikka soovitanud mõnd rappa rajatud laudrada.

Laudteed saab kõndida vaevata, kuiva jalaga ning maastikule otseselt haiget tegemata. Kõige nooremat rändurit olen sealsamas Kakerdaja rabas näinud titekandekotis ema kõhu peal, kõige vanem matkaja, kellega koos Viru raba matkaraja kord läbi marssisin, oli 84-aastane krapsakas inglise daam. Mõned laudrajad juhivad teelise läbi metsade (Oandu Lahemaal) või koguni põlismetsa (Nigula rabas), mitmele rabale on võimalik teel olles pilku heita ka vaatetornist ja see on omaette elamus.

Kakerdaja rabast räägin siinkohal sellepärast, et see on mu rabahariduse üks nurgakive. Esimest korda astusin pehmet jalgrada pidi Noku talust järve äärde 1951. aasta 30. aprillil ja viimati sedasama teed pidid kergete jalavarjudega mööda laudu eelmise aasta oktoobris. Esimesed kevadööd Noku lauda heinalakas olid ärevad: raba hakkas mulisema juba ammu enne koitu. Kevadise raba häälte imeilusa kirjelduse Vargamäelt leiame „Tõest ja õigusest“ ja eks Kakerdaja kantigi või võtta kui Tammsaare-maid, sest Noku taat rääkis ikka, et tema on „Põrgupõhja Vanapaganaga koos koolis käinud“. Üks tänavukevadisi plaane on teha ööretk Kakerdaja rappa, näpus petroolilatern või väike taskulamp raja valgustamiseks. Tee läbib maastikku nii, et sellele peaks vaiksel ööl ja varahommikul kuulda olema enam-vähem kõik, mis toimub 2400-hektarilises rabavaikuses. Helipilt on poolesaja aastaga kindlasti väga palju muutunud võrreldes päikesetõusul silmale avaneva ürgloodusega. Ja ürgloodus see freesimata ja kuivendamata raba ju on – meie kõige vanem maastik, mis hakkas kujunema pärast mandrijää taganemist 12 000 aasta eest. (Kakerdaja rabas on kaheksa ja pool meetrit turvast ja aastaga tekib seda juurde umbes üks millimeeter.) Üllatused niisugusel retkel ei ole kohustuslikud, aga võimalikud küll – läinud aasta 5. septembril vaatlesin Kakerdaja raba laudrajalt paari tunni vältel rabapistriku lendu. Ju oli läbirändaja, sest kohalik paar kadus siit umbes neljakümne aasta eest ja viimase rabapistriku pesa Eestis leidis ornitoloog Aivar Leito 1971. aasta kevadel Marimetsa rabast.

Kevadine loodus on väga tundlik. Olgu kirevate matkariiete võõraste värvidega kuidas tahes, aga kombed ja käitumise viime rabale kaasa isegi siis, kui tõmbame selga maskeerimisülikonna.

„Tule, tule, tule, tule…!“ laulab kevadtaevas nõmmelõoke. 
Tule sina ka – omadega rappa!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga