Oma laev

Merendusajaloolane ja medievist Juhan Kreem mõtiskleb selle üle, miks minnakse merele. Oma armastuse mere vastu on ta ka praktiliseks tegevuseks muutnud. Koos kaaslastega on Juhan väikese purjejahi Brita omanik.

Merendusajaloolane ja medievist Juhan Kreem mõtiskleb selle üle, miks minnakse merele. Oma armastuse mere vastu on ta ka praktiliseks tegevuseks muutnud. Koos kaaslastega on Juhan väikese purjejahi Brita omanik.

Ma ei suuda uskuda, et keegi, kes on korrakski vaadanud Tallinna Toompealt merele, saab olla täielikult õnnelik enne, kui tal on oma paat.

Arthur Ransome

Vee peale minemisse suhtuvad inimesed siiski mitmeti. On neid, keda teadmine, et nende all on piisavalt vett püsti joomiseks, teeb närviliseks ja kes meelsamini isegi veekogude kallastelt pisut kaugemale hoiaksid. On aga ka neid, kelle rajad kunagi liiga kaugele sisemaale ei jookse, vaid pigem just randa, vee lähedusse tagasi toovad. Ja need ei saa teisiti, kui peavad endale leidma ka aluse vee peal liikumiseks.

Merevärk on omajagu eksklusiivne. Ma ei mõtle siin üldse mitte seda, et purjetamist peetakse (põhjendamatult) ainult miljonäride hobiks, ega ka mitte lihtsalt seda, et sadama-alale reeglina niisama kondama ei lubata. Võtke hoopis kätte näiteks Hermann Tõnissoo äsjailmunud mälestusteraamat ja leidke koht, kus ta mõnda laeva kirjeldab, siis saate aru, mida ma mõtlen. Läbitungimatu erialakeel loob suletud maailma, mis on arusaadav vaid omadele. “Sa ei tea, mis asi on laev,” olen kuulnud mõndagi kaptenit ütlevat, et vaidluses oma seisukoha õigsust kinnitada. Ja kuigi mulle ei meeldi seda tunnistada, on selles fraasis teinekord ka terake tõtt.

Aga mismoodi siis merele pääseb? Mäletan, et paarkümmend aastat tagasi pidasin kangelasteoks minemist läbi mere, mis peaaegu üle kummikuserva oleks tulnud. Aga juba siis teadsin, et vees liikumiseks on ka muid vahendeid kui kummikud. Püüdsin isegi randa uhutud palkidest parve ehitada, aga vene piirivalvurid lõhkusid selle ära, arvates, et niisuguse sõiduvahendiga on võimalik Saaremaalt Gotlandile põgeneda (mida ma ei soovinud). Edaspidi piirdusin aastateks laevamudelite ehitamisega ja raamatute lugemisega, ilma et igatsus mind kordagi päris maha oleks jätnud.

Ainult rannas hulkumise juurde ma siiski pidama ei jäänud. Nüüdseks olen jõudnud proovida mitmesuguseid aluseid. Kord seiklesin nädalakese rannikumeres kokkupandava süstaga, mis on ilusa ilmaga täiesti mõeldav liikumisvahend. Lahtise Pella-tüüpi sõudepaadi kohta kehtib seesama. Vaikse merega saab sellega ka kaugemale, lestamadalikele aerutada. Päris mere lainet see paat siiski ei kannata.

Lõpuks, kaks aastat tagasi sain väikese kiiljahi omanikeringi. Mulle üllatuseks ei pidanudki selleks “miljuneer” olema. Laev võib ju olla ka natuke vanem ja väiksem, mitte otse tehasest ja mitme mastiga. Lisaks on mõistlik laev kambapeale muretseda. Kui teil ei ole just kavatsust kõigest maapealsest lahti öelda, siis ei suuda te ilmaski nii palju purjetada, et üksi laevaomanik olemine ära tasuks. Ja meeskonna loomisega peab samuti juba kaldal alustama, merel olles on selleks hilja.

Ka lühikese ajaga on võimalik merelt mõõtmatult palju õppida, nii iseenda kui maailma, nii ilma kui inimeste kohta. Saab teada, et inimeste ja laevade võimetel on piirid: on ilma, mis käib üle jõu ainult mõnele kipakamale alusele või tema algajast juhile, aga alati on ka ilma, mis käib üle jõu ka kogenud kaptenile ja merekindlale laevale. Saab teada, mis on meeskonnatöö rõõmud ja vaevad. Muidugi saab ka teada, kuidas saabub “suur hall” ning miski ei paista enam edenevat. Ja kuidas sellest kõigest üle saada.

Mereleminemise rõõm on kindlasti suur, muuhulgas ka sellepärast, et maised asjad jäävad maale maha. Aga seda, kui suur võib olla rõõm, kui kodusadama tuled jälle paistma hakkavad, saab teada ikka ainult ära käies.

Seitse jalga vett kiilu alla!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga